27 aprill, 2015

Meie väike Sumu

... alles sa nagu sündisid meie voodi alla ja juba on sellest aasta möödas! Kui sa kunagi suurem oled ja lugeda oskad, siis näitan sulle seda posti.
Nali, ma ei ole nii hull ka, et oma (küll üliarmast ja kõige pehmemat ja nunnumat ja mida kõike veel) looma lapsega kõrvutan.
Aga nii on, meie armas väike pehme Sumo sai aastaseks ja mis oleks parem põhjus temast kirjutada.
Kõik sai alguse sellest, kui meile toodi hoiukassiks väike töntsakas ja tiine Liisu, kes pärast kahte nädalat diivanipehmuse nautimist meie voodi alla pooldus. Just nimelt pooldus, sest poegi oli ainult üks. Kõik, ei mingit kurba ja südantlõhestavat juttu kassipoegadele elu sisse puhumisest ja siis ikkagi nende üle vikerkaaresilla minekust. Niiet Sumokas oli juba algusest peale natuke eriline, kuna kassiriigis tulevad pojad ikka enamasti hulgikaupa.

Väike ja kompaktne Liisu.
Seega oli ta algusest peale saanud endale KÕIK ained ja toidud ja oli sündides juba väga tubli ja tugev ja liikus isegi ringi juba nagu väike hülgeke. Ehitasin neile pappkastidest väikse mudila-sõime. Liisu oli aga nii uhke oma saavutuse üle, et tuli meid koguaeg kutsuma, et me ikka vaataks ja kiidaks, millega ta hakkama sai. Nii me siis kordamööda istusime ja nunnutasime neid seal ja järjest raskemaks muutus mõte, et me peame selle väikese karvase tollal rotisarnase eluka ära andma.

Rase Liisu, sõimela ja rotipoeg.
Siinjuures pean ilmselt märkima, et kõikidest nendest minu juures peatunud hoiukassidest, keda on umbes 15, on äärmiselt kahju ära olnud anda ainult kahte. Ma ei ole mingi suur julmur, aga suudan eraldada, kes on minu ja kes kunagi ära läheb ja ei lase endal liiga ära kiinduda.
Kuskil kaks nädalat oli Sumo siis seal sõimes ainult tissi otsas istunud, sest mängida tal ju kellegagi polnud. Hakkasime siis uurima, et millal ta jalad alla võiks võtta ja tuli välja, et nagu oleks võinud juba. Tõstsime ta siis pesast välja ja leidsime probleemi - ta oli ennast liiga paksuks söönud ja ta noored jalakesed ei suutnud lihtsalt seda pallisarnast keha kanda. Lahenduseks oli õnneks ainult üks õhtu harjutamist - toetasime tal oma näpuga kõhtu üleval, et kergem liikuda oleks. Järgmine päev vudis ta juba ise ringi, kuigi jõudsin juba mõlgutada mõtteid, et kust osta näpurula, et seda talle siis kõhualla teipida. Ja no mida sa paned sellisele poisslapsele ikka muud nimeks, kui Sumo.

Uni oli magus ja kiire tulema.
Ja nii me saimegi endale päris enda kassi. Kahtlustan Liisu kokkumängu mingite tugevamate jõududega, et ta poja ikka hea kodu saaks endale. Ja kuidas üldse antakse selline pätt ära, issand jeebus?!

uiuiuiuiuiiii
Olime juba arvesse võtnud, et Liisu jääb ka meile, sest inimesed võtavad tihti kasse välimuse järgi ja selline laudatriibuline ei ole populaarne kasukavärv, kuigi ta on superiseloomuga kiisu. Mängis ja magas ja tegi oma kassiasju. Teda käidi vaatamas ka, aga ta oli kõigiga pelglik ja ei lasknud isegi süles ennast näitamiseks viia. Kuni tulid ühed, kelle juurde ta ise läks ja nuusutas ja lasi pai teha. Otsustas, et need on nüüd tema inimesed. Ja nemad otsustasid, et Liisust saab nende uus pereliige. Nad on kirjutanud vahepeal, et nad ei oskaks paremat kassi tahta, käib ja miilustab, teeb lapsega koos põrandal sünkroonmagamist ja püüab kõik hiired kinni. Ja see teeb seest nii soojaks. Öelge veel, et kassid on isepäised ja neid ei koti miski.
Sumo oli siis kuskil poolene ja mõne kuu pärast viisime ta arstile, et ta edaspidi Otto-Triin oleks ja loodusel oma elu ei laseks segada. Pool tundi pärast kohaleviimist helistatakse kliinikust, mul suutis juba süda puperdama hakata, et mis nüüd juhtus. Aga anti lihtsalt teada, et meie pätt on emane. Suured kassieksperdid nagu me siis nüüd oleme. Nime me muutma ei hakanud enam, pole täielikult poisilik nimi ja lõpuks on tegemist ikkagi kassiga, pole vahet, mis soost ta on.

