24 detsember, 2016

Elumärgid

Annan vahepeal lihtsalt teada, et oleme veel elus ja ei ole suurest frustratsioonist maja maha müünud ja tagasi korterisse kolinud. Elu on lihtsalt mugavaks muutunud ja midagi väga ei liigu. Nii palju on eelmise postituse lõpust tehtud, et magamistoa põrand on soojustatud ja OSBitud, seinad kipsitud ja põhimõtteliselt pahteldatud, uks vahetatud ja elekter enamuses osas tehtud, ruloodki tellitud. Laiskuss aga ronis sisse ja jäime kuidagi lihvimise taha seisma, lisaks peaks hakkama tegema seda jubedat tööd, milleks on laeplaatide panek. Lagi on aga viltu nagu Pisa torn ja siin majas on nii palju asju juba loodi aetud, et enam kohe üldse ei viitsi. Ei ole eriline väikse jutu ajaja ka, millega ma üritan postituste puudust välja vabandada.
Pole jõulukaunistusigi eriti ette näidata, kuusk on ainult õues. Ainuke kuuseasendus toas on Korea nulu oks, mis oma käbid esimesel õhtul laiali ajas ja nüüdseks juba uued kasvatanud on. Järgmine aasta! on suuresti saanud meie motoks ehk 2017 tõotab tulla töökam. Plaane on rohkem kui praegu õues lund.

Kui elu annab sulle kivihunniku, millega sa õigel ajal midagi ette ei võta, siis tee sellest kompositsioonialus. Ärge kingitusi pätsa panema tulge, sest ühe sees on lillepott ja teises üks tänavakivi, et sügiseste tuulte vastu võidelda.

Kõigile aga, kes veel alles on, soovime hästi vahvaid pühasid ja superpõnevat uut aastat!
Näeme jaanuari lõpus, sest lubasime endale, et puhkusega teeme magamistoa valmis.

Seekordne kassimaks novembrist, kui jõulutunnet oli kolm korda rohkem kui praegu.

24 oktoober, 2016

Villa vol 9: esik ja magamistuba

Kui siin nüüd tsiteerida klassikuid, siis: "Viimasest postist on pea kaks kuud möödas ja asja pärast". Sest ma olen laisk. Tegelikult tervet au selle peale panna ei saa - vahetasin ma ju töökohta, mis nõuab minult ajaliselt rohkem kui eelmine. Vanas eas nagu ma siin juba olen, siis selline ajavahega leppimine võttis ja tegelikult siiamaani võtab minult natuke rohkem energiat, kui algselt arvasin. Kuna linnas ja väljas enam nii palju ei käi, siis ei saa uue postituse ootajatelt nii palju vastu päid ja jalgu ka, mille puudumisel on ilmselgelt hea liugu lasta.
Aga vähemalt on vahepeal rohkem juhtunud kui tervel suvel kokku. No näiteks suvikõrvitsad said otsa lõpuks (taimed siis, kompkas siiamaani kolm junsut ootavad veel). Ülejäänud saadused on ka kas juba söödud või selleks saamise järjekorras. Viimased tomatid ootavad laual, sest leidsin hea järelvalmimise nipi. Küll aga ei hammustanud läbi seda, mis hetkel nad ära tuleks korjata, et ikka oleks jõudu ja jaksu selleks pimedaks tegevuseks, seega pooled leidsid ikka oma tee kompostikasti.
Külmad on juba piisavalt külas käinud, et pidime lõpuks alla vanduma ja kütma hakkama. Kuna kavatseme hästi säilida, eelistame 20plussmiinusüks temperatuuri, aga kuskil oktoobri alguses kippus elamine ikka liiga soojasid sokke ja pakse tekke täis kuhjuma ja andsime alla. 
Suure augu kinnilappimiseks aga pakume seekord natuke rohkem kui nipet-näpet vannitoa värvimist ja uste lihvimist. Näiteks sai suures tegutsemistuhinas (loe: hirmus, et külalised tulevad ja midagi peaks ette näitama (ükskord käisidki külalised ja panime kõik tööriistad ja liistud ja asjad silma alt ära - korraks oli tunne, et nagu ei käikski igiremont)) esik viisakama välimuse. Kui põrandaplaadid said juba ammu maha pandud, siis seinad olid juba pikemat aega tavaline kips ja OSB. Kuigi siin ja seal sisekujundusajakirjades ja -lehtedel on OSBist sein kui sisekujunduselement, siis mina ei suuda seda küll mitte ühegi nurga alt seda sellena näha, ükskõik kui romantiline päikesevalgus sellele peale paistab. 
Sai siis jälle üks esimestest plaanidest aia taha visatud ja (meie mõistes) uhke ja kallis välismaalt tellitud tapeet, mis oli mõeldud suurde tuppa, hoopis koridori pandud. Ma olin ise mõned korrad seda sama mõtet mõlgutanud, aga välja ei öelnud, sest mu peakolus käib päevaselt läbi sama palju ideid ja mõtteid ja unistusi kui Tootsil taskutes asju oli. Kõike ei jõua välja öelda, niigi peab nüüd päev otsa rääkima. Aga siis tuli 0ll ja pani selle tapeedi esikus vastu seina ja enam tagasiteed ei olnud. 

Milline õnnepäev, ühes postis mitu kassipilti. Sumo oli kohe kõige suurem remondiabiline nagu ikka.

Oli teine ikka päris trööstitu (samas, mis siin majas seda ei olnud/siiamaani ei ole?)

Hilisema poindi tegemiseks pööran tähelepanu parempoolsel pildil näha olevat looma (ma loodan vähemalt)
õueminekusoovile.

Vahepeal polnud seinagi ja siis tuli OSB (koos juba kordatehtud laega, sest lisaks kirjutamislaiskusele on ka pilditegemislaiskus).


Ja nüüd on selline.


Nagu köögipostis räägitud sai, tõstsime kompka ukse köögist koridori ja osa seina sai maha võetud. Liistud on 80% kõik panemata. Koridori teine ots on jätkuvalt natuke trööstitu, sest ukse taga käib magamistoaremont ja ma ei viitsi eraldi pahtlit tegema hakata, et suitsulõõri ja lagunevat seina kinni mötisida. Kui läheb kipsplaatide ühenduskohtade pahtledamiseks, võtan need ka ette. Uks läheb veel vahetamisele ja seinad värvimisele. Jätkuval viljeleme pappkastimajandust (ma külma koridori absoluutselt ei näita teile). Kasside rikutud nurgas asendame mingi hetk katkise tapeedi sarnaste paneelidega, mis kompka seinas.

Pööran nüüd jälle tähelepanu samale nurgale, mis esimesel pildil - loodus tühja kohta ei salli ja ajalugu kordub ja muud sarnast. Meie omad ei tahtnud küll paaniliselt välja ja ma loodan, et nad nii lollid ka pole, et mööda kaskesid üles tahtsid hakata ronima. Tekkis lihtsalt hea nurk, kus küüsi teritada ja sirutada.

