23 juuni, 2015

Läänerindel muutusega

Bürokraatia tundub selline kaljukindel ja maakoore alustala-tugev teema, et seda on vist raske ära sõnuda. Nii et ma võtan oma õnne kokku ja teatan enne paberimajanduse lõpetamist, et ma siis nüüd hakkan remondiblogi pidama. Umbes ligikaudu kahe nädala pärast.
Kui muidu tundus see pangamajandus jube ja tüütu ja miks-kõik-nii-kaua-võtab, siis ühe kõnega muutus kõik vähegi negatiivne olematuks ja kiljatasin kliendihaldurile telefoni "jeeeeeeeeeeeesssss". Korraks juba jõudsin karta, et äkki sellise ebaprofessionaalse käitumise eest võtab pank oma otsuse tagasi, aga siis tuli teiselt poolt telefoni teine, natuke tagasihoidlikum "jesss" vastu.
Aga jah, kui keegi just ära ei sure (ptui, ptui, ptui) või kui majaomanik viimasel hetkel ei otsusta, et ta tahab ise Linna metsadevahele ikkagi kolida, siis järgmine neljapäeval saame kantud kinnisturaamatusse.Tartust ära.
Sai siin ales kiita Tartu suurepärasust, aga ma polnud siis veel isehakanud kinnisvarahindade spetsialist. Samaväärse maja saaks Taaralinna umbes 2,5 korda kallimalt ja kuna me jätkuvalt oleme sellised imelikud, et ei taha pensionieani, mis meie ajaks on ilmselt 86, laenu maksta, siis sai tehtud selline otsus.
Iseenesest pole ju hullu, transport on tihe ja 30 kilomeetrit sõita mitu korda päevas pole ka nii hull. Äkki ma siis hakkangi paremini oma aega kasutama, sest ei ole kiiret võimalust koju põgeneda. Ja no Linn on ju tegelikult ilus koht, metsa kui palju ja järved ja matkarajad ja Konsumid. Miinuseks võib ilmselt lugeda hordide kaupa osse, aga see on väikelinnas tüüpiline. Või noh, pigem kogu Eestile.
Hetkel on näidata kinnisvarahindaja ja maakleri pildid, kuna jätkuvalt ma alles mängin siin oma õnnega ja sõnun asju, ei ole me veel omanikud, seega ei ole saanud ka pikemaks ajaks sisse astuda, et ise pilte teha. Aga varsti!
Et siis soovige meile hästi palju remondiõnne. No ikka hästi palju, sest ega see asjata nii odav maja polnud.

Esialgne sissekolimistähtaeg: jõulud.
Ja nüüd hunnik before pilte. Tädike, kes seal enne elas, suri 91 aastaselt, seega ka natuke majajäänud siseviimistlus. Ega mind ka ilmselt selles vanuses enam kotiks, kas tapeet koorub maha või ei. Aga ma loodan, et see tädi sinna majja kummitama ei jäänud või kui jäi, et tal on väga hea meel, et noored sinna kolivad. Kuigi me pole ta lapselapsed.
Aga siin see on: Villa Üksteist.




mm, ma juba kujutan ette, kui villis mu käed on selle suurepärase kapi lihvimisest

Ja vaadake seda suurt kastanit!

04 juuni, 2015

Läänerindel muutuseta

Endal pole veel majagi, aga oi kuidas remonti teeme juba. Peas noh. Nii, et mõnikord lähevad kasulikud unetunnidki selle nahka, sest pea sumiseb nagu herilasepesa lakapeal. Mõtteid võib ju edasi tagasi kõlgutada, sest ega elamiskõlbulikku maja me nagunii lubada ei saa. Ja ega tegelikult ei tahakski. Eks ma ikka vaatan neid hinnaklassist väljas maju ja leian enamuste juures ennast mõtlemas, et need kipuvad olema enamasti sellised .... iseloomutud.
Muidugi annab alati remonti teha, aga kas see oleks päris see sama? No ilmselt kui mu nimi ikka kuskil kinnisturaamatus sees juba oleks, siis asenduks see unistav-hipstersnooblik mõtlemine sekundi pealt kaardiga, kuidas lähimasse ehituspoodi jõuaks. 
Hetkel lepime oma üürikaga, kus me nüüd oleme kahekesi! Ja no, kaks karvast ka. Tegime laupäeval siis kolimise/suurpuhastuse ära. Oliver nii vaimustuses sellest ei olnud, sest (lisaks kappide tõstmisele) ta on ikkagi selline praktiline mees ja tema poolest oleks me võinud selles kitsas toas edasi elada, sest "no varsti nagunii kolime uuesti". 
Aga meil on nüüd nii palju ruumi! Mul pole vist pärast gümnaasiumi lõppu ja suurlinnade vallutamist kunagi nii palju ruumi olnud kuskil elamises. Eriti viimased kaks aastat, kui see meie tuba oli samal ajal elutuba ja söögituba ja magamisuba. Põlved olid pidevalt voodinurgast (ebaedukalt) mööda laveerimisest sinised. 
Uni on lausa parem seal teises toas, sest saame nüüd ööseks kasside eest ukse kinni panna. Ma varem ei raatsinud, sest neil ei olnud koridoris ühtegi pehmed kohta magamiseks (mitte, et see neid kotiks, Sumo magaks igalpool, kui kilekott alla panna). See aga päädis enamasti sellega, et hommikul kell viis urgitseti kuskil riiuli ja kapi vahelt välja kõige lärmakam mänguasi ja hakati sellega mängima. Mis tähendas omakorda seda, et kas pidi proovima sellest kolisemisest üle olla ja edasi magada või teha koos päikesetõusuga aeroobikat ja neid mänguasju voodi alt kõige kaugemast nurgast kuidagi kätte saada. Mõlemad sellised kergelt und pärssivad tegevused.
Lisaks on seal toas paks ruloo, mis valgust varjab. Esimesel ööl oli lausa natuke harjumatu, et ei näinudki kõrvalmagaja nägu. Mitte, et meil need pidevalt vahetuksid, lihtsalt enamasti jaurame 0lliga enne magama jäämist ja hea on inimese nägu näha. Nii me siis lisasime seal aeg-ajalt juurde, et "ma teen nüüd seda nägu su lolli nalja peale", millele järgnes "hehe, ma teadsin" reaktsioon. Nummitsesime seal (esimeses) ööpimeduses. 
Ja mis kõige parem, astud korterisse sisse, viskad teksad jalast ja patserdad ringi kartmata, et keegi, kes ei ole harjunud mu tagumikku nägima, sisse astuks.

Täna "komistasin" "kogemata" Lõunakeskuse Apollos ja kaart "lendas" otse terminali ja ostsin "kogemata" kaks remonditeemalist raamatut. Parem oleks, et see maja kähku tuleks, muidu saame ehituse ja remondi kohapealt liiga targaks.

ups