Neiu viisakus haihtub ainult siis, kui jooksmisest võhm väljas.
Ja nii meie elu on läinud. Kuna Sumu on pigem pikemakarvalisem, kasvavad tal käpapatjade vahel pikad karvad. Mis omakorda tähendab, et ta kukub pidevalt alla igaltpoolt, tehes siis oma uhkes kassi graatsilisuses näo, et see oligi nii mõeldud. Muidu väga viks ja viisakas neiu, ei roina mööda kapipealseid ja on muidu viks. Tuleb poeb hommikuti kaissu ja nõuab oma (enamasti) kaheksa tundi saamata paisid sisse. Ja tal on kõige pehmem karv maailmas üldse.

Meie väike eriline lumehelbeke.
Ja ma üldse ei saa aru, kuidas saab üks elusolend nii armas olla, ma võikski siia pilte lisama jääda, sest ma ei suuda valida. Lisaks on pikemalt kodust eemal olles igatsus, et tahaks koju minna Sumo paitama.

Lõpetuseks lisan, et kuigi Sumo on eriline kiisu, ei oma ta võimet fotokvaliteeti parandanda, me saime lihtsalt hea fotoka vahepeal.

15 aprill, 2015

Rumalat ei takista haud ka..

.. sest kes kurat teeb oma raha eest üürikorteris remonti?
Oleme veel noored ja oleneb, kelle külje alt vaadata, suhteliselt beebivanuses oma suhtega. Ehk - elame üürikorteris (sest enne oma tuleb raha koguda!). Aga me ei virise, korter on heas vaikses kohas, maja soe ja naabrid enamuses vaiksed (kui välja arvata teise korruse kolmeaastane Pärtel, kellele on mänguasjadeks vist ainult keeglipallid ja vaipade vastu allergia). Üür on väga mõistlik ja omanik väga vastutulelik. Korterit üle andes öeldi see saatuslik lause: "Peaasi, et te meile korterit hullemana tagasi ei anna."
Mille peale minu peas siis tilises "me hakkame täiega remonti tegema" kelluke. Millele järgnes "oota, aga mis raha eest?!" ja siis "me hakame hästi ODAVALT remonti tegema!".
Pooleteise aasta jooksul oleme korda teinud köögi, kaks koridori, WC ja vannitoa. Kokku on kulunud kuskil 100 eurot (mitte korraga muidugi).
Alustasime köögiga, mille ühes seinas asus  nõukogude ajal suure armastusega isetehtud monsterkapp. 'Enne' pilt on kahjuks (või õnneks?) tehtud juba poole lammutamise pealt, peate sinna juurde veel mõtlema määrdunud elevandi hallikarva uksed. Huvitav, kas pooleldi värvimine oli tol ajal miski moeröögatus? Igastahes väga ebapraktiline kapp, uksed käisid halvasti, kapiosad olid idiootsete suurustega, kõige kõrgemale kappi ulatus isegi 0ll ainult tooliga.
Kogu kulutus - umbes kümme eurot, mis läks kruvide, ühe kapijala ja muu sellise träni peale.

such pretty, many wow
Nipp 1: Ela eelnevalt korteris, mille omanik ise resideerub Soomes ja keda korteris toimuv huvitab ülimalt minimaalselt, kui üüri kättesaamine välja arvata. Oota, kuni õue peal asuvast teisest majast noored on sellest korterist huvitatud, aga kuna omanik on jätkuvalt Soomes ja teda jätkuvalt väga ei huvita, mängi noortele maaklerit. Saa noortega hästi läbi. Oota pool aastat, kuni neil lõpuks asjad aetud saavad ja koli kurvameelselt välja. Vali uueks korteriks selline, kus köögis asub monster.

Nipp 2: Looda, et noored teevad korteris kapitaalremonti ja ei ole huvitatud mitte üheski asjast, mis seal enne oli. Pane köögimööblile käpp peale ja vii ära. Kuluks ainult kütus (mis tol hetkel oli päris arvestatav, sest me sõitsime siis elukasVolvoga).

Nipp 3: Oma meest, kes on tugev ja osav.

Nipp 4: Looda, et uue korteri, kuhu kolisid, keldris on eelmiste remontide ülejääk-värve ja kasuta neid monsterkapi tagajärgede eemaldamiseks.

such pretty, many wow
Kuna ma enamasti kipun idioot olema, siis kraanikausi alla jäi eelmine kapp, aga no see pole enam nii hull, elamine on ikkagi inimlikum. Pilt on muidugi vana, nüüdeks on mul kapipealne juba asju täis topitud, sest kellel meist ei oleks kerget hoarding-geeni sees?

11 aprill, 2015

Londiste nimega suurepärane oskus mittevajalike asjadega tegeleda

Eesti kevad on selline nagu ta on. Ütleb, et nüüd tuleb, aga siis laseb ikka jälle talvel vahele trügida, kus tolle koht ikka kohe üldse ei ole. Täna on selle kevade siiamaani kõige ilusam ilm. Ja ma passin toas. Sest minu jaoks on ikka natuke harjumatu kortermajas elada, õuetegevusi ei oska nagu üldse välja mõelda.
Ärkasin juba kaheksa läbi, VAREM kui ma tööle minnes ennast üles sunnin. Aga selleks vabad päevad ongi ju, härra Murphy, eks? Alguses ei viitsinud voodist välja tulla, sest ..... Maahommikuni oli veel nii palju aega ja ma ei osanud midagi ette võtta (jeebus võtaks, mida see 0ll minuga teinud on). Asi lõppes sellega, et passisin arvutis, jäin Foxist Scrubse vaatama, mida ma olen näinud juba umbes seitse ja pool korda (sest, et parim komöödiasari üldse) ja .... magasin Maahommiku maha.

Tasakaalustamiseks tegin ära asja, mis mul juba ammu ootel oli.
Ma ei ole eriline feng shui, veesoonte ja muude mustade maagiate uskuja. Välja saab arvata kaks asja: jalad uksepoole ei taha magada ja igas elamises peaks olema elevant või kaks. Kui sa just Indoneesia uusrikas pole, et päris elevanti omada, siis kõlbavad kujud ka. Minul on nüüd ka! Aga need tahtsin natuke nokitsemist värvikihi näol, sest puit hakkas kuivama ja pragunema.

Nipp 1: Oma tubli, seiklushimulist ja vaprad sõpra, kes reaalselt elab Indoneesias ja kes võtab ette selle vaeva, et mitte lihtsalt tuua turult midagi, vaid reaalselt laseb puidunokitsejal (?? mingi parem sõna on selle ameti jaoks, ma tean) eraldi teha. Ja siis nendega rännata 10000 kilomeetrit ja igas lennujaamas vastata uudishimulikele turvatöötajatele, et "jah, ma tean, et mul on kohvris elevandid".

Nipp 2: Oma poolhipist sõpra, kes laenab sulle oma vaniljetoonis puiduvaha.

Nipp 3: Ole koolis käinud ja kaeva välja oma vanad guašid.


Alguses mõtlesin nad üleni valgeks jätta, aga see tundus selle mustri suhtes ebaaus. Lisaks ma ei arvestanud puiduvaha kerge hülgava loomusega ja tänu sellele jäi tulemus selline akvarellilik. Õnneks ma ei ole eriline kriiskavate värvide sõber, nii et lõpp hea, kõik hea.


Eks aeg näitab, kui kulumiskindel guašš on. Natuke on kahju, et läks kaduma esimesel pildil nähaolev heleda/tumeda puidu vaheldumine, aga kuna neil erilist muud puidunooti polnud, siis väga hullu pole.
Nüüd nad istuvad laual ja jäävad oma kohta ootama ...

08 aprill, 2015

Kassid kassid kasssssssss

Ma ilmselt ei suudaks kokku lugeda kassiteemalisi kingitusi, mida ma elu jooksul saanud olen. Sest, et kassid!
Kõik sai alguse, kui ma kunagi ~10-aastasena kevadisel ajal rattaga ringi sõitsin ja siis kuskil põlluääres (sest, et Jõgeva) kuulsin mingit imelikku krääksumist. Ootasin leida varesepoega, leidsin hoopis umbes nädalase-kahese lehmakirju kassipoja, kes ilmselgelt oli toodud merekooli, sest keset põldu oli hiigelsuur lomp. Korjasin ta üles, tegin ühe käega pluusi hoides talle võrkkiige ja sõitsin mitu kilomeetrit koju (õnneks/kahjuks olid tol ajal liiklusreeglid pehmemad ja keegi minuga ei pahandanud, et mida ma ühe käega sõidan, pluss ma olin superosav ühe/ilma käteta sõitja). Lootusega, et võin ta endale jätta. Tagasiteel nähtud sõbrad olid kõik sellise suhtumisega, et mis kirbukotti ma kaasas vean. Ja mina ei saanud aru, kuidas nad saavad nii öelda.
Õnneks vanemad väga veenmist ei vajanud (ainukese lapse rõõmud) ja sain endale oma esimese kassi - Kiky (sest tol ajal ja vanuses olid võõrtähed megaägedad). Temast jätkus rõõmu kahjuks ainult mõneks aastaks, sest autojuhid eksisteerivad. Ma polnud kunagi nii kurb olnud ja ilmselt pole ülejäänud elu jooksul ka korraga nii palju nutnud. Ajakohaselt on kõik pildid kodus albumis.

Mingid aastad hiljem tuli kodupaks. Hakkas aias hängima, meie (okei, mina) hakkasime süüa andma. Kuna ma iga kord süüa andes olin "oi kiiiiiisu, kiiiiiisu", siis kass harjuski sellega ära ja nüüd ongi ta nimi Kiisu. Ilus üleni vesihall kassihärra, kes võõraste suhtes on natuke kartlik, pere suhtes natuke ülbe, aga kõik teavad, milline memmekas ta tegelikult on. Nüüdseks on ta umbes kümme ja ega kaalgi maha sellest jää. Mis on halb, aga selle kaotamine on tegemisel.

Õueelu vs. koduelu. Paremal pildil hea asend vist, tundub kõhnem, kui muidu on.
Seda härrat ma Tallinnas elades igatsema hakkasingi ja Kassiabisse vabatahtlikuks läksin. Ja siis Tartu Kassikaitsesse ja poolkogemata Pesaleidjasse ka. Sest et kassid.

Kassikaitse vabatahtlikud võivad saada kiisupoegadega kaetud!


05 aprill, 2015

Vigane.

Alustuseks peaks ütlema, et 0ll on teinud suure vea, et valis minu oma perenime jätkamiseks ja koos vanaks saamiseks. Olen nii vigane, kui saab olla, ilma, et see väga välja paistaks. Kuigi kui silmad on allergiast paistes, siis ei saa seda väga peita.

Allergiast ei pea pikemalt kirjutama, kõik on sellega kokku puutunud kuidagi ja keegi ei ole veel kunagi küsinud, et missss seeeee on? Mul on olnud see umbes esimesest eluaastast, kui see ka kõige hullem oli. Nüüdseks olen sellest enam vähem välja kasvanud, tavapärasest 100+ ärritajast on alles jäänud mõned üksikud.
Hetke seisuga oskan ma nimetada väheseid kindlaid tekitajaid. Üks on mu kodupaks, isane (või noh, Otto-Triin) rannapallisusele kalduv soliidne kassihärra. Kuna ta on piisavalt paks ja ei ulata osasid kohtasid oma kehal pesta, tekib sinna kerge kassikõõm, mis on ilmselt peamiseks põhjustajaks. Ta on ka üks väheseid kasse, kelle vastu ma allergiline olen, aga see ei peata mind teda musitamast ja kallistamast ja muidu tüütamast.
Teine kindel asi on esimene soojem ja päevitust tekitav kevadpäike, mis lööb välja nõgestõve. Selle mõju saab kergelt vähendada, kui enne kevade algust solaariumis käia, aga ega see väga palju ei aita.
Kolmas tuleb välja augustis, kui jalutama minnes võib ennast pooleks aevastada ehk õitsema on hakanud puju.
Ja neljandaks vana hea klassikaline "omg-jõulud-hakkavad-tulema-ma-pean-korraga-viis-kilo-mandariine-ära-sööma" allergia.

Tegelikult võib seda semi-isehakanud-guteenikuks olemist ka samastada allergiaga, kuigi tegemist on toidutalumatusega. Semi-isehakanud tähendab siinjuures seda, et päris tsöliaakiat mul pole, nagu näitas vereproov, aga 0lli lõhnataju (või noh, haisu?) saadab selle vereproovi ilmselgelt kuu peale. Üks leivaviil supi kõrvale või "aga-see-näeb-niiiiii-hea-väljaaaaaa" saiake teeb seedimisele tuule alla. Sõna otsemas ja jubedamas mõttes. Aga eks ma ikka petan, eriti kui tean, et olen õhtu otsa üksi. Kuigi tegelikult on ilma jahutoodeteta elamine kergem, kui karta võis.

Ja siis on veel hetkel pausil olev tromboos ehk siis veresoonte ummistumine, põhjustatud vere soonesisesest hüübimisest. Algas, kui ma ei suutnud enam 50 meetrit kõndida ilma tundeta nagu oleks just Kalevipoja maratoni läbinud rekordajaga. Pluss üleüldine pidev väsimus ja zombie-olek. Ja siis üks õhtu oli jalg sinine ja kiirabisse minek.
Sellega oli nii, et kui ma ikka midagi saan, siis ikka korralikult, et mitte ainult arstitudengid ei ole üllatunud, vaid arstid ise ka. Terve vasaku jala veen puusani ja mõlemad kopsud paksult täis.
Põhjus? Lahtine, aga seotud ilmselt antibeebipillide võtmise, ülekaalu ja istuva eluviisiga.
Sain 2011. aasta alguses, viimase rohu võtsin 2012. aasta sügisel. Siiamaani puhas, aga kui peaks minema lastesarnastetoodete tegemiseks, läheb jälle rohtude võtmiseks ja ilmselt üldse raskemaks kui peaks.

Sorri, 0ll.

Mina!

Olen varemgi blogi pidanud, kunagi ammu, teismelisena. Lugesin seda hiljuti ja kuigi ma ise ei mäletaks, et ma nii tiinekas olin, siis see blogi suutis korralikult vastupidist tõestada.
Kustutasin selle ära. Sest et jube. Pole tõendeid, pole olnud.
Oma mäletamist mööda lõpetasin, sest kirjutasin ennast liiga tühjaks ja natukene isegi emotsioonituks. See on see, kui mõtled ainult poistele ja tekitad sellega pseudoprobleeme ja siis kirjutad neist kõigist üksikasjalikult.
Nüüd ma olen juba suur ja ei põe enam nii palju, aeg on oma tööd korralikult teinud ja on juba selge, mis tegelikult tähtis on ja asjad loksuvad vaikselt ise paika. Pluss ma olen nüüdeks päris korralik pohhuist (pardon my french eksole).
Uue blogi tegemiseni jõudsin, sest olen hakanud ise jälle paljusid lugema. Kõik hakkas uuesti sellest, kui koolis neiud (vali veel eriala, mis on 99% naiste kanda) pidevalt rääkisid mingist mallukast ja tolle asjadest. Ja no mida sa igavas loengus ikka teed, kui siis ka natuke uurid, et millest nad ikkagi räägivad. Ja jäädki uurima, avastad blogrolle ja otsid ise juurde ja nii see läheb.

Elan Tartus, pärit olen Jõgevalt. Aga nüüd ei kavatse Tartust kuhugi minna. See on väikelinnast tulnud inimesele, kellel ei ole suuri ambitsioone rikkaks firmajuhiks saada, perfektne linn. Suur, aga väike. Olen oma erinevate töökohtadega ja kunagiste tihedate pubirallidega jõudnud selleni, et võin paljudele inimestele tere öelda tänaval. Põhimõtteliselt olen teinud Tartust enda jaoks uue Jõgeva, kus tead paljusid ja miski ei pruugi saladuseks jääda.
Aga jah, minu jaoks on Tartu suurepärane kõikide oma kampsunitega, oma väikses suuruses ja sõbralikkusega.

Mul on perfektne noormees slash elukaaslane 0ll, kes oskab kõike, kelle jaoks ei ole naiste- ja meestetööd, vaid kodutööd, kes on hooliv ja armastav ja sõbralik ja no mis kõige tähtsamad - minust pikem, targem ja naljakam. Ja kelle peale sõbrannad juurde tulevad ja sositavad, et "jeebus sul on nii kena mees". Mis on ka tähtis, eksole.
Uhket kohtumislugu meil pole, saame kunagi oma järelkasvule rääkida, et emme ja issi olid mõlemad filmi- ja arvutinohikud, kes läksid mõlemad kolmanda nohiku sünnipäevale ja siis leidsid üksteist. Filmi meist just ei saaks. Aga ta on minu inimene (jah, ma olen kunagi Grey anatoomiat vaadanud) ja nii see jääb.

Meil on oma väike karvane pätt Sumo. Kassipreili, kes on üks kõige kassim kass üldse. Enamuse ajast jookseb ringi, seletab oma asju, avastab kõrgusi ja jälestab inimesi, aga mitu korda päevas tuleb poeb kaissu ja nurrub nii kõvasti, et paneb muretsema tema nurrumootori ületöötamise pärast. Ma teen kunagi temast eraldi posti, sest mis kassiomanik ma muidu oleks.
Lisaks Sumole on meil hetkel ka hoiukass Moira, kes on natuke ee ..... poolik. Tal pole ühte silma, poolt saba ja hetkel ka enamust oma karvkatet, mis pöeti maha, kui ta kinni püüti kuskil algavast Mustvee kassikolooniast. Kõlab väga gängsterilt, aga tegelikult on tegemist väga armsa kassipreiliga, kes tahab veel natuke inimesega harjumist, samal ajal südamest nautides regulaarset söömist, pehmet pesa ja mänguasju. Niiet võtke ta sõbraks endale!
Kassinduses olen vabatahtlik olnud umbes aastast 2009, kui elasin Tallinnas ja igatsesin oma kodupaksu (ma pean ilmselgelt kõikidest oma kassidest eraldi posti tegema) ja hakkasin Kassiabis vabatahtlikuks käima. Tartusse kolides võtsin ühendust Kassikaitsega, kelle kaudu olen hoiukoduks olnud ~15 kassile. Ja sealt sattusin poolkogemata Pesaleidjasse, kelle nimekirjas Moira on. Ma olen nii sügavasti kassiinimene, et mul on oma kassidiiler.
Aga muidu olen üks nendest loomasõpradest, kes läheks metsas karu ka paitama, kui oleks sellest võimalus eluga pääseda.

Kõigele lisaks on mul suurepärased ja pikaajalised väga vahvad sõbrad, kellega ma ei pruugi kuu või mitu kokku saada, aga kui saame, siis jätkame täpselt sealt, kus pooleli jäi. Ei mingit draamat ja solvumisi. Nagu peab. Kõik.

Haigustest teen eraldi posti.

Viimaseks kool ja töö.
Lõpetasin 2010 Tallinna Polütehnikumis trükiste kujundamise ja ettevalmistuse eriala, aga tol hetkel ego ei lubanud trükikotta tööle minna ja otsustasin 180° erialavahetatuse teha (sest olen ainuke laps ja miks mitte elada võimalikult kaua emme ja issi najal (tsau, emme ja issi! :) )). Astusin Tartu Ülikooli klassiõpetaja erialale, mida ma peaks see aasta lõpetama hakkama, aga mida ma ilmselgelt ei tee. Lähen veel vana õppekava alla ja saan vajadusel igavesti tudeng olla. See ei ole muidugi põhjus, miks ma ei lõpeta, süüdi on vana hea (okei, halb) laiskus ja lohakus. Loodetavasti järgmine aasta (ma ei taha mõelda, kui palju seminaritööd ma selle blogi alustamise asemel oleksin saanud teha).
Töökohaks kesklinnas asuv lokaal, kus varem olin baarileti taga, nüüd ajan selle koha asju. Keeldun ennast juhtajaks nimetamast, sest see teeb asja hulga uhkemaks ja vastutusrohkemaks, kui see tegelikult on. Tellin asju, tegelen arvetega, lahendan jooksvaid probleeme. Ehk siis asjur (väiksena iseseisvuspäeva paraadi vaadates meeldis mulle alati, et oli inimesi, kelle ametiks oli "asjur". Tahtsin ka, aga kuna poliitika läheb minust pigem mööda, leidsin oma lahenduse). Kuna olen kerge kontrollifriik ja mulle meeldib asju ajada, siis hetkel perfektsemat tööd ilmselt ei ole.

Ehk siis tüürime vaikselt oma täiskasvanud elu poole ilma suurtemate jamadeta.