Aga nagu ikka, liistud - selle remondi eksistentsi suurim pind (loe: palk) silmas. Aga muidu võiks nagu öelda, et edasiminekut on näha ja olukord on parem kui enne. Eksole?
Lisaks sellele ootab külmas koridoris jätkuvalt paigaldamist uus välisuks, aga erinevalt eelmisest korrast on sellele seltsiliseks ka aken. Ma loodan, et neil on koos lõbus, sest meid teades enne kevadet nad sealt ei pääse.
Koos aknaga tuli ka verandauks, aga erinevalt teisest on see juba paigaldatud. Sest seni kolaruumina töötanud tuba on tühjaks tehtud, paljaks kistud ja juba vaikselt uuesti kokku pandud ning ootab magamistoaks muutumist. Kaua me elame siin ühetoalises majas. Esialgse plaani järgi (loe: minu paristav mõistus) võiks see juhtuda kuskil novembri keskpaigas, aga kuna nende esimeste plaanidega on nii nagu on, siis jõuluks ikka vast?

Esimese asjana tule uksele ruloo otsida, et hommikul esimese asjana ei peaks iga päev kohutavat verandat vaatama,

Mis tähendab omakorda jälle seda jubedat osa, kus tuleb välja mõelda värvid ja tapeedid ja kardinad ja mida kõike. Plaanin ühe suure nõukaaegse riidekapi, mis siia jäeti, ära värvida ja korda teha, sest Jyski klassika ei tassi enam väga ja ruumi oleks juurde vaja. Homme on KHKs Tikkurila värvimise koolitus, kuhu ma minna kavatsen, sest jeebus hoia selle eest, et ma aastaid koledat kappi iga päev vahtima pean.
(Oma peas) loodan siis varsti uue posti teha, aga kätt ei julge anda igaksjuhuks.

Pika pausi eest kahekordne kassimaks, näitamaks kui erinevad meie kaks paksu on ehk Sumo ja Moira uut tuba avastamas (nad ei saanud sinna tuppa varem, sest neil oleks olnud miljon kohta, kuhu peitu minna või põranda alla lipsata (mida Moira paar korda ikkagi tegi, aga õnneks on ta jätkuvalt igavesti näljane ja toit toob ta igalt poolt päris kiiresti välja)).

Tavaline Nuuskmõmmik.
Ja Moira Niruna.

12 august, 2016

Nipet-näpet

Viimasest postist on pea kaks kuud möödas ja asja pärast - suvi on nii raisku läinud remondi ja muu sarnase suhtes. Nagu oleks asju teinud, aga samas ei ole väga midagi ette näidata. Peamiselt niidetud muru.
Panin kevadel instagrami pildi, kui uhke ma olin idanenud (viis kuuest) kõrvitsaseemnete peale. Siis oli veel kevad ja näpud jubedalt sügelesid aias tegutsemise järgi. Kerge kahtlus oli muidugi nende suhtes, sest pilt pakendi peal näitas suvikõrvitsat, aga eestikeelne tekst rääkis lihtsalt kõrvitsatest. Ja tulemus on nüüd siis selline:

uputab :(
Hunnikute viisi suvikõrvitsat. Kokku kaheksa taime, sest naabritädi andis ka ja kes olen mina, et tasuta asjadele kätt ette panna. Oleme sealt hunnikust ära korjanud (ja 90% ära jaganud) ligikaudu 30 junsut ja neid on veel tulemas. Kõik sellised beebisuurused, sest neil on oskus salaja ühe ööga kasvada kurgist selliseks ja ma magan õige korjamishetke alati maha. Mul mingi hetk lõi muidugi tagantjärgi selgus pähe, et huvitav, mida ma oleks teinud viie taime jagu tavaliste kõrvitsatega ja üleüldiselt vist ongi parem, et nii läks. Julgen nüüd siis soovitada, et parimad suvikõrvitsaretseptid on paneeritud kettad küüslauguga ja (presidendi)proua Ilvese suvikõrvitsa-šokolaadikook, kui sinna tops toorjuustu ka sisse segada. Suvikõrvitsal on ka imeline omadus hästi kaua säilida, seega kõlbas see kook ka nädal hiljem süüa, kuigi ma ei tea, mis ime läbi ta üldse nii kaua meie majas säilis, sest tegelikult oli ka hea kook.
Aga saadustega on üldse hästi läinud.


Õuetomatid annavad ilma katteta iga päev mõne magusa punni, kuigi nüüd peaks neile juba mingi telgi ümber ehitama. Sibulad võtsin üles ja näen nüüd kurja vaeva nende kuivatamisega, jooksen toa ja õue vahet neid päikse käest verandale tõstma, sest viimasel ajal ähvardab sadada kogu aeg. Porgandid vohavad kasvada ja maitsevad hästi. Maksimaalselt kärbitud õunapuud on maksimaalselt õunu täis. Arooniad tumenevad iga päevaga järjest magusamaks. Ostsin kohaliku käest mustikaid ja tegin moosi, pluss panin külma. Kevadel kuivatasin nurmenukuõisi talvise köha jaoks. Tilli ja sibulapealseid korjasin ja mitte ei pannud sügavkülma, vaid laenasin mampsilt toidukuivatit ja lasin sel oma tööd teha. Tegin sama ka basiilikuga, aga see läks metsa, ma ei ole  täpsemaid põhjuseid veel välja uurinud. Meie organiseerimatuse kohta päris hea tulemus.
Ainuke, mis mul enam ei õnnestu, on rediste kasvatamine, sest kaks rida seemned ei ole mitmel katsetuskorral enam idanema hakanud. Kahtlustan sipelgaid, keda see aasta on meeletult palju ja kellele üleüldiselt meeldib meie peenras elada vaatamata minu suurele mitte-meeldimisele.
Teine suurem jama, millega hakkama saime, oli kapsausside eksisteerimise unustamine. 0ll sai töökaaslase käest mõned nuikapsa istikud, millest me tegelikult otseselt midagi väga ei oodanudki, aga proovida mõtlesime ikkagi. Ja noh, kui ikka ei hooli, siis võetakse kohe ära. Okei, õnneks osad jõudsid enamvähem söödavasse suurusesse kasvada ja ära saame ikkagi proovida. Kuigi siit küsimus, kas taim kasvab ilma lehtedeta edasi? Sest nad seda meie poolt söödavat jubinat ei söö. Niiet sügisel võib veel lootust olla? Vähemalt on kapsaliblikad, keda tuleb ikka paras kogus nüüd, oma lihtsuses päris ilusad.

Millegipärast tuleb meelde lapsepõlve logpeediline harjutus, kus ussssssssssssss käis külas kõigil.

Mittesöödav taimestik elab ka hästi, näiteks on minust poolkogemata hostade (kuigi ühes saates üks Räpina õpetaja väitis, et kõik hostad on tervenisti söödavad, mille peale ta sõi ära ühe hosta õie, mille peale saatejuht tegi nägu nagu see oleks midagi väga rõvedat olnud) koguja saanud. Naljakas, et kaks aastat tagasi oleks ma ise öelnud sarnase lõigu peale, et mida ta näitab oma kapsalehti, aga tänane mina ütleb, et ise oled kapsaleht. Võib-olla järgmise kahe aasta pärast oskan sorte ka öelda, aga täna mitte (okei, ülemine parempoolne on Blue Umbrella, kuigi ta vist tahaks natuke rohkem päikest, et sinakam olla).

Jah, ma tean, et üks on hõlmikpööris.

Suuremaid ja väiksemaid üllatusi jagab aed ka ikka aeg-ajalt. Näiteks on meile kuidagi kolinud erinevad lilled, mis niisama õhu kaudu kohe üldse ei liigu. Krüsanteem on üks neist, mis peaks küll olema mitmeaastane taim, aga meie talve see üle ei ela. Ta hakkas kasvama sodimullahunnikus, mis sisaldab endas muldasid nii põranda alt kui aiast (ja millest hiljem saab ilus peenar), nii et on võimalus, et ta oli aastaid(kümneid) kuskil peidus ja nüüd väljakaevamisega sai oma teise tulemise. Sama võis olla selle kuningliiliaga, mis hakkas ümbertõstetud päevaliiliate vahel kasvama. Päevalill on talvise linnusöötmise jäänuk. Ja mis mind kõige rõõmsamaks teeb, on üheksavägise (pildil see suur kapsaleht) esimese aasta taimede tärkamine siin ja seal aianurgas. Teisel aastal on see taim ülivõimas ja ilus ja uhke. Guugeldage.

Usssssssssss ei läinud üheksavägisele külla.

Ruumselt oleme teinud nipet-näpet. Näiteks sai vannituba värvida. Ja siis aru saada, et hüdroisolatsiooni pintslitõmbed on all liiga koledalt näha. Ja siis veel värvida, aga seekord struktuurvärviga. Aga siis sai värv otsa ja tehtud ainult üks nurk ruumist. Aga see nurk on nüüd üks kõige rohkem valmisolev nurk elamises. Sai isegi kauaoodatud vahesein püsti pandud. Kui me algselt tahtsime wc-poti eraldada kahe täisseinaga, siis see meie esimene plaan läks sinna, kuhu enamus meie esimestest plaanidest läinud on. Pott seisis tükk aega ilma seinata imeliku nurga all ja sai siit-sealt naeru osaliseks, aga nüüd on ta lõpuks loogiliselt. Ja mis saab olla veel rohkem boho-vintage-shabby-chic-rustic-retro taaskasutus kui eelmiste omanike kuivkäimla uks seinaks teha. Lihvisin selle ära ja katsin saunasupiga, mis on meie peres kõrgelt hinnatud viimistlusvahend (vt ka: vannitoakapp).

WCpabeririiuli mõte varastatud Pinterestist.

Rohkem ei olegi midagi ilusamaks tehtud. Lihtsalt hästi palju asju ümber tõstetud. Logu veranda sai endale tugevama ajutise põranda, kuhu ma suutsin ümber tõsta peaaegu terve toa jagu asju. See tuba läheb nüüd nullini lammutamisele, et sügisel ei peaks enam ütlema, et me elame ühetoalises majas. Õues ootavad tänavakivid, et sissesõit teha korralikuks. Külmas koridoris ootab uus välisuks paigaldamist, kuhu kõrvale tuleb veel uus aken tellida. Laialilammutatud vana riidekapp ootab uut tulemist. Esik viimaseid viimistlustöid. Niiet järgmine kord peaks tulema juba põnevam post, mis ei sisalda 75% kapsalehti.

Seekordne kassimaks pättidest nende lemmikkohas - aknalaual kirjutuslaua ja akna vahel. Klaasid on rasvaseid linnujälgimis ninajälgi täis alati.

Kui nad mõlemad viiendiku oma fotogeenist mulle annaks, siis ma võib-olla paneks endast ka pilte siia.

18 juuni, 2016

Villa vol 8: hunnikud ja köök

Kohe varsti saab aasta majaomamist täis ja kogu selle aja oleme teinud pattu - pole kordagi lippu üles pannud. Kuigi kohustuslikke kordi Eestis enam nii palju pole, on tunne ikkagi halb. Majaga tuli küll kaasa üks lipp, aga see näeb välja nagu oleks Heinrich Rosenthal võinud hoopis selle lipu kohta öelda, et "Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võta". Ilmselt oleksime saanud trahvi lipu rüvetamise eest. Ostsin siis see kuu lõpuks uue. Koduekstrast. Ikka oli lipu rüvetamise tunne. Imelik oli seda Koduekstrast osta. Ma isegi ei tea, mida ma ootasin tegelikult. Fanfaare ja aulinti stiilis "palju õnne, et sul on nüüd võimalus kuhugi panna üles see kõige ilusam lipp maailmas"? Ühesõnaga, meil on nüüd lipp ja riigireeturi staatusest oleme seega lahti.
Tegelikult me oleme jätkuvalt superlaisad. Või isegi mitte niivõrd, vabasid päevi on vähe, õhtuti jõuame koju kaheksa läbi ja kõik muu, mida te ilmselt juba vähemalt viiest erinevast postist lugenud olete. Ainuke igaõhtune tublide inimeste tegevus on olnud aia kastmine. Muru on muidugi suht surnud, kes seda kasta jõuab, aga ajaloolise esimese maasika pistsime põske 3.juunil. Ma ei mäleta, et ma kunagi oleks nii vara saanud Eesti maasikat süüa, aga see oli ka ainuke põua ja konstantse päikese boonus.
(PS: alustasin selle posti kirjutamist nädal tagasi, kui veel ei olnud nädala aega järjest vihma sadanud)

Päev enne ärasöömist.
Õisi on ka jätkunud veel, aga varsti kohe tuleb see roheline vahemik, kus sirel on lõpetanud ja kuldvits ja liatrised (vt ka: eelmise aasta mesilasepeenart) pole veel alustanud. Vihm peksis pojengid ka vastu maad (vt ka: sest me oleme laisad).

Kirjum kui kirju koer.
Ja kõige uhkem olen kosmosepetuuniate üle. Keegi muidugi jõudis juba küsida, kas neil on mingi haigus vä.

Ma tean, kus Suur Vanker on!
Kuna kasvuhooneni me see suvi ei jõudnud (vt ka: eelmine vt ka), siis viljeleme potimajandust ja emme hoole ja armastusega kasvatatud tomatid said koha puuriida peal, sest seal tundus kõige soojem olevat. Muidugi peab neid nüüd hakkama sealt allapoole tõstma, sest nad kasvavad päris jõudsalt. Ja üleüldse nägi see vaatepilt natuke morbiidne välja, aga kinnitan käsi südamel, et meie tomatitaimedel ei ole suitsiidseid kalduvusi, kuigi ma käin neid pidevalt näpistamas. Esimesed tomatid on ka juba mõned nädalad küljes, aga süüa ei saa neid niipea. Üleüldse peab mõtlema selle peale, et jaanipäevaga tulevad nagunii öökülmad ja peaks nad kuidagi sisse mähkima. Olen muidugi väga uhke ka oma taaskasutusleiutise üle, nimelt said kõik need lollid kõverad riita-ladumatud õunapuuoksad ära pandud vanade aknaraamide sisse ja nüüd ei vaju nad kuhugi.

Haha, mingi tont on ka pildile jäänud.
Ainukese suurema edasiminekuna aias saab näidata ühe jubeda tellisehunniku maagilist kadumist. Naljakas tegelikult, et istun siin ja kirjutan iga hunnikust, millest me lahti oleme saanud. See näitab ikka päris hästi, kui laisad me täpselt olnud oleme, et muud erilist edasiminekut pole.

Jürgen Veber, kui sa seda loed, siis tea, et ma võin sulle selle triki saladuse avaldada.
Kuna sellest blogist on vaikselt, aga väga edukalt saamas aiandus- ja sodihunnikute blogi, siis peab ette võtma midagi. Tegelikult on meil ju ikkagi majas sees ka edasiminekut näidata, mida ma  millegipärast väga kiivalt endale olen hoidnud. Kuigi enamus remondist on jätkuvalt poolik, siis tegelikult on ju päris põnev vaadata vahepealseid etappe ka. No vähemalt mul, ma ei tea, mis te teete.
Ühesõnaga - köök. Oli selline. Siinkohal pean juurde mainima fakti, et maja müügikuulutuses oli kirjas köögimööbel :). Tehniliselt tõesti. Ei saa üldse vastu vaielda. Nendelt piltidelt on näha veel seda vineerist seina, mille me maha võtsime ja tagasi üles ei pannud, aga seekord mitte laiskusest.

Autot ei saanud ka majaga kaasa.
Ja siis vahepeal, kui asi kippus jälle rehitoaks minema ja siis natuke vähem rehituba oli ja kui õues oli külm ja pime talv.

Vana aken tundub suurem, sest ta oligi suurem.
Avastasin, et algseid pilte on päris vähe, seega kasutan samasid, mida ma juba korra näitasin, aga paremini vist vahet näidata ei saagi.

Pliit jäi samaks.

Kui esimesele pildile hästi fantaasiat rakendada, siis see puusein on selle päevinäinud tapeedi ja papikihi all.
Blogipidamisel on boonus, et kui igapäevaselt olla, siis mõte kipub minema ikkagi sellele, mida kõike veel vaja teha on ja ei mõtlegi alati sellele, kui palju tegelikult on juba tehtud. Vana põrand sai täielikult üles võetud, korralikult soojustatud ja uuesti üles ehitatud. Kõik, mis seinas, sai maha võetud, osa asendatud kipsiga, laudsein sai lihtsalt puhtamaks lihvitud, kaks poolikut seina maha lõhutud. Aken vahetatud. Vesi korralikult sisse toodud koos korraliku kanalisatsiooniga. Alumisel vanemal pildil on näha uks, kust pääses keldriluugi juurde, see sai tõstetud koridori ja sai juba päris palju ruumi juurde, mida köögis pole raisata, sest tegemist maja kõige väiksema ruumiga. Ja noh, mööbel sai asendatud hästi natuke uuema, aga puhtamaga. Nagu näha, siis köögikapid on pärit kolmest erinevast komplektist ja hoiab natuke sellist suvilanooti. Päris uus pole meil niipea plaanis, aga õnneks pole me väga pirtsakad. Natuke tunnen puudust korralikust lauast, kus taga süüa, aga see ilmselt laheneb siis, kui suur tuba saab sügisepoole magamistoa staatusest lahti.

Vaade kööki paarisammuse vahega.
Kahe toa vahelise seina lõhkumine andis avarust ikka meeletult juurde ja tekitas vajaliku "natuke suurema elamise" tunde. Teisest otsast pidime maha lammutama uhkest kraanist ja äravoolust mädandatud seina ja otsutasime, et las jääbki lahti. Uksed on nõrkadele. Pliidiümbrus sai krohvitud (tegelikult pahtledatud, aga näeb välja nagu krohvitud), see oli ehitamisest saadik hunnik tsementi ja segu.
Kuna elamine on suuremas osas puit-beež-tellis, siis kõik aknapõsed värvisime punaseks, et natukenegi iseloomu sisse tuua. Sein on veel skandinaavialikult valge, aga selles tuleb süüdistada kruntvärvi, mitte meid, värvimiseks läheb sügisepoole.

Ruloo pole viltu paigaldatud, süüdi on Jyski suurepärane kvaliteet.
Aga noh, teha on ikka korralikult veel.
- seinad värvida
- liistud
- mõelda, kuidas katta köögi ja koridori vahel lõppenud põrandat
- laudsein õlitada
- soojamüür värvida
- ja noh, mööbel.
Nii et tegelikult ei olegi nii palju teha. Mida me passime?

Sumo võib poseerimiskunn olla küll, aga kadreerimiskunn ma küll pole.

19 mai, 2016

Kevad jesss.

Teeme kolmandat nädalat esikuremonti ja terve elamine on selle pärast täielik bardakk (palun ärge mitte keegi külla tulge). Küll lähevad masinad katki, küll saab segu otsa, aega pole absoluutselt ja siis ma istun siin, käed rüpes, remondipilte njetu.
Aga mai on muidu ikka kohutavalt ilus, isegi meie sodiaias. Õunapuud õitsevad paksult, ilmselt ei solvunudki väga selle suure maalrikärpimistöö peale. Kevad ei saanud see kord aeglasemalt tulla ja see tundus nii super ebaaus. Esimest aastat oma aias ja kevad ja taimeninad ei tule ega tule ja sooja polnud ja midagi teha ei saanud. Aga kui tuli, siis ikka suurelt, sain kohe maika väel õues peenart ette valmistada (ja siis kohe otsa haigeks jääda).
Rähnid on natuke ennast tagasi võtnud lambipostide toksimisega, asemele on kolinud sookured, kes lähedal asuvas soises võsas ennast väga hästi tunnevad ning kelle mitte nii väga romantiline kisamine iga hommik üle linnaosa kostab (siinkohal kummardus Fred Jüssile ja ta Lahemaa lindude hääli vinüülplaadile, mida ma väiksena Onu Remuse juttude vahele kuulata üritasin ning mille tõttu mul just sookure hääl ajusoppidesse söövitatud on). Ja no rääkimata samas võsas elavast käost, kelle kukkumise kahjuks ma (väga) ebausklik ei ole ja arvan, et mul ikka rohkem aastaid kui kuus siin veel jäänud on.

mõnekspäevaksilusaed.png
Aias on tegutseda saanud küll. Eelmine kuu sai lõpuks muruniiduk ostetud ja ka esimest korda kasutatud. Niidetud muruga on aed isegi enam-vähem. Muru niitmine võrdub suht tegelikult voodi tegemisega - isegi kui igas nurgas on mingi hunnik, mida järjepidevalt ümber tõsta, siis pärast voodi ära tegemist näeb tuba 50% soliidsem välja. Kusjuures voodi ära tegemine pidi olema üks neist asjadest, mis inimest õnnelikumaks teeb. Meie muru niitmine mind küll õnnelikumaks ei teinud. Esiteks mõtlesin, et peaks vist NATOle teada andma, et need lahjad Põhja-Korea raketikatsetused on kõik katteks, et varjata neid, mida meie aias läbi viiakse. See oleks ainuke seletus, miks jeebuse pärast siin kõik nii ebatasane on. Teiseks peab pidevalt ette vaatama, et niiduki ette sattuv plats endas mõnda uhket taime ei kasvata. Iga kolmas taim on ilmselt mingi lill (esimesed kaks taime on naat). Kuskil veerandi aia peal andsin alla ja hakkasin ainult suuremaid puhmaid alles jätma. Kolmandaks on kõikide põõsaste vahe täpipealt kümme sentimeetrit liiga väike, et selle monstermasinaga sealt vahelt läbi mahtuda.
Esimeste soojade ilmadega tekkis aeda ka hunnik nartsissituuste, mille üle ma väga õnnelik olin ja rõõmustasin, et ei peagi Peipsi äärde looduslikku natrsissipõldu vaatama sõitma, endal aias varsti sama vaatepilt. Mida aga ei tulnud, olid õied. Süüdistasin halba ilma, ilmselt mitmekümne aasta vanuseid kasvukohti, väsinud sibulaid ja muud kõike. Muru niites siis otsusasin, et suva, niidan kõik maha. Oma mure, et nad ei õitsenud. Sain asjast sotti, kui neist üle sõites viskas õhu paksu küüslaugu (või muu sarnase - porrulaugu?) lõhna. Kuigi väga pikka kogemust pole, siis nii palju ikka oskan öelda, et üks nartsiss nii lõhnama ei peaks. Ilmselt jäi Maimu viimane aiamaa koristamata.
Lisaks vale-nartsissimerele tekkis kõrvale veel ka suur ohakakasvandus. Muud ei osanud oletada, et eks nüüd läks kasvama see kindel sort seemneid, mida linnud usinalt talvel söögimajast välja nokkisid. Sirelialune, kus söögimaja oli, lisaks kõik ümberkaudsete puude alused, kuhu linnud edasi nokkima läksid, olid täis noori tärkavaid karvaseid ohakaid. Käisin ja nokkisin neid välja nagu oleks pidanud nokkima võililli. Osad, kes salaja suuremaks olid jõudnud kasvada, jätsin alles, sest olin kuskilt nagu lugenud, et putukatele ja liblikatele meeldivad ohakaõied. Ja no ma siis ükspäev käisin aias ringi ja tuli välja, et kõik need karvased elukad on hoopis mingid täidisõielised magunid või muu sarnane mooniline. "Elad ja õpid" oli vist üks ütlus.

Ilus tegelikult ju. Oleks rohkem ilus, kui ise loll ei oleks.
No mittepäris ainult muru niitmise enne ja pärast.
Tähelepanelikum silm näeb natuke suuremat muutust, kui ainult muru niitmine. Seal kortermajas oli ikka natuke liiga palju uudishimulikke silmi, mis blokkimist vajasid. No nii viie aasta pärast, kui elupuud akendele järgi jõuavad. Veel tähelepanelikum silm näeb ühte üksikut kuusekest, kes tänaseks on maha ka istutatud. See on sõprade viimaste jõulude kuusepuu, mida nad suutsid (erinevalt meist) elus hoida, aga siis jõulude lõppedes natuke nõutuks jäid ja nii ta meile jõudis. Meil on aias nüüd kuuskede püha kolmainsus, ümber maja on üks suur hõbekuusk, üks suurem harilik kuusk ja nüüd beebi serbia kuusk. Istutuskoht jäi samaks, mis pildil paigutus, aga mitte meie idiootsuse ja paigutusoskamatuse pärast, vaid ta peaks kunagi üle võtma suure õunapuu varjamistöö, sest tollel on kahjuks viimased kevaded ees. Puutüvi on seest tühi, eks näeb, kaua ta vastu peab.
Peenraid oleme ka natuke teinud. Eelmine aasta tehtud maasikapeenar sai kaaslaseks kaks tõstetud peenart ning kaugemale ühe kõrvitsapeenra. Kõrvisad ise said peenrasse küll hästi hädiselt - kuna me ei suutnud kevade tulekut ära oodata, sai seemned mulda pandud kuskil kolm nädalat liiga vara ning algsest mullapallist polnud enam taimele jaksu. Jälle tuleb loota, et äkki peavad vastu.

See aasta on isegi vist maasikalootust juba!
Ühte peenrasse said maitserohelised, mis vaikselt tulevad. Kiire salatisort on juba nädal pluss väljas, sibulaninad ka. Teisse peenrasse sai pandud redised, mis ka tulevad. Kuna tõstetud peenrasse on püsikuid läbikülmumisohu pärast nigel panna (sest mina ei viisi küll talvel keldrisse ronida, et seal talvitujaid kasta), siis murulauk leidis koha maasikate otsas maapinnal, kuhu jäi ruum ka karulaugule, mida saab küll alles augustis-septembris külvata ja siis mingi miljoni aasta pärasta alles tarvitada. Peenrad ise tulid ilma suurema ehitamiseta - tõmbasin vanad aknaraamid tõrvaõliga üle ja ongi olemas. Kuigi esimesel aastal ise kasvatamisest mingit rahalist kasu küll ei tule, mulda läks ikka omajagu. Äkki kuskil kolmandal aasta, kui tegelikult ilmselt peab hakkama mulda juba ümber vahetama..

Kassimaksuks see kord Sumu kirju nina.

02 aprill, 2016

Aiahullus

HOIATUS: põlisele korteriinimesele potentsiaalselt igav postitus!

Mäletate seda tunnet väiksena, kui sünnipäevad olid superpõnevad (olen kohanud umbestäpselt kolme täiskasvanud inimest, kes on veel oma sünnipäevadest vaimustuses ja mina sinna hetkel väga ei kuulu. Mitte, et mul vananemise vastu midagi on, lihtsalt ma ju ei teinud oma sündimise päeval eriti midagi. Ei tulnud ma ise välja, ei olnud erilistes mõõtudes või ei teinud muud erilist, et maailm seda tähistama peaks. Olen hakanud viimasel ajal hoopis oma vanematele sellele päeval õnne soovima, et nad minuga hakkama said.) ja neid sai oodatud nädalate viisi ja kui see päev lõpuks tuli, siis hoia ja keela, kõik värvid olid neli korda erksamad ja isegi salati jaoks vorsti lõikumine oli suure tähendusega. Ma olen leidnud selle tunde uuesti, aga mitte jõulude näol, vaid kevade ja soojade ilmade ootamisega, et saaks juba aias midagi ette võtta.
Vaatan iga päev kaks korda aknast välja ja lihtsalt vahin seda aeda. Mitte, et mul peas jookseks aiaplaanid ja joonised ja mingid põhjapanevad mõtted, et sinna tuleb kiviktaimla ja sinna teen valge peenra ja porgandid lähevad sinna, aga lihtsalt vahin tühja pilguga, et mul on nüüd aed.
Õnneks või kahjuks on see aed umbes nagu hetkel populaarsed igasugused mandalate ja troopikalindudega värvimisraamatud - on hästi palju jooni, ole ainult meister, vali värv ja värvi. Mis on ju tegelikult raskem, kui puhas leht või nummerdatud joonevahed koos vastavate värvidega. Kes tahab mu aeda tulla nummerdama? Nali. Ise nummerdan. Koos 0lliga, kelles oskab mulle täpselt öelda, et see taim tahab hästi palju päikest ja ma ei või seda sinna poolvarju panna puhtalt sellepärast, et see sinna paremini sobib.
Küll on aga olemas mõned kindlamad plaanid, et edendada toidulauda ja vabaajaveetmist. Ehk on plaan teha peenar või kaks salatikraami kasvatamiseks. Tulevad ilmselt need popid ja noortepärased "tõstetud" peenrad (ma ei tea, kes neid kastma hakkab), sest meil on hunnik aknaraame üle, mis selleks suurepäraselt sobivad. Siis on plaan teha aknajääkidest väike armas kasvuhoone tomatitele ja kurkidele. Ning edasi teha (sest me eelmine aasta juba alustasime) tsillgrillplatsi, et oleks kuskil tsillida ja grillida. Kuna kuidagi peab natuke blokkima kortermaja, millel on tervele aiale suhteliselt korralik vaade, kaasa-arvatud (binokliga) akendest sisse, siis oleme arutlenud ka võimalusest ehitada tolle platsi äärde üks pergola, millele panna mõni rippujat levima ja blokkimistööd tegema (tasumine väetises ja kärpimises).

Pergola ehk siis selline katuseta varjualune ehk tegelikult uhke sõna taimeronimiskonstruktsioonile.

Selles igapäevases tühja pilguga õue vahtimises on muidugi taga ka mõte, et kas jeebus küll saab midagi juba teha aias? Üks suurem töö on peaaegu juba tehtud. Kuu tagasi kärpisime poolteist päeva õunapuusid. Või noh, kärpimine on selle kohta ikka väga vähe öeldud, metsaraie oleks õigem. Maja ostsime 12 õunapuuga, nüüd on meil kuus õunapuud, kaks peaaeguõunapuud, kolm õunapuutüve ja üks känd. Olemasolevaid saaks ka tegelikult veel 53% ulatuses kärpida, aga laseme neil natuke ennast koguda ja vaatame üleüldiselt suve või kaks, et äkki me tapsime nad ära hoopis.

Pange umbes kaks kolmandikku veel juurde, saate koguse, mis oli aastate jagu lõikamata õunapuid.

Siit ka soe soovitus: kui sul on vanavanemad, kellel on aiaga maja, mida sul on võimalus päranduseks saada - käi ja aita neil aeda hooldada, siis on kunagi kergem seda maja maha müüa. Oleme neid oksi põletanud umbes nädalajagu ja ma olen suhteliselt kindel, et me meeldime ümberkaudsetele umbes kolmandiku võrra vähem.

Terve aed on täis pop-up puuriitasid ja mitte nii riitasid.

Marjapõõsad on ka üks kiduram kui teine, aga neile hetkel väga ei panustagi. Peamine, et saaks mõne mustsõstra põske, sest vahepealne 20 aastat, millal ma neid vihkasin, tuleb tasa süüa.
Hetkel näeb aed muidugi välja nagu elaks siin majas kasutatud ehitusmaterjalide kokkukogumisega tegelevad alkohoolikud. Noh, et nagu võiks ilusti ka need asjad kokku panna, aga kell saab kohe kümme ja poodi peaks minema.  Aga lumi on nüüdseks suuremas osas sulanud ja nende hunnikute eemaldamine on aiatööde järjekorras hetkel teine. Ühe korra peab veel naabreid kiusama ja lõket tegema.

Jube.

Üleüldiselt on kevadet ikka päris näha juba. Igast oksad on pungades ja igalt poolt pistavad oma nina välja taimed, milledest ma suudan umbes 12% nimetada. Kuna aed oli ikka ilmselt aastaid korralikult hooldamata, on siin igasugust kraami. Eelmine aasta sai näha ju ainult hiliskevadet, kui muruplatsid olid pigem nagu aasad - nii muru pikkuse kui liigirikkuse suhtes. Mis oli tegelikult üks asjadest, mis mind selle maja juures võlus, kuigi enam seda ilmselt ei näe. Kuigi me pole jätkuvalt selleni veel jõudnud, siis ikkagi on plaanis mingi hetk muruniitja osta ja seda päriselt kasutada ka.

Minu teadmiste põhjal need PEAKSID olema tulbid, rabarberid ja ilmselt väike kastanibeebi.

Lõpetuseks ja kassitrahviks seekord mu aiakass ehk tegelikult naabrionu "lapselaps" nimega Kutt või Kurr. Sai alguses ilmselt valesti kuuldud ja nüüd on juba nii palju aega möödas, et nautke imelik oleks üle küsida. Ta üritab siin meie neidistega tutvust teha, aga kolmekordne klaas ei aita väga kaasa sellele.

Ta on sama pehme kui Sumo ja sama loll ka - ronib kuhugi, kust ta enam alla ei saa ja siis hakkab südantlõhestavalt nutma, mille peale peab teda päästma minema.

09 märts, 2016

Villa vol 7: Laiskuss

Hirmsast kolimisest on miski poolteist kuud möödas ja sellest tekkinud suurem post-traumaatiline stress on nüüdseks möödas. Sõitmisega oleme ka juba harjunud, sellele kuluv aeg läheb suhteliselt kiiresti, tundub lihtsalt ühest linna otsast teise sõitmisena. Ise käin mõned korrad nädalas bussiga, mis ei ole ka üldse nii hirmus, pluss seda saab võtta kui bussijuhtide antropoloogilise vaatlusena. Näiteks olen õppinud, et ilma vuntsita ei saa bussijuht olla. Lisaks pead sa kuulama ainult Elmarit ja olema hästi jutukas või siis just vastupidi - superpahur. Osava meediakajastuse pärast olen miski kolm nädalat bussis turvavööd ka kinnitanud ja umbes sama kaua olen iga kord proovinud edutult püsti tõusta, sest see ei püsi meeles, et turvavöö tuleb sõidu lõpus maha ka võtta, aga noh, pool võitu on ka võit eksole.
Loodust on ikka sama palju, erinevaid linnukesi on söögimajas pidevalt, aias on jänesejäljed, ükspäev oleks bussist peaaegu maha jäänud, sest vahtisin oravaid päris mitu minutit. Olen leidnud ainult ühe asja, mis mind siin linnas ja selle looduse juures häirib - rähnid, kellele millegipärast meeldib väsimatult toksida tänavalampide kupleid, mis siis omakorda kajab üle terve meie linnaosa ja algab enamasti juba hommikul vara. Võrdluseks korteriinimestele, kui sul on vaba päev, aga ülemine naaber arvab, et see on suurepärane hetk üles panna seinasuurust sektsiooni, mille peale alumine naaber hakkab vastu küttetorusid koputama, et ülemine lõpetaks, aga too puurimise tõttu ei kuule ja siis kõik lasevad võidu.
Elamistingimused on ka juba täiesti modernsele inimesele kohased ehket ei pea enam sporti tegema, et puhtaks saada (kuigi hästi tublilt käisin ikkagi ujumas edasi, kuni mõni päev pärast vanemaks saamist jäi selg ka vanainimesele kombeks haigeks ja nüüd olen natuke pausi pidanud). Esimene ametlik kodune pesemine tuli umbes kaks nädalat pärast sissekolimist (sõbrad ja tuttavad on siiamaani alles, ilmselt ei haisenud nii hullult). Hambaid saime kraanikausi kohal esimest korda pesta kuskil kakspool nädalat pärast sissekolimist, pesu saime pesta esimest korda umbes kolm nädalat hiljem (kandsin vahepeal riideid, mida ma polnud kapipõhjast umbes aasta välja koukinud, trussusid käisime sõprade juures linna teises otsas pesemas). Aga põhimõtteliselt on olemas täiesti funktsioneeriv vannituba. Teha on muidugi küllaga, aga need on puhtalt toa välimust parandavad asjad:
- plaatimine lõpetada
- mõelda, mis värvi plaatideta seinad tulevad ja need siis värvida
- wc-poti nurgasein ehitada
- teise korruse äravoolutorule kast ümber ehitada
- uksele klaas tellida+paigaldada*
- dušinurga klaas tellida
- peeglikapp ehitada
- silikoonida ahju- ja seinavaheline osa + kraanikauss
- lagi
- liistud
- kraanikausikapile sahtel ümber ehitada
- aknalaud panna
- välja mõelda, kas sellele aknale mingit kardinat on vaja**

*hetkel on seal ainult üks kardin, seega siinkohal on hea, et me oma ihuvajaduste suhtes väga ei häbene :D
** päris vojeurismi ka  ei harrasta, aken on mosaiikklaasiga

Vannituba alguses. Ilmselt maja kõige viisakam tuba, vist kõige hilisemalt remonti ka näinud, umbes nii 17 aastat tagasi.
Vahepealne etapp, kui vannituba ei meenutanud enam kaugelt ka mingitki tuba peale rehetoa.
Sama nurk, mis eelmise pildi peal.
Hetkel plaaditud nurk siis selline. Ma ei hakanud šampoone ja muud kola ära võtma, et mitte tekitada teile tunnet, et me ikka veel ei pese ennast.
Plaadivalikuga meil lihtsalt vedas, et suutsime kogemata valida enamvähem kõrguste ja laiustega kokkuminevad plaadid. Kui ei oleks nii juhtunud, oleksime maja ilmselt seal samas kv.ee'sse üles pannud, sest nagu vana maja remondiga ikka, on kõik kõver ja vildakas, ükskõik, kuidas sa seda ise parandada ei proovi.
Näiteks võib segistitagune seinaosa olla vett täis, sest segistit paigaldades sai natuke üle keeratud aga me veel lihtsalt ei tea, sest see sai superveekindlaks tehtud. Dušialus võib vett täis olla, sest see sai ka superkindlalt ära silikoonitud, aga kes neid torusid teab. Üks toruühendus meil juba ütles üles, läks hästi, et me ise samal ajal kodus olime ja vee kinni saime keeratud. Dušisegistisse tekkis ka mingi hetk suvalt pragu, mis hakkas vett välja pritsima. Ilmselt teeb Maimu trikke.

Sumo tuli ka pildile tõestuseks, et on ikka meie maja.
Juba poolikuna täitsa normaalne, eksole? WC-pott on sellise huvitava nurgaga, sest selle ja pesumasina vahele peaks tulema veel sein, et tekiks väike eraldatud nurk. Kraanikausikapp tahab saada endale paremat värvikihti, hetkel on seal peal ainult üks kiht kruntvärvi. Mis on muidugi kordades parem, kui see, milline see varem oli. Kujutage ette endale sellist nõukakollast (mis ei ole päris kollane, pigem selline kurb kollane, sest mul on tunne, et tol ajal ei tuntud rõõmsaid värve), mis on täiega ära pleekinud, siis külmas ja mustas koridoris seisnud 30 aastat, kus ta on näinud nii mulda, tolmu, hiirepabulaid kui mootoriõli. Lisaks tuleb sahtel tagasi organiseerida, sest kraanikausile tuli auk lõigata ning sahtel jäi ette. Pealt lihvisin värvi maha ja tõmbasin saunalakiga üle, nüüd on selline boho-rustic-romantic-chick-country-cottage stiilis pind seal.
Kummut oli üks viisakamaid mööbliesemeid siin elamises. Pesin ta lihtsalt puhtaks, värvisin sahtlisisud sama kruntvärviga üle ja panin uued kapinupud, mille värvisin kuldseks. Kraanikausikapil on samad nupud, et mingitki ühtsust tekitada. Kummut ise ootab hetkel veel vanade nupuaukude pahteldamist, uut värvikihti ja kapipealse lihvimist, et saaks kraanikausikapiga veel ühesugusemaks.
Üleüldiselt pärast suurte vannitoatööde lõppemist ei ole me ikka kohe mitte midagi teinud. Okei, aknapõsed värvisime ära ja köögiaken sai aknalaua, aga ülejäänu lihtsalt seisab. Oleme lihtsalt laiselnud ja ütleks tegelikult, et pärast poolt aastat rabamist võib lubada kah. Pluss nii pime on koguaeg. Üleüldiselt on selline super majaomanikuklišeemõtlemine, et tahaks kevadet, et aeda saada ja siis Juhani puukooli tühjaks osta. Aed ise on muidugi täielik joodikuteaed praegu, kõik kohad on mingeid lammutusjääke täis. Pluss terve eelmise nädalavahetuse tegelesime õunapuude lõikamisega, mille tulemusena jäi puude külge vähem oksi, kui maha sai lõigata, ehket lisaks sodile on nüüd seal ka korralik oksaläsu (kas keegi neid ära ei taha viia, et lõket teha?).

Kui uni ikka tuleb, siis ei ole vahet, mis asendis ja kus. Sumo uueks lemmiktegevuseks on vaevaliselt boileri otsa ronimine, seal pikutamine, et siis hingelõhestavalt nutma hakata, et keegi tuleks ja ta alla aitaks.

22 jaanuar, 2016

Ära tegime!

- Kuus kuud ja 20 päeva majaomanikuks olemist
- pool aastat pole olnud korraga kümmet ühepikkust küünt
- ~4000 kruvi
- üks uus katus (ilmselt ka selle maja ajaloos esimene, mis kohe pärast paigaldust läbi ei lase)
- üks uus ahi (hullult ilus ja armas ja soe)
- üks uus korstnapits
- viis uut põrandat
- hästi palju peno ja villa
- kuus uut akent (ja kerge akvaariumitunne, aga heas mõttes, sest tuul aknavahelt oleks halvem)
- üks uus sein
- kaks seina, mida enam ei eksisteeri (sest uksed on nõrkadele)
- üks ümbertõstetud uks (sest oleme ise piisavalt nõrgad, et mitte külmas istuda)
- üks selle maja ajaloos esimene luksus, kus wc's ei pea käima nii, et kannikad külmast ära kukuvad
- loendamatu närvikulu (sellest 70% 0llil, 10% minul (sest ma olen selline flegma), 20% vanematel, eriti 0lli pärast)
- hästi palju mahasõidetud kilomeetreid kõigi poolt
- neli meeletult abivalmis lapsevanemat
- meeskonnatäis muid suguluses ja mitte inimesi, kes kaasa elavad
- kaks natuke liiga vähe tähelepanu ja armastust saanud paksu kassi
- null pesemisvõimalust
- null pesumasinat
- null elektrit seinades
- null internetti ja telekat
- kaks segaduses paksu kassi
- kaks stressis enamvähem kehakaaluga inimest

Ehket me elame majas! Nüüdseks küll juba pea nädal, aga ei ole aega ja võimalusi, et kirjutada. 2. kuni 16. jaanuar töötasime iga päev vähemalt kaheksa tundi ja kolimispäeval panid vanemad veel lage ja parketti (mida ei jõudnudki lõpetada ja mille ise lõpetasime teisipäeval). Vaatamata tagasilöökidele saime ühe päevaga kuskil 95% asjadest ära viidud, kokku tuli kaks rekka (no mitte päris rekka, selline veoauto, mida veel B-kategooriaga juhtida võib) täit asju ja natuke jäi veel mahagi. Taimed tõime ära alles kolmapäeval, veel ei oska öelda, kas miinuskraadid ja autos loksumine ohvreid ka tõi, kuigi üks kuuking näeb küll natuke õnnetum välja.
Kassid tulid meiega viimasena pühapäeval, see oli kõige ahastavam 29 kilomeetrit, mida ma kunagi läbinud olen. Aga nad olid tublimad, kui ma neist ootasin. Tegin ette mõeldes Moirale kohe pesa kappi, kuhu ma oletasin, et ta nagunii peitu läheb, aga tema suvatses seal ainult mõned tunnid olla, hommikul oli juba platsis ja küsis süüa (sellega peab alati arvestama, et Moirale kehtib natuke teine Maslovi vajaduste püramiid, kus toit on ülejäänudtest füüsilistest vajadustest eraldi välja toodud kõige alumise ja suurema, kuuenda kihina, lisaks asendab toit ka tunnustus ja eneseteostusvajadused (no tegelt äkki tal on eneseteostusevajadus jätta maailma jälg, kui kõige paksem ja karvasem kass üldse)). Sumo oli samas natuke vähem tublim, kui ma ootasin ja kartis kuskil kaks päeva. Lisaks otsustas, et kuna me nüüd elame majas, siis temale ei kõlba enam sellest lillast Whiskasi plastmasskausist süüa. Läbi sai katsetatud purgikaas, suur supikauss, paljas põrand, sõrmedevahelt ja otse krõbinaämbrist, aga lõpuks otsustas ta ikkagi oma lilla Whiskasi kausi kasuks, ainult et see peab olema kuskil kõrgemal kui põrand.
Kassidele mõeldes sättisin enne lume tulekut üles ka kassiteleka ehk panin elutoa akna alla sireli külge lindudel söögimaja. Sumol on väga põnev, sest ta vist ei ole oma kahe eluaasta jooksul nii palju lindusid kokku ka näinud. Moira kohta ei oska öelda, sest Sumo on oma südames ikka veel ainuke "laps", teisisõnu teada ka kui kadekops ja ajab Moirat ära. Inimeste kohta (eriti enda) oskan öelda, et meil on umbes sama põnev kui Sumol. Võin julgelt väita, et kaotasime linnuvaatluse tõttu kahe nädala jooksul umbes kolm ehitustundi. Aga see on tegelikult ka põnev! Korraga on põõsas vähemalt 20 lindu, vahelduvalt 2-7 erinevat liiki. Nimekirjaliselt olen ära tuvastanud koduvarblase, rasvatihase, sinitihase, haraka, rohevindi, leevikese, puukoristaja, väikse kirjuränhi, suure kirjurähni, pasknääri (selle päris, ilusa ja värvilise, mitte rahvasuus tuntud maasikasööja), musträsta ja põhja- või soo(salu)tihase (ei suuda vahet teha). Leevikesi olen kahjuks näinud ainult emaseid, kes värvigammalt natuke lahjemad, kuigi nad on ka vahvad (ma ei olnud loodusõpetuses nii tubli, et kõik ise ära tundsin, Linnuaabitsa äpp on väga vahvalt oma kasulikkust tõestanud). Millega ma aga ei osanud arvestada, on fakt, et nad söövad meeletult palju (linnud siis, hetkel ei räägi Moirast), see pooleliitrine seemnetuutu saab umbes tunni ajaga tühjaks ja tundub, et kui maja meid pankrotti ei viinud, siis teevad seda linnukesed.

Päikesevabal päeval tehtud pildid, rasvatihased ja meie arglik ja natuke räbal musträstas. Kusjuures ilmselt hakkab suvel seal põõsas korralikult kasvama mingit vilja, sest ühtesid spetsiifilisi viljaterasid ei söö ükski lind ja need loobitakse kõik üle ääre maha.
Ise aga elame hetkel väga askeetlikult ilma pesemisvõimaluste, sooja veeta ja põhimõtteliselt ka elektrita. Ärge küsige, miks me juba ära kolisime, ei tea. Aga saame hakkama. Ärge kartke ka meile lähedale tulla, oleme leidnud pesemisvõimalusi mujalt, mina näiteks käin hommikuti ujumas, niiet boonuseks saan ma varsti väga tervislikuks ka. Õhtul koju jõudes on toas keskmiselt 16 kraadi sooja, mille saab kütta 20 kraadi peale kuskil kahe tunniga. Külm aga ei hakka, sest tegvust jagub. Täna hommikul ärkasin varem ja kütsin hommikul ka pliiti ja mulle üllatavalt väga meeldis see pika hommiku kontsept. Elekter on hetkel lahendatud mingi viie erineva pikendusjuhtmega, niiet kui maja maha peaks põlema, siis süü on ilmselt seal.
Remondist nii palju, et elu(ja hetkel elamis)toas on paigas lagi (üks plaat on panemata), põrand (üks seinaäär on panemata) ja värvimist ootavad seinad kaetud kruntvärviga. Köögis on samuti põrand ja lagi (seal täisulatuses), üks lihvitud sein ja üks värvitud sein. Koridoris on ee.. uus uks keldrisse. Vannitoas on hallus (sest hüdroisolatsioon on hall), ilma klaasita uks (sest klaas läks katki), natuke kruntvärvi, põrandaplaadid, aga null seinaplaati, AGA üks töötav WCpott ja mitte töös olev (mitte sassi ajada mittetöötavaga) boiler. Lisaks mõelge kõigele juurde kastide viisi asju, sest kõik kohad on täis kaste ja kotte ja mööblit, mis seal ei peaks olema. Õnneks pole nendest kastides väga raske orienteeruda, sest pakkisin kõik asjad ise (ei, ma ei hõõru seda 0llile nina alla, olengi selline poolfüürer). Kuigi siiamaani ma ei tea, kuhu ma panin hambaharjade laadijad, kuigi neid oleks täiega vaja, sest harjad vilguvad juba teist päeva ja varsti peame hambaid pesema nagu mingid tavalised inimsed, õh ( :) ).

Kolimise lõpus, tänaseks on olukord umbes 3% parem.

Teen normaalsete remondipiltidega posti natukese aja pärast, sest hetkel me läheme ja tuleme pimedas, aga nädalavahetusel on juba aega ja valgust rohkem ja siis.

Traditsiooniliseks lõpetuseks kaks paksu. Täiesti ebavajaliku infona tuletab see meelde, et Laiusel on  Kolme paksu tänav.