02 aprill, 2016

Aiahullus

HOIATUS: põlisele korteriinimesele potentsiