Villa vol 6: Jauran sisekujundusest

See on päris hirmus, kui vägivaldselt aeg edasi läheb, kui arvestada seda blogipostide järgi. 0ll oli reedel "töölähetusel" Rakvere Spas ning ma korraks mõtlesin, et kirjutaks. Aga siis ma jäin Pineresti passima, nägin jälle seda õpetust, mille tegemist olin varem juba kaalunud ning asjadki juba ostnud. Ja no siis ma jäin seda tegema, samal ajal TLC'd passides (targemaks ei saanud, aga nägin palju pruute ja ülekaalulisi inimesi). Kokkuvõttes ~9 eurot mitmeks aastaks, kuigi ennast teades, kaob see kuhugi karpi ja kappi ära ja ma tegelikult ei kasuta seda mitu korda. Eriti nüüd, kolimise eel.

Kusjuures see pani mõtlema, et ma pole nii ammu ühtegi leevikest näinud.

Aga hoidke oma hobuseid ja ärge veel meie üle rõõmustage - me ei ole veel kolinud ega ei tea täpsemalt kuupäeva kui "mingi jaanuari alguses". Ja tegelikult on see natuke hirmus, küll kerge põnevuse kõrvalnoodiga. Aga ikkagi hirmus.
Sest me ju läheme Tartust ära ikkagi. Uus koht on küll selline Tartu äärelinn, aga 25 kilomeetrit on 25 kilomeetrit, mida ikka niisama läbida ei saa. Me ei ole küll tea mis spontaansed väljaskäijad, plaanid on tihti ikka nädal ette tehtud, aga nüüd peab planeerimist veel rohkem olema. Kindlasti lähevad päevad selle võrra pikemaks, mitu korda päevas edasi tagasi sõita ei ole ilmselgelt mõttekas ja kojusõidud jäävad pigem õhtusse. Samas, seda magusamaks muutub kojujõudmine ja siis mingist hetkest ei taha ma sealt majast kunagi välja minna ja võtan kõik ümbruskonna kassid endale ja 0ll peab sellega lihtsalt leppima. Kusjuures ma tean juba kõiki ümbruskonnas ringi luusivaid kasse, kellest enamusega ma ka suur sõber olen, niiet see ei saaks väga raske korraldada olla.
Teiseks on see hirmus, sest nüüd on lõpuks see hetk, kui peab hakkama mõtlema sisekujundusele. Nagu. Asjad peavad omavahel kokku minema ja sobima ja iga muster teeb midagi toaga, suuremaks või kõrgemaks või hoopis väiksemaks ja see värv paneb sind magama ja selle värviga sööd sa rohkem. Ja kõik need asjad jäävad ju sinna pikemaks ajaks ja me peame seal pikka aega sees elama. Enam ei ole, et "oh vaata seda 3€ maksvat tapeeti siit Realisatsioonikeskusest, mis on natuke ilusam, kui see praegune, mis seal üürikorteris on, suva, nagunii me seal mingi väga pikalt pole". Nüüd on "vaata seda tapeeti, mis noh okei, enamvähem on ilus ja mille ju põhimõtteliselt võiks seina panna, aga miks ta maksab 38€ rull? lähme ära." Ma ei ole kunagi aru saanud, miks inimesed on nõus asjade eest nii palju maksma, eriti tapeedi. Kuigi nüüd oleme ise natuke samasugused, tellisime suurde tuppa aksendiseinaks (aksendisein peab alati olema, muidu ei ole mingi elamine) kaks rulli tapeeti 40€ eest. Ebay'st, ilma katsumata, lootes ainult Pinteresti näidispiltide peale.
See Pinterestis käimine (kes ei tea, siis Pinterest on keskkond, kus on miljonite kaupa pilte ja ideesid absoluutselt igal teemal, alates kodu sisustamisest kuni oma Pekingi paleekoerale ja tütrele samasuguse punupatsi tegemisest) on ka üks jube tüütu haigus. Vahin neid seal sadade kaupa (no, sisekjundusi, mitte punutisi), aga enamustel on midagi viga. Teine enamus paneb oma ebapraktilisusega pead vangutama. Ma nüüd muidugi ei leia ühtegi näidet, aga enamus on seotud vannitoaga, kuhu ehitatakse niiskust ja hallitust koguvaid lahendusi. Ja enamus on nii ühesugused, eriti köögikappide lahendused, mis kipuvad olema sellised IKEA stiilis valged poolromantilised kapid rustikaalsete käepidemete ja sisseehitatud võileivagrillide ja proseccojahutitega.

No nüüd teate küll, milliseid kööke ma mõtlen.

Muidugi on nad ilusad ja stiilipuhtad, aga ole siis tark ja mõtle välja, kas sulle need tegelikult ka meeldivad või meeldivad, sest iga teine pilt igas keskkonnas on sellistest köökidest ja see stiil on sulle lihtsalt pähe sööbinud. Kui ei suuda välja mõelda, kumb nendest variantidest, siis tee paar hinnapäringut ja igasugune isu neid oma kööki saada läheb üle.
Raske on ikkagi. Ehitada on suva, sest kedagi ei huvita, mis värvi on isevalguv tasandussegu või et üks pruss on hallim, kui teine. Peamine, et see kõver ei oleks (olen nüüdseks väga teadlik, et millimeetrid on väga tähtsad). Vahet pole, et ma tunde oma elust Simsi mängides olen veetnud, kõik see praktika on läinud. Valikut on, isegi liialt, aga ma vist suudan rohkem keskenduda sellele, mis mulle üldse ei meeldi või mis lausa naeruväärne on. Miks ma peaks tahtma panna oma vannitoaseinale plaadi kose all seisva poolpalja naisega, ükskõik, kui suur või uhke see vannituba ka oleks või kui palju raha mul parasjagu rahakotivahel on?
Aeg-ajalt käin üle ka Eesti erinevaid remondiblogisid, ja loen hapumagusa kadedustundega, kuidas nende ainukesed mured on, kust leida piisavalt ilusalt kukkuvaid kardinad ja tuba kokku siduv vaip. Tegemist on muidugi enamasti blogidega, kelle köökides on need  IKEA stiilis valged poolromantilised kapid rustikaalsete käepidemete ja sisseehitatud võileivagrillide ja proseccojahutitega.
Ma tean, et ma ei ole selline ja tahan ajada oma rida ja enamasti on mul tungiv vajadus teha kõike vastupidi üleüldisele voolule, aga samas millegipärast tunnen endas survet hoida mingit seda modernset ja moodsat joont. Küll ma leian selle kõike kokku siduva joone ka kunagi, aga siis ilmselt läheb see selleks ajaks juba retro kategooria alla.
Näiteks olengi Pinterestis ära salvestanud just tumedate või värviliste kappidega pildid, lisaks panin just tähele, et need kipuvad olema sinakad. Aga ei tule ka seda, sest matsime ise kappide ehitamise idee juba ammu maha ning poekomplekti ei ole mõtet kohe alguses üle värvida.

"Doctor Who"l on väga suur süü kanda, et mulle sinine nii väga meeldib.

Lisaks, panite tähele, et ma läksin sujuvalt "meie" pealt "minu" peale? Ei, ma ei füürerda üksi ilma 0llita sisekujunduse suhtes, kõik saab läbi arutatud ja koos vaadatud, aga kuna ma neid pilte vahin päevast päeva (samal ajal mängib 0ll teises arvutis tulnukamängu) ja sealt tulenevalt igasuguseid ideesid genereerin, siis ma lubasin endale seda minatamist.
Üleüldises plaanis on mõte olemas, et peaks tulema selline pastelne-hele-(tume)puidune. Mitte, sest hele ja valge moes on, vaid sest väike elamine ja tumedamate toonide ja väga julgete mustritega jääb asi tõesti visuaalselt kitsaks. Enamus seinadesse jääb värvitud kips (me ei ole seda "kips pole sein ja laminaat pole põrand" usku), põrandale laminaat või plaadid. Üks köögisein jääb seal juba olnud puiduks, ülejäänut ma veel ei tea. Vannitoa põrandaplaadid said meil ostetud juba suvel ja on puiduimitatsiooniga saviplaadid, ülejäänut ma ei tea. Suurde tuppa (mis alguses on ühtlasi ka magamistuba) tuleb see hingehinnaga tapeet, rohkem ei tea. Tahaks mingeid erksaid värve sisse tuua, mulle näiteks hullult meeldib see Kauburi kaubamaja uus välimus - üleni hall, aga erkkollased uksekaared, aga ma ei tea, kas ma oskan ja julgen.

Ma ei tea, kumb enne oli, kas meeldis Kauburi uksevõlv või need pildid, sest ilmselgelt mingi värk kollasega on.

Ja mis põhiliseks mantraks saab - praktilisus üle välimuse. Teades mu suurepäraseid plökerdamisoskusi, peavad köögikapid olema tumedad, vähemalt alumised. Hästi palju elektripistikuid, sest see pikendusjuhtmemajandus on jube. Ja no muud sellised asjad, mida ülejäänut veel ei tea. Millegipärast pole mu arvestatavast enesekindlusest selle teemaga seoses üldse midagi alles.
Sissekolimiseks on meil aga veel vaja asju teha, kuigi eelmise postiga võrreldes on ka maja sees ikka juba silmaga nähtavaid edasiminekuid. Soojustatud ja tehtud on elutoa-köögi põrand, mis võrreldes eelmise põrandaga tõstis elamist päris korralikult. Nüüd on meil suures toas ka "suuremad" aknad, sest kõrgema põrandaga muutus ka toa kõrguse ja akna vahekord, mis neid visuaalselt suurendas (no see ongi see, millest ma enne rääkisin, et iga triip teeb ruumiga midagi).

Siin küll veel viimane lõpp tegemata, aga tegelikult nüüdseks juba valmis.

Vannitoas on tehtud raamistik, millele peale siis lõpuks vannituba ise tuleb, nö tuba toa sees, pluss uuesti ehitatava seina raam ja ukseauk.

Sama ka siin, tegelikult on juba kõvasti rohkem valmis. Also, ma täitsa ise tegin selle vasakpoolse seina, väga uhke tunne oli.

Millegipärast on pildistamine üldse väga ära ununenud, aga parandan ennast. Selle ajani üks pilt sellest, kuidas Sumo oma pesas sisekujundust teeb.

On tondu noh :)

Villa vol 5

Kõigepealt võlg eelmisest postist - korsten ja tema eneseleidmisfaasid:

Ilmal oli ka hea meel, et kõik valmis sai.

Ma natuke üle nädala tagasi vaatasin, et oh jess, kui ma nüüd ennast kokku võtan, siis saab teha täpselt iga kuu aja tagant posti. Aga nii palju siis sellest.
Muidugi polnud natuke üle nädala tagasi tehtud üks suur asi - 25.10 said vahetatud aknad. Võtsime issid ja sõbrad ja tegime ära. Või noh, 0ll tegi, mina olin tööl ja lisaks seotud haigeks jäämisega. Mõtlesin, et see on raske töö ja neil läheb terve päev ja hästi pikalt, et mehed saavad koju alles öö hakul. Kaks akent oli vaja väiksemaks ka teha. Köögiaken jäi alt poolt kuskil 10 cm madalamaks, sest muidu oli akna ja põranda vahe liiga väike, et sinna alla kappi või lauda panna. Vannitoa aken jäi kitsamaks, et oleks kohta, kuhu panna peegel(kapp) kraani kohale.
Kell 10 hakkasime Plastos aknad peale tõstma ja ütlesin poistele tsau. Kell neli helistasin, et no kas vähemalt kaks akent on ikka ees. Aga nemad olid juba teel koju, kõik kuus akent pandud (no meil on veel aknaid maja peale, aga need olid kõige tähtsamad). Ma ise pole veel neid näinud, 0ll ütles, et täitsa kena, ainult majas sees on nüüd nii vaikne, et võtab natuke kõhedaks. Kolmekordne pakett ja korralikult tihendatud, ilmselt tekitab akvaariumit tõesti.

Väike aga tubli köögiaken.

Septembri lõpus sai valmis ka meie maja hetke kõige ilusam asi - ahi. Ma isegi ei tea, miks see minu jaoks nii ilus on, tegelikult ju kõige tavalisem punasest tellisest kandiline ahi. Pole mingeid uhkeid ja erilisi materjale ega kuju. Aga millegipärast mulle nii meeldib. Oleme nüüd juba päriselt ahju ees istunud ja vaadanud, kuidas tuli põleb (mis on põnevam, kui enamus selle sügishooaja uusi sarju), enam ei pea ette kujutama. Pärast valmimist pidi käima kaks nädalat iga päev kütmas, et pottsepa sõnul ahjus olevat umbes 200 liitrit vett välja aurutada. Hetkelgi veel alumises osas, kus soojatunnelit ei ole, vuugid tumedamad ja niisked.

Vasakul peaaegu kuivanud ahi, paremal mõni päev valmis olnud ahi. Ta pole selline monstrum tegelikult.

Korstnapühkijagi käis juba oktoobri alguses, kellega aitas mind jälle välja linna facebooki grupp. Ei mingit järjekorras ootamist detsembrini. Tuli rattaga kohale, kuldsed nööbid särasid ja kiitis korstna tõmmet, mis koos uue ahjuga on tõesti vägev, vanad aknad hakkasid värisema, kui tuli käima tõmbas.

Oktoobri lõpupoole sai valmis ka kõige tähtsam asi - katusevahetus. Ilmaga läks ikka imehästi, enne sadas ja pärast sadas, aga kahe nädala jooksul ei sadanud tilkagi (või noh, terve sügisega on läinud hästi, vist kõige kuivem üle aastakümnete).
Katus ise jõudis kohale mitu nädalat enne kui ehitajad. Saabunud kogus pani natuke imestama, et kas sellest ühest pakist saab tõesti pea 200 ruutu katust pandud. Aga sai. Kui välja arvata mõned üksikud plekid, mis meie oma lolli mõõtmise tõttu valesti said. Sõitsime veel kolm korda Karu Katuse lao vahet edasi tagasi. Aga meie väike välk sai hakkama ja mahutas isegi 2,7-meetrise pleki ära, nii et ei naera midagi meie nunnu üle. Katus ise muidu kiviprofiilist tumepruun plekk.

Pea 200 ruutu katust ja plekke.

Katuse pani meile Kattex Ehitus, kelle kohta (hetkel) ei ole ühtegi halba sõna. Eks aasta pärast saab uuesti öelda, kas laseb kuskilt läbi :). Kõik arutati meiega läbi, käidi korralikult kohal, täielikult ninnu-nännutati ära. Mehed ronisid nagu oravad mööda roovitust, natuke oli hirmus vaadata, aga kõik jäid ellu. Valitud sai kuskil seitsme pakkumise vahel, nende oma oli teistega võrreldes ikka kõvasti madalam. Nii palju, et paneb mõtlema, millest nad elavad. Puujuppidest, mis üle jäävad? Aga ei saa öelda, et kvaliteet halb on või et midagi halvasti oleks. Nad on kõigele lisaks ka Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liidus, mis annab tööle põhimõtteliselt topeltgarantii. Niiet soovitame.

Katuse eneseleidmisfaasid

Uus katus, jee.

Aga nüüd oleme toppama jäänud. Viimane nädal ja ilmselt mingid päevad otsa veel põeme seda lolli viirust, mis meid korralikult maha niitis. Ja no muidugi on koos haige olemine nõrkadele ajasäästjatele, nädalase vahega on ikka õige värk haigeks jääda, et võimalikult palju aega raisku läheks.
Lisaks on motivatsioon ka natuke maas. Lammutasime ühe vaheseina maha suve alguses, et põrandat korralikult ära valada, ja nüüd on vaja see uuesti üles ehitada. Aga mõte on millegipärast nii otsas. Põhiline probleem on, kuidas ahju vastu seina teha - asi peab olema umbes 10cm tulekindel ning ahju soojuspaisumisest tekkivat liikumist taluv. Midagi me suutsime välja mõelda, aga peab katsetama.
Ja üldse saavad olema rasked järgmised kuud. Laenupuhkus lõpeb jaanuaris, selleks ajaks peaks saama vannitoa, ühe toa ja köögi enamvähem elatavaks. Praeguse meeleoluga on küll aga tunne, et paneme kastekannu lae alla naela ja paelaga ja veame sinna vooliku, et pesta saaks, ülikülm välikemps on koridoris, veekeetja ja pliit olemas. Aga hei, inimesed elavad hullemaski, eks!? Eks.. ?

Lohutan ennast sellega.
(Inglise keelega mitte nii kodus olevatele - "Ma ei öelnud, et see saab kerge olema - ma ütlesin, et see saab seda väärt olema".)

Villa vol 4 ehk enam pole lammutusblogi

Postide vahe läheb sujuvalt päris pikaks ja ma olen natuke pahandada ka juba saanud. Aga hetkel võtavadki asjad veel  pikemalt aega ja igast põõsa väljakaevamisest ma ka ei hakka kirjutama, sest ma pole lihtsalt nii osav (erinevalt näiteks Tuglasest, kes "Väikeses Illimaris" köögiust neli lehekülge kirjeldas. Või oli asi lihtsalt ealistes eripärasustes ja kaks lauset on meelde jäänud nelja leheküljena?). Lisaks elasin vahepeal üle kaotuse oma kõvaketta näol, sest hei, varukoopiad on nõrkadele! Muidu pole hullu, aga kõik need pildid Sumost (ja no okei, sünnipäevadest) on läinud. Ja kogu mu kokkukogutud ideedekataloo maja sisutamiseks. Aga hei, seda originaalsem maja tuleb, eks? Eks..?

Küll aga oleme selle vahega suutnud ära teha päris mitu suuremat tööd.
Ma olen enda üle tegelikult päris uhke, sest viitsin majas teha asju, mis muidu ilmselt siiamaani tegemist ootaksid (üleüldiselt on midagi minuga toimumas, avaldasin ükspäev näiteks soovi Õnne 13 vaadata). Kolm tundi õunu kõrge muru seest korjata - pfft, käkitegu, suva see, et silme eest on kummardamisest must. Kolm tundi õunu võrdub muide umbes kuskil 700l ehk pool kompostikasti ja üheksa 60liitrist kotti. Millega meil pole midagi teha, kui välja arvata kergest frustratsioonist tekkinud plaan, mida kõikide nende puudega kevadel teha. Ehk kärpida neid suuremas ulatuses, et me hakkaks uuesti õunu saama alles mõne aasta pärast, kui me reaalselt oleme nendega valmis tegelema ka.
KUIGI esimene (kui välja arvata 0lli sõstrakoogid, siis mingi sajas) koriluse ja aiasaaduste produkt on riiulil olemas - üheksa purgikest aroonia-õunamoos (moosi tehes avastasin, et Lätist toodud sprotid on samasuguse purgi sees, kui mina Prismast ostsin (mis näitab ka, et ma pole intensiivseks koriluselustiiliks valmis, sest pean purke poest ostma)).

Me pole küll väga suured moosisõbrad, aga nomnomnom.

KUIGI mu enda sõnadele vasturääkivalt tegime ära esimese peenra - 18 maasikataime, korralikult äramärgitult, kus mis sort on. Sest maasikad peavad olema. Mis siis, et ma allergiline olen. Aga maasikatega on alati midagi teha.
Teiseks suuremas plaanis tüütuks tööks, mida ma imekombel täitsa nautisin, oli põrandakütte kinnitamine armatuuri külge. 200 meetri jagu peenikest juhet, mida tuleb veel peenemate kinnitusega sama peenikese armatuuri külge panna.

Diibid remondipildid jee. See vähene kinnitus ajab siiamaani nutuka peale.

Ning siis masendusse langeda, kui raske betoon selle kõik küljest rebib. Õppige mu veast ja kasutage ära kõik pakis kaasas olevad kinnitused ja ostke veel kolm korda sama palju juurde ja kasutage need ka ära. Hetkel juhe veel katki ei ole, takistus on sama, mis enne, aga õiget tagajärge näeb mingi kuu pärast, kui kütte sisse võib lülitada. Ehk kui mingid osad kokku jäid betooni sees ja teineteist läbi kõrvetavad ja kogu töö kasutuks muudavad.
Betooni valamine isenesest oli lõbus ja põnev. Suur pumi tuli kohale, tõstis kraana voolikutoetuskraanalaadseasja (ma tõesti ei tea) ülima täpsusega elektriliinide vahel üles ja siis suunas voolikuga betooni majja. Ma pilti ei teinud, sest minu jaoks ilgelt põnev asi on betoonimeestele igapäevane ja mulle ka ei meeldiks, kui keegi teeks minust pilti, kui ma kaupa tellin. Pluss see, kuidas betoon voolikust välja tuleb, oli millegipärast naljakas. Mind on üleüldises plaanis suhteliselt lihtne lõbustada. Natuke hiljem sai kummikutega seal betooni sees sumbata ja korralikult laiali ajada, sest see segu on tegelikult (minu) oodatust paksem (sest ma ei tea midagi) ja ei voola ise paika. See tegevus võttis ka oma kaks tundi kükitamist, mille tulemusena on mul mõlemal jalal ikka veel verevarustuse häirimisest tuimad kohad.
Mõned päevad pärast betoonivalamist tuli pottsepp ja tema abiline tegutsema. Nagu eelmises postis mainitud, kohaliku tegijaga. Vanem (abielu?)paar, kelle motoks on, et "Mees teeb hästi ja korralikult ning naine ilusalt!" ja ega tegelikult küll jah. Täieliku võhikuna ei ole mul selle ahju siseelu korralikusest õrna aimugi, aga tundub küll hästi tehtud. Lisaks on ahi tõesti väga ilus, vaatamata sellele, et "me kõik tellised valesti ümber ladusime". Mul on veel see kinnisvarakuulutustevaatamisehaigus küljes ning just viimasel ajal on silma jäänud uued laotud soojamüürid ja pliidid, mis ei ole kohe mitte üldse nii ilusad, kui meie oma tuleb. Ja ei, asi ei ole selles "meie oma" pimeduses, mis on võrreldav (ma oletan) sellega, kuidas emad oma lapsi näevad, vaid neil paistavad vuugid koledad ja krobelised, kivid on alguses pesemata jäänud ja selle pärast ka segutriibulised ja -laigulised.

Ilus ja puhas, esimese päeva lõpp vs viienda päeva lõpp. Arvestatav valmimisaeg 1.oktoober 2020.

Oleme juba seal pooliku ahju ees istunud ja kujutanud ette, kuidas tuli all ja ilus on olla.

Kui on hea fantaasia, kannatab juba ette kujutada küll :)

Päev pärast pottsepa töö alustamist saime vee ka lõpuks majja sisse pandud pärast kahekordset üritamist. Õnneks on meie piirkonna veetehnik, kes veenäidikut plommima tuli, mõistlik mees. Pakkus alguses, et parandab meie vea ise ära, aga kontor ei lubanud, vat sulle bürokraatiat. Ja nii pidigi ta teisel päeval uuesti tulema, sest see on ju hulga mõistlikum ajakasutus.

Tõestus, et vesi sees on ning meie ajutine ülistiilne kraanikauss.

Pottsepa esimesel päeval tassisime talle vett naabrionu kaevust, kellel on aias hiigelsuur kreeka pähklipuu, mis vilju ka kannab. Pätsasime sealt salaja kaks pähklit ja panime katsetamiseks potti (kuskilt peab ju see 0lli puukool alguse saama). Mõni päev hiljem, kui taimi läksin kastma, oli keegi ühe pähkli potis ära pätsanud. Mõtlesime, et no okei, uudishimulikud ja nahaalsed naabritädid, päris hull värk. Hiljem riisusime lehti ja elupuu okste alt leidsime ühe kreeka pähkli. Kui naabritädidel just keldriruumiga kitsas pole, siis on meil aias ilmselt üks või mitu pätt-oravat. Võtsin siis temalt omakorda selle pähkli ära ja surusin potti, sest nagunii ei oleks ta talvel mäletanud, et tal seal maius on kõrvale pandud.
Vahepeal käisid veel kaks poissi ka, lammutasid meie korstnapitsi ära. No mitte pahameelega, nad tegid uue asemele ka ikka, Linn pole ennast veel erilise pätiurkana tõestanud (kuigi ma Linna facebooki grupis lugesin, et keegi pidi meie kandis pesunööridelt riideid varastama). Poolteist päeva tööd ja 500 eurot teenitud, vaheta või ise ametit.
Üks põhiline asi, mis meile hetkel masendust tekitab, on katusevahetaja. Okei, hea on, et me üldse leidsime inimese, kellel on veel see aasta aega seda teha. Olen aru saanud, et ehitajate elu on väga hektiline, vabasid päevi pole ja puhkus on siis, kui vihma sajab. Aga kurat, vihma sajab. Ja jõuab meile kööki ja elutuppa välja ja tekitab natuke seisakut, sest niisket maja pole mõtet hakata kinni ehitama. Lubas teine juba poolteist nädalat tagasi tulla. Loodame, et järgmiseks postituseks on katus vahetatud. Enam ei saa seda nalja ka teha, et enne läheb Savisaar vangi kui meil katus peale saab.
Lisaks peaks oktoobris valmis hakkama saama meie uued aknad, ehket ootust jagub.

Vahepeal sai muide ka Moira meie täisväärtuslikuks pereliikmeks! :)

Teoorias oleks võinud ta Katariina laevakassiks väga hästi oma ühe piraadisilmaga sobida, kui ta absoluutselt kõike ei kardaks

Pole ammu näinud

Ütlen kohe ära, et kui sind ei huvita, mitu ruutmeetrit vaarikaid on võimalik ühest aiast välja kiskuda, siis pole mõtet edasi lugeda. Sest väliselt me pole väga palju kaugemale jõudnud.
Tegelikult on ära tehtud üks suur töö - majas on nüüd kanalisatsioon ja vesi. Või noh, enne oli ka, kui istub selline tore ja traditsiooniline "vesi voolab sisse mööda ühte roostes toru ja ära voolab veranda alla" lahendus. 0ll ja ta isa kaevasid nädala otsa kraave ja loodisid ja käisid umbes sadaseitse korda ehituspoodides erinevaid torusid ja muhve ostmas. Toruotsad turritavad "põranda" seest välja ja vannitoa paigutuse suhtes enam ümber mõelda ei saa. Täna testisime ovatsioonide saatel süsteemi ära ka, täitsa töötas.

Ootasin vett, sain vett.

Põrand on jutumärkides, sest hetkel on seal lihtsalt muld ja liiv, et järgmise sammuna soojustust paigaldada. Minu lahendus "aga viskame selle liiva põrandale, silume enamvähem ära, paneme peno peale ja siis rullime ennast peno peal, küll see siis ära silub" ei olnud 0llile aksepeeritav ja tüüp silus ja loodis ja patsutas terve päeva. Tundus selline võrdeline trenn Jake Gyllenhaali trennikavale, mida Ringvaates hiljaaegu näidati. Ja ei, tehtud ei saanud terve maja, vaid ainult üks kümneruudune koridor. Aga no, see on see olukord, kus parem teha üks kord ja korralikult, kui minumoodi suvalt ja kiiresti.

Paremal 0lli kodukootud potsataja, vasakul põranda kaevamisel leitud boamao tunnel.

Kuna veesüsteemi ehitamine on paras töö kahele, siis mina jäin üleliigseks ja pagendasin ennast aeda ja nüüd tuleb see koht, kus te saate teada, kui palju vaarikaid on võimalik ühest aiast välja tõmmata. Hästi palju, ma muud ei oska öelda. Vahva oli ka see, kui olin kahe suure puhma väljakaevamisega lõpetanud, avastasin ülejärgmine päev, et aia nurgas on veel üks vaarikavõsa. Süüdistan tähelepanematuses soojust ja viietunniseid kaevamismaratone. See võsa on siiamaani seal alles, ma enam ei viitsinud, lisaks olid taimed nooremad kui 50 aastat ja näevad välja nagu nad võiks järgmine aasta midagi head kanda ja anda.

'Enne' pilti ma muidugi paremat ei teinud, aga vaarikavõsa oli kogu selle muruta tumedal osal. Meie praegune köök on väiksem.

Kõige suurema võsa seest leidsin kreegi, arooniapõõsa ja suure kanada kuldvitsavõsa, mis tundub, on korralik umbrohi Lõuna- Eestis (uurisin natuke selle kohta ja tuleb välja, et täitsa pahalane lausa. ärge siis kellelegi öelge, et see meil aias on). Kuumarabanduspause võttes vaatasin, et nende peal toimub hull elu. Nägin viie minuti jooksul nelja erinevat liblikat, hunnikute viisi erinevaid variatsioone kollase-musta-triibulistest lendajatest ja suurt rohutirtsu, kes mesilast sõi (ja taga õunapuu peal krõbistas puukoristaja ja naabrinässu kiusas ühte konna, kes tegi selle peale vastsündinud kassipoja häält ja üldse kogu see aed on nagu loodusõpetuse didaktika välipraktika).

Loomad. Parempoolne mesilane ei ole eelpoolmainitud söödav mesilane.

Ja siis ma suure loodushuvilisena otsustasin, et see aianurk jääb mesilastele, kuna nad nagunii on ära kadumas ja mida kõike muud sarnast ja see on minu panus neile.
Läksin siis Juhani Puukooli ja tulin välja kahe kärutäiega ja nüüd on meil aias selline nurk. Tegin selle, kui üksi käisin, ja kui järgmine päev 0llile seda näitasin, oli ta väga üllatunud. Isegi natuke liiga palju, et mina sain sellise asjaga hakkama. Tänks 0ll, mina sind ka.

Vasakult nii lage, sest loodetavasti hakkavad need hostad hästi palju laiutama.

Õnneks läks peenar kohe käiku.

Septembri teises pooles tuleb meile pottsepp uut ahju ehitama, sama onu, kes mõned aastad varem tuleohtlikust pliidist uue ja ilusa tegi. Naabritädilt kuusime ta nime, aga unstasime ära, meelde jäi ainult see, et elab kuskil meie läheduses. Uurisin siis Linna Facebooki grupist, et äkki keegi teab. Kohe kanti ette nimi ja number ja täpselt isegi tänav, kus ta elab. Yay kriipid väikelinnad.

Sumo ja Moirat ei huvita me remont.

Villa vol 2. Lammutusblogi?

Hõiskasin ikka liiga suure suuga selle remondiblogi välja, sest me tegeleme enamjaolt ainult lammutamisega. Samas, lammutamisblogi ei kõla vist nii atraktiivselt.
Aga eks see nii käibki, et enne peab kõik üles võtma, kui saab uue peale panna. Kuigi tundub, et vanasti arvati risti-vastupidi. Kui seinalt ikka maha tirida seitse kihti erinevaid tapeete, mis on omavahel moodustunud nii paksu korra, et jääb üle ainult imestada, et see kiht juba ammu oma raskuse all seinalt maha ei tulnud. Aga hei, maja oli kindlasti iga kihiga järjest soojem!
Meie uhke ja moodne plaan jätta seintel välja võimalikult palju palki läks ka aia taha, sest ilusaid siseseinasid on ainult kaks, millest omakorda üks on vannitoas ja seal oleks natuke halb plaan seda eksponeerida. Eriti kui arvestada fakti, et sein on tehtud kahest kihist laudadest ja paistab läbi. Mõni on sellisesse asja, aga me oleme siiski natuke diskreetsemad. Teine ilus sein on köögis ja jääb siis ka ainukeseks seinaks, kus puitu näha.
Samas ma ei tohiks ilmselt hetkel veel nii konkreetseid siseviimistlus-steitmente teha, sest alles hiljuti me mõtlesime pool maja plaanist ümber. Kui elu annab sulle vineerist tehtud seina, siis võta see sein maha ja tee poolavatud köök-elutuba!

Üks väike närune seinake võttis enda alla nii palju ruumi.

Alguses plaanisime sinna tahatuppa teha magamistoa, aga nüüd tuleb siis hoopis elutuba. Mis tegelikult loogilisem, sest see on hästi valge tuba, mis ei ole magamiseks just kõige soodsam tingimus. Algselt suureks toaks planeeritud ruum on aga hästi pime, mis on vastupidi just väga soodus tingimus magamiseks. Pluss nüüd saame olla nagu pursuid oma 15m2 magamistoas.

Aga kui elu annab sulle kihtide alt ukse, siis sa ei pea seda lahtiseks jätma,
sest saad muidu väga liiklustiheda magamistoa.

Üleüldiselt on väga rehielamu tunne hetkel. Õnneks on palgid suuremas osas ilusad ja kobedad. Ühest kohast, kus katus läbi laseb ja vihmavesi esimesele korrusele jõuab, tuleb palkidega natuke midagi ette võtta. Uus katus on juba läbirääkimisel ja väga hullemaks asi minna ei tohiks. Aga muidu tundub küll, et ka meie võiks hea tahtmise korral seal majas üheksakümneseks saamiseni elada. Arvestades, palju seal veel teha on, ega me enne vist maha istuda nagunii ei saa.
Hetkel on muidu ainult kaks edasiminekut. Esiteks istutasime esimese taime aeda - 0ll tõi töö juurest leinurgast natuke nukra ja kõvera elupuu, kes sai endale kodukoha juba varem istutatud teise elupuu kõrvale.

Ja ma tean, et see vanem, parempoolne elupuu tundub kuivanud,
aga see on selline sort lihtsalt :D

Pole nagu väga suur asi, aga uhke tunne oli ikka.
Uhkust tunnen ka selle heinaküünisuuruse kompostihunniku üle, mille me koos papsiga kokku klopsisime. Või noh, kui ma ütlen "koos", siis mina käisin aeg-ajalt palke üleval hoidmas ja tema tegi ülejäänud.

Ausalt öeldes oleks teist samasugust veel vaja, sest kolmandik murust (või noh, heinast) on jätkuvalt niitmata, kuna trimmer pidevalt bravuuritseb. Pluss on aias terve pargijagu sireleid, mida ma vaikselt teise, vaese mehe pargi jagu hõrendanud olen.

Niiet ilusait klantspilte ei saa meie elamisest niipea!

Villa vol 1

Homme saab nädal sellest, kui meist said majaomanikud. Ei saa öelda, et mingit erilist ja väga teistsugust tunnet sees oleks. Lihtsat põnev on. Välja mõelda ja üles otsida kõik kohad, mille ja kellega lepinguid hakata tegema. Minna kuhugi kohale lepingut tegema ja siis teada saada, et enne ühe tegemist on vaja veel hoopis teist lepingut teha. Ma ja me oleme viimase pooleteise nädala jooksul andnud keskeltläbi sada ja umbes viiskümment seitse veel (digi)allkirja. Paberimajandust ühe sajaaastase tamme jagu.
Üllataval kombel on kõik päris valutult läinud (ptui) ja kõik, mida kartsime kuni notarini, ei saanud tõeks.
Ainuke pikem jamamine oli laenu saamisega ja seda mitte rahalistel põhjustel, vaid hoopis maja ei sobinud algselt pangale. Me aga raiusime siis ette kõik, mida me seal teha tahame ja miks meil pole rohkem laenu vaja, mille peale lasti meil veel kaks nädalat seedida ja siis öeldi jah. Esimesest nõustamisest kuni laenulepingu allkirjastamiseni läks enam vähem kuu. Laenu võtmine polnud ka nii hirmus, kui ma pikka aega mõelnud olin, aga eks see oli see korralik kodune kasvatus, et võlg on võõra oma.
Notari juures oli ka põnev. Notariks oli nooremapoolsem meesterahvas, kes oli väga professionaalne, aga kelle silmadest oli näha, et ta oleks tahtnud täiega nalja visata, aga amet ei luba. Targemaks saime nii palju, et kui majast peaks midagi raskemapoolset välja ilmuma, näiteks vammipoiss (ptui), siis vastutab maja eelmine omanik.
Majja jõudsime alles pühapäeval, enne oli vaja kõik Tallinna sugulased ja lähedased üle vaadata, kuna me ei näe neid ilmselt enne jõule :). Ühtlasi kasutasime suurlinna võimalusi ja soodukaid, ostsime edaspidise hulluse soojenduseks ära mõned suuremad, aga lihtsad asjad.

Grandioosset avamisgaalat polnud, see tuleb hiljem. On lihtsalt jäädvustus esimesest ukseavamisest.

Näiteks saime Ehituse ABC'st bolieri, enne 209€, saime 167€, Bauhofist graniidist kraanikausi koos mätsiva segistiga, enne 219€ (vms), saime 149€, Bauhausist vannituppa põrandaplaadid, mis olid lihtsalt odavamad, kui teised, aga ikka ilusad! Triinu kodumasinatest saime kasutamata gaasi-/elektripliidi (2 gaasiauku ja 2 elektriauku) 160€, mujalt uurides olid hinnad vahemikus 209-269€. Hinna põhjus - külje peal on mõlk, mida müüja pidi meile eraldi välja tooma, muidu poleks märganud.
Soodukatega ilmselt muidugi see asi, et enne pannakse 30% otsa ja siis võetakse 20% maha, nagu mu papsile meeldib öelda, aga säästmise tunne on ikka :). Enne maja kättesaamist mängisime ka saatusega ja ostsime ära suure dušikomplekti, sellise kus ülevalt nagu kastekannust tuleb - 49,90 € vs meie saadud 29,90 €. Eelmise hooaja bideekraanide vahelt leidsime korraliku segisti, mis oli 60€'lt allahinnatud 4,99€'le. Sellised hinnavahed tasandavad isegi ära selle mööda poode sõitmise peale kuluva kütuseraha.
Vaheküsimuseks, et kas keegi on kunagi üldse bideed kasutanud? See tundub nii imelik ja ebamugav asi, et isegi mina, vana rebel, ei ole huvitatud selle kasutamisest.
Majja kohapeale oleme jõudnud kaks korda, aga midagi peale prügihunniku mul teile näidata veel pole. Sortisime pooleks ennast, õnneks või kahjuks väga palju ägedaid asju ei leidnud. Mõned ilusad nõud, hästi ilus helesinine kasutamata kohver, millest saab sisutuselement, natuke muud pudipadi. Seda saab öelda, et tädil oli hea lampide maitse, enamus seal olevatest tahaks alles hoida, mõnega peab ilmselt natuke 0lli kuidagi moosima. Mis ei ole ilmselt väga raske, selleks läheb vaba lihtsalt väga väga palju šokolaadi.

Maailma kõige igavam vaheetapi jäädvustus

Prügi äravedu saab raske raibe olema, kõik tahavad niiiiii palju raha selle eest saada. Rääkimata faktist, et tädi oli asjalik eterniidikoguja, mis nüüd meie tengelpungaraudasid korralikult laiemaks kangutab.
Vähemalt saavad raamatud, mida õnneks ei olnud väga palju, Trükimuuseumis endale uue ärkamise.
Seda võib ka veel vist öelda, et tädi Maimu majas ei kummita. Või vähemalt hetkel istub ja vaatab, mis me teeme ja siis kui midagi ei meeldi, hakkab kiusama.

Läänerindel muutusega

Bürokraatia tundub selline kaljukindel ja maakoore alustala-tugev teema, et seda on vist raske ära sõnuda. Nii et ma võtan oma õnne kokku ja teatan enne paberimajanduse lõpetamist, et ma siis nüüd hakkan remondiblogi pidama. Umbes ligikaudu kahe nädala pärast.
Kui muidu tundus see pangamajandus jube ja tüütu ja miks-kõik-nii-kaua-võtab, siis ühe kõnega muutus kõik vähegi negatiivne olematuks ja kiljatasin kliendihaldurile telefoni "jeeeeeeeeeeeesssss". Korraks juba jõudsin karta, et äkki sellise ebaprofessionaalse käitumise eest võtab pank oma otsuse tagasi, aga siis tuli teiselt poolt telefoni teine, natuke tagasihoidlikum "jesss" vastu.
Aga jah, kui keegi just ära ei sure (ptui, ptui, ptui) või kui majaomanik viimasel hetkel ei otsusta, et ta tahab ise Linna metsadevahele ikkagi kolida, siis järgmine neljapäeval saame kantud kinnisturaamatusse.Tartust ära.
Sai siin ales kiita Tartu suurepärasust, aga ma polnud siis veel isehakanud kinnisvarahindade spetsialist. Samaväärse maja saaks Taaralinna umbes 2,5 korda kallimalt ja kuna me jätkuvalt oleme sellised imelikud, et ei taha pensionieani, mis meie ajaks on ilmselt 86, laenu maksta, siis sai tehtud selline otsus.
Iseenesest pole ju hullu, transport on tihe ja 30 kilomeetrit sõita mitu korda päevas pole ka nii hull. Äkki ma siis hakkangi paremini oma aega kasutama, sest ei ole kiiret võimalust koju põgeneda. Ja no Linn on ju tegelikult ilus koht, metsa kui palju ja järved ja matkarajad ja Konsumid. Miinuseks võib ilmselt lugeda hordide kaupa osse, aga see on väikelinnas tüüpiline. Või noh, pigem kogu Eestile.
Hetkel on näidata kinnisvarahindaja ja maakleri pildid, kuna jätkuvalt ma alles mängin siin oma õnnega ja sõnun asju, ei ole me veel omanikud, seega ei ole saanud ka pikemaks ajaks sisse astuda, et ise pilte teha. Aga varsti!
Et siis soovige meile hästi palju remondiõnne. No ikka hästi palju, sest ega see asjata nii odav maja polnud.

Esialgne sissekolimistähtaeg: jõulud.
Ja nüüd hunnik before pilte. Tädike, kes seal enne elas, suri 91 aastaselt, seega ka natuke majajäänud siseviimistlus. Ega mind ka ilmselt selles vanuses enam kotiks, kas tapeet koorub maha või ei. Aga ma loodan, et see tädi sinna majja kummitama ei jäänud või kui jäi, et tal on väga hea meel, et noored sinna kolivad. Kuigi me pole ta lapselapsed.
Aga siin see on: Villa Üksteist.

mm, ma juba kujutan ette, kui villis mu käed on selle suurepärase kapi lihvimisest

Ja vaadake seda suurt kastanit!

Läänerindel muutuseta

Endal pole veel majagi, aga oi kuidas remonti teeme juba. Peas noh. Nii, et mõnikord lähevad kasulikud unetunnidki selle nahka, sest pea sumiseb nagu herilasepesa lakapeal. Mõtteid võib ju edasi tagasi kõlgutada, sest ega elamiskõlbulikku maja me nagunii lubada ei saa. Ja ega tegelikult ei tahakski. Eks ma ikka vaatan neid hinnaklassist väljas maju ja leian enamuste juures ennast mõtlemas, et need kipuvad olema enamasti sellised .... iseloomutud.

Muidugi annab alati remonti teha, aga kas see oleks päris see sama? No ilmselt kui mu nimi ikka kuskil kinnisturaamatus sees juba oleks, siis asenduks see unistav-hipstersnooblik mõtlemine sekundi pealt kaardiga, kuidas lähimasse ehituspoodi jõuaks. 

Hetkel lepime oma üürikaga, kus me nüüd oleme kahekesi! Ja no, kaks karvast ka. Tegime laupäeval siis kolimise/suurpuhastuse ära. Oliver nii vaimustuses sellest ei olnud, sest (lisaks kappide tõstmisele) ta on ikkagi selline praktiline mees ja tema poolest oleks me võinud selles kitsas toas edasi elada, sest "no varsti nagunii kolime uuesti". 

Aga meil on nüüd nii palju ruumi! Mul pole vist pärast gümnaasiumi lõppu ja suurlinnade vallutamist kunagi nii palju ruumi olnud kuskil elamises. Eriti viimased kaks aastat, kui see meie tuba oli samal ajal elutuba ja söögituba ja magamisuba. Põlved olid pidevalt voodinurgast (ebaedukalt) mööda laveerimisest sinised. 

Uni on lausa parem seal teises toas, sest saame nüüd ööseks kasside eest ukse kinni panna. Ma varem ei raatsinud, sest neil ei olnud koridoris ühtegi pehmed kohta magamiseks (mitte, et see neid kotiks, Sumo magaks igalpool, kui kilekott alla panna). See aga päädis enamasti sellega, et hommikul kell viis urgitseti kuskil riiuli ja kapi vahelt välja kõige lärmakam mänguasi ja hakati sellega mängima. Mis tähendas omakorda seda, et kas pidi proovima sellest kolisemisest üle olla ja edasi magada või teha koos päikesetõusuga aeroobikat ja neid mänguasju voodi alt kõige kaugemast nurgast kuidagi kätte saada. Mõlemad sellised kergelt und pärssivad tegevused.

Lisaks on seal toas paks ruloo, mis valgust varjab. Esimesel ööl oli lausa natuke harjumatu, et ei näinudki kõrvalmagaja nägu. Mitte, et meil need pidevalt vahetuksid, lihtsalt enamasti jaurame 0lliga enne magama jäämist ja hea on inimese nägu näha. Nii me siis lisasime seal aeg-ajalt juurde, et "ma teen nüüd seda nägu su lolli nalja peale", millele järgnes "hehe, ma teadsin" reaktsioon. Nummitsesime seal (esimeses) ööpimeduses. 

Ja mis kõige parem, astud korterisse sisse, viskad teksad jalast ja patserdad ringi kartmata, et keegi, kes ei ole harjunud mu tagumikku nägima, sisse astuks.

Täna "komistasin" "kogemata" Lõunakeskuse Apollos ja kaart "lendas" otse terminali ja ostsin "kogemata" kaks remonditeemalist raamatut. Parem oleks, et see maja kähku tuleks, muidu saame ehituse ja remondi kohapealt liiga targaks.

ups

Kodu on seal, kus pükse jalas ei pea olema.

Ma ei tule teile siia mingit omapärast elulugu kirjutama. Olen oma teadliku (mitte noh mingi reinkarnatsioonid ja sellised asjad, vaid elu, mida ma mäletan, ehk siis umbes vanusest viis) elu elanud eramajas. Ega ma muidugi ei ole kogu elu olnud sellise suhtumisega, et JESSS OMA AED JA MAJA. Algselt oli ikka "miiiiiiiiiiiiiiks ma pean seda muru niitma ja peenart rohima ja mis mõttes meil ei ole satti ja ma pean sugulaste juurde minema mutikaid vaatama". Ja üldse, mis Jõgeva? Siin pole ju mitte midagi teha. Ja muud kõike sellist.
Siis ma lõpetasin gümnaasiumi ja pidin teise linna minema. Kaks aastat Tallinnas, viis ja edasi aastat Tartus ja pea iga aastaga on süvenenud tahtmine koju peitu tulla. Oma (täiskasvanuma)elu tekkimisega on pikenenud ka koduskäimise vahed ja suurenenud arusaam, kui suurepärane on ikka oma majas elada.
Hetkel elan (põhimõtteliselt) esimest korda elus (sest päris esimest korda ei mäleta) paneelmaja korteris. Enne seda korterit elasin ka muidugi korterites, aga need asusid alati umbes sajaaastastes majades keset Karlova idülli, niiet see väga ei loe.

No ei loe ju!

Kui 0ll mu ellu ilmus, hakkasid ka konkreetsemad pesapunumisplaanid tekkima. Algselt ikka vaikselt, uurisin niisama ajaviiteks kortereid. Siis uurisin juba tihedamalt ja lõpuks juba nii vägivaldselt, et kuulutused juba peas olid. Kortereid, sest nii ju tehakse. Kõigepealt elad üürikorteris, siis ostad korteri ja siis kunagi kui oled rikas ja kogenud, maja. Ma isegi niiväga avalikult ei unistanud majast. Rääkimata üldse hindadest, kuna firmaomanik või üliosav investeerija pole meist kumbki.
Aga siis ükskord ütles mu mamps ühe lause, mis kõik ümber mõtlema pani. Et nad on papsiga praeguses majas elanud üle 20 aasta, teinud kolm või neli ringi remonti ja ALLES nüüd võib põhimõtteliselt rahul olla.
Eks me siis rääkisime omavahel ja mõtlesime, et eks ta tõsi ole. Et korter on tegelikult päris mõttetu aja raisku laskmine. Mina ei oska näiteks üldse korteris elada, tahaks ikka lund rookida ja muru niita ja kiruda, et kust need õunad kõik tulevad ja ma ei jõua enam kummardada ja neid kokku kurjata ja mida nendega üldse teha. Ja 0ll on aednik. Tassib mulle koguaeg mahakantud taimi koju, aknalaudadel enam ruumi pole, ja nii me tassime neid omakorda minu vanematele või 0lli maakohta. Ja siis nemad kiruvad, et otsige endale rõduga korter või aiaga maja.
Ostamegi! Hakkan remoniblogi pidama! Aga ei tea veel, mis ja kuhu. Sest eelarve on ülitilluke. Majad Tartu linnas ületavad meie eelarve umbes topelt. Tehke loogilist järeldamist ja saate aru, et me hakkame linnast välja kolima. Minu armsast Tartust.
Aga pole hullu. Kui taristu on hea. Ja võimalused asju teha. Ja arstid ja poed ja. No ühesõnaga me ei koli maale. Õnneks on Tartu ümbruses asulaid ja linnasid mitu.
Avastasin, et majade vaatamisega võib sama olla, nagu pulmakleidi valimisega. Teoreetiliselt noh. Et esimene ON SEE ÕIGE. Meie esimeseks sai üks vana maja Nõol. Rõhutamaks vana, sest seda oleks saanud ilmselt jalaga ümber lükata. Kõik ütlesid, et me selle ära unustaks. Aga mina ei unustanud. Uurisin ja kirjutasin, et kas me saaksime oma eelarvega uue maja püsti panna.
Ei, sellest ei saa nüüd remondiblogi algus. Sest vaatasime ühte maja veel. Ja ma armusin jälle ära ja sain aru, et ma ilmselt armun ära lihtsalt sellesse mõttesse, et me oma majas elame ja kuna mul on nii elav fantaasia, ei ole see kujutlus väga raske tulema. Sain aru, et asja peab ratsionaalsemalt võtma ja oma elu pole mõtet raskeks teha, vaadates üle meie tegemise jõu käivaid maju. Siinkohal sügav kummardus inimestele, kes renoveerivad vanasid talumajasid. Tahaks ka, aga samas nii väga ei taha, et seda ära teha.
Tegelikult peaks üldse enne panka minema, sest ega meil seda raha tagataskust võtta pole.
Tegelikult oli esimene maja, mida vaatasime, hoopis üks palkmaja äravedamiseks. Aga see äravedamine oleks omakorda väga probleemseks muutunud, sest kui raha ikka loopida pole, on selliste tegevuste korraldamine ka raske. Veel tegelikult võttis selle maja isu ära maakler. Sõitis oma ülikalli maasturiga platsi, aga ei osanud enamustele küsimustele vastata. Ja olen üldse tähele pannud, et paljud maaklerid ei tea oma objektide kohta väga palju, neid nagu ei huvitakski, kas see saab maha müüdud või ei. Muidugi on tublisid ka, aga nad ei ole enamuses.
Niiet siin me nüüd siis oleme, majatud, aga suure tahtmisega. Lisaks mõelge, kui põnev Sumol (ja ilmselt Moiral ka) oleks uut elamist avastada. Või noh, pigem ikka Sumol, Moira leiaks ilmselt esimese võimaliku kapialuse ja oleks seal kaks nädalat. Ma ei kujuta ette, kui me lõpuks peaks saama oma aia, siis mis selles saab. Astumisruumi ilmselt poleks.

Meie väike Sumu

... alles sa nagu sündisid meie voodi alla ja juba on sellest aasta möödas! Kui sa kunagi suurem oled ja lugeda oskad, siis näitan sulle seda posti.
Nali, ma ei ole nii hull ka, et oma (küll üliarmast ja kõige pehmemat ja nunnumat ja mida kõike veel) looma lapsega kõrvutan.
Aga nii on, meie armas väike pehme Sumo sai aastaseks ja mis oleks parem põhjus temast kirjutada.
Kõik sai alguse sellest, kui meile toodi hoiukassiks väike töntsakas ja tiine Liisu, kes pärast kahte nädalat diivanipehmuse nautimist meie voodi alla pooldus. Just nimelt pooldus, sest poegi oli ainult üks. Kõik, ei mingit kurba ja südantlõhestavat juttu kassipoegadele elu sisse puhumisest ja siis ikkagi nende üle vikerkaaresilla minekust. Niiet Sumokas oli juba algusest peale natuke eriline, kuna kassiriigis tulevad pojad ikka enamasti hulgikaupa.

Väike ja kompaktne Liisu.

Seega oli ta algusest peale saanud endale KÕIK ained ja toidud ja oli sündides juba väga tubli ja tugev ja liikus isegi ringi juba nagu väike hülgeke. Ehitasin neile pappkastidest väikse mudila-sõime. Liisu oli aga nii uhke oma saavutuse üle, et tuli meid koguaeg kutsuma, et me ikka vaataks ja kiidaks, millega ta hakkama sai. Nii me siis kordamööda istusime ja nunnutasime neid seal ja järjest raskemaks muutus mõte, et me peame selle väikese karvase tollal rotisarnase eluka ära andma.

Rase Liisu, sõimela ja rotipoeg.

Siinjuures pean ilmselt märkima, et kõikidest nendest minu juures peatunud hoiukassidest, keda on umbes 15, on äärmiselt kahju ära olnud anda ainult kahte. Ma ei ole mingi suur julmur, aga suudan eraldada, kes on minu ja kes kunagi ära läheb ja ei lase endal liiga ära kiinduda.
Kuskil kaks nädalat oli Sumo siis seal sõimes ainult tissi otsas istunud, sest mängida tal ju kellegagi polnud. Hakkasime siis uurima, et millal ta jalad alla võiks võtta ja tuli välja, et nagu oleks võinud juba. Tõstsime ta siis pesast välja ja leidsime probleemi - ta oli ennast liiga paksuks söönud ja ta noored jalakesed ei suutnud lihtsalt seda pallisarnast keha kanda. Lahenduseks oli õnneks ainult üks õhtu harjutamist - toetasime tal oma näpuga kõhtu üleval, et kergem liikuda oleks. Järgmine päev vudis ta juba ise ringi, kuigi jõudsin juba mõlgutada mõtteid, et kust osta näpurula, et seda talle siis kõhualla teipida. Ja no mida sa paned sellisele poisslapsele ikka muud nimeks, kui Sumo.

Uni oli magus ja kiire tulema.

Ja nii me saimegi endale päris enda kassi. Kahtlustan Liisu kokkumängu mingite tugevamate jõududega, et ta poja ikka hea kodu saaks endale. Ja kuidas üldse antakse selline pätt ära, issand jeebus?!

uiuiuiuiuiiii

Olime juba arvesse võtnud, et Liisu jääb ka meile, sest inimesed võtavad tihti kasse välimuse järgi ja selline laudatriibuline ei ole populaarne kasukavärv, kuigi ta on superiseloomuga kiisu. Mängis ja magas ja tegi oma kassiasju. Teda käidi vaatamas ka, aga ta oli kõigiga pelglik ja ei lasknud isegi süles ennast näitamiseks viia. Kuni tulid ühed, kelle juurde ta ise läks ja nuusutas ja lasi pai teha. Otsustas, et need on nüüd tema inimesed. Ja nemad otsustasid, et Liisust saab nende uus pereliige. Nad on kirjutanud vahepeal, et nad ei oskaks paremat kassi tahta, käib ja miilustab, teeb lapsega koos põrandal sünkroonmagamist ja püüab kõik hiired kinni. Ja see teeb seest nii soojaks. Öelge veel, et kassid on isepäised ja neid ei koti miski.
Sumo oli siis kuskil poolene ja mõne kuu pärast viisime ta arstile, et ta edaspidi Otto-Triin oleks ja loodusel oma elu ei laseks segada. Pool tundi pärast kohaleviimist helistatakse kliinikust, mul suutis juba süda puperdama hakata, et mis nüüd juhtus. Aga anti lihtsalt teada, et meie pätt on emane. Suured kassieksperdid nagu me siis nüüd oleme. Nime me muutma ei hakanud enam, pole täielikult poisilik nimi ja lõpuks on tegemist ikkagi kassiga, pole vahet, mis soost ta on.

Neiu viisakus haihtub ainult siis, kui jooksmisest võhm väljas.

Ja nii meie elu on läinud. Kuna Sumu on pigem pikemakarvalisem, kasvavad tal käpapatjade vahel pikad karvad. Mis omakorda tähendab, et ta kukub pidevalt alla igaltpoolt, tehes siis oma uhkes kassi graatsilisuses näo, et see oligi nii mõeldud. Muidu väga viks ja viisakas neiu, ei roina mööda kapipealseid ja on muidu viks. Tuleb poeb hommikuti kaissu ja nõuab oma (enamasti) kaheksa tundi saamata paisid sisse. Ja tal on kõige pehmem karv maailmas üldse.

Meie väike eriline lumehelbeke.

Ja ma üldse ei saa aru, kuidas saab üks elusolend nii armas olla, ma võikski siia pilte lisama jääda, sest ma ei suuda valida. Lisaks on pikemalt kodust eemal olles igatsus, et tahaks koju minna Sumo paitama.

Lõpetuseks lisan, et kuigi Sumo on eriline kiisu, ei oma ta võimet fotokvaliteeti parandanda, me saime lihtsalt hea fotoka vahepeal.

Rumalat ei takista haud ka..

.. sest kes kurat teeb oma raha eest üürikorteris remonti?
Oleme veel noored ja oleneb, kelle külje alt vaadata, suhteliselt beebivanuses oma suhtega. Ehk - elame üürikorteris (sest enne oma tuleb raha koguda!). Aga me ei virise, korter on heas vaikses kohas, maja soe ja naabrid enamuses vaiksed (kui välja arvata teise korruse kolmeaastane Pärtel, kellele on mänguasjadeks vist ainult keeglipallid ja vaipade vastu allergia). Üür on väga mõistlik ja omanik väga vastutulelik. Korterit üle andes öeldi see saatuslik lause: "Peaasi, et te meile korterit hullemana tagasi ei anna."
Mille peale minu peas siis tilises "me hakkame täiega remonti tegema" kelluke. Millele järgnes "oota, aga mis raha eest?!" ja siis "me hakame hästi ODAVALT remonti tegema!".
Pooleteise aasta jooksul oleme korda teinud köögi, kaks koridori, WC ja vannitoa. Kokku on kulunud kuskil 100 eurot (mitte korraga muidugi).
Alustasime köögiga, mille ühes seinas asus  nõukogude ajal suure armastusega isetehtud monsterkapp. 'Enne' pilt on kahjuks (või õnneks?) tehtud juba poole lammutamise pealt, peate sinna juurde veel mõtlema määrdunud elevandi hallikarva uksed. Huvitav, kas pooleldi värvimine oli tol ajal miski moeröögatus? Igastahes väga ebapraktiline kapp, uksed käisid halvasti, kapiosad olid idiootsete suurustega, kõige kõrgemale kappi ulatus isegi 0ll ainult tooliga.
Kogu kulutus - umbes kümme eurot, mis läks kruvide, ühe kapijala ja muu sellise träni peale.

such pretty, many wow

Nipp 1: Ela eelnevalt korteris, mille omanik ise resideerub Soomes ja keda korteris toimuv huvitab ülimalt minimaalselt, kui üüri kättesaamine välja arvata. Oota, kuni õue peal asuvast teisest majast noored on sellest korterist huvitatud, aga kuna omanik on jätkuvalt Soomes ja teda jätkuvalt väga ei huvita, mängi noortele maaklerit. Saa noortega hästi läbi. Oota pool aastat, kuni neil lõpuks asjad aetud saavad ja koli kurvameelselt välja. Vali uueks korteriks selline, kus köögis asub monster.

Nipp 2: Looda, et noored teevad korteris kapitaalremonti ja ei ole huvitatud mitte üheski asjast, mis seal enne oli. Pane köögimööblile käpp peale ja vii ära. Kuluks ainult kütus (mis tol hetkel oli päris arvestatav, sest me sõitsime siis elukasVolvoga).

Nipp 3: Oma meest, kes on tugev ja osav.

Nipp 4: Looda, et uue korteri, kuhu kolisid, keldris on eelmiste remontide ülejääk-värve ja kasuta neid monsterkapi tagajärgede eemaldamiseks.

such pretty, many wow

Kuna ma enamasti kipun idioot olema, siis kraanikausi alla jäi eelmine kapp, aga no see pole enam nii hull, elamine on ikkagi inimlikum. Pilt on muidugi vana, nüüdeks on mul kapipealne juba asju täis topitud, sest kellel meist ei oleks kerget hoarding-geeni sees?

Londiste nimega suurepärane oskus mittevajalike asjadega tegeleda

Eesti kevad on selline nagu ta on. Ütleb, et nüüd tuleb, aga siis laseb ikka jälle talvel vahele trügida, kus tolle koht ikka kohe üldse ei ole. Täna on selle kevade siiamaani kõige ilusam ilm. Ja ma passin toas. Sest minu jaoks on ikka natuke harjumatu kortermajas elada, õuetegevusi ei oska nagu üldse välja mõelda.
Ärkasin juba kaheksa läbi, VAREM kui ma tööle minnes ennast üles sunnin. Aga selleks vabad päevad ongi ju, härra Murphy, eks? Alguses ei viitsinud voodist välja tulla, sest ..... Maahommikuni oli veel nii palju aega ja ma ei osanud midagi ette võtta (jeebus võtaks, mida see 0ll minuga teinud on). Asi lõppes sellega, et passisin arvutis, jäin Foxist Scrubse vaatama, mida ma olen näinud juba umbes seitse ja pool korda (sest, et parim komöödiasari üldse) ja .... magasin Maahommiku maha.

Tasakaalustamiseks tegin ära asja, mis mul juba ammu ootel oli.
Ma ei ole eriline feng shui, veesoonte ja muude mustade maagiate uskuja. Välja saab arvata kaks asja: jalad uksepoole ei taha magada ja igas elamises peaks olema elevant või kaks. Kui sa just Indoneesia uusrikas pole, et päris elevanti omada, siis kõlbavad kujud ka. Minul on nüüd ka! Aga need tahtsin natuke nokitsemist värvikihi näol, sest puit hakkas kuivama ja pragunema.

Nipp 1: Oma tubli, seiklushimulist ja vaprad sõpra, kes reaalselt elab Indoneesias ja kes võtab ette selle vaeva, et mitte lihtsalt tuua turult midagi, vaid reaalselt laseb puidunokitsejal (?? mingi parem sõna on selle ameti jaoks, ma tean) eraldi teha. Ja siis nendega rännata 10000 kilomeetrit ja igas lennujaamas vastata uudishimulikele turvatöötajatele, et "jah, ma tean, et mul on kohvris elevandid".

Nipp 2: Oma poolhipist sõpra, kes laenab sulle oma vaniljetoonis puiduvaha.

Nipp 3: Ole koolis käinud ja kaeva välja oma vanad guašid.

Alguses mõtlesin nad üleni valgeks jätta, aga see tundus selle mustri suhtes ebaaus. Lisaks ma ei arvestanud puiduvaha kerge hülgava loomusega ja tänu sellele jäi tulemus selline akvarellilik. Õnneks ma ei ole eriline kriiskavate värvide sõber, nii et lõpp hea, kõik hea.

Eks aeg näitab, kui kulumiskindel guašš on. Natuke on kahju, et läks kaduma esimesel pildil nähaolev heleda/tumeda puidu vaheldumine, aga kuna neil erilist muud puidunooti polnud, siis väga hullu pole.
Nüüd nad istuvad laual ja jäävad oma kohta ootama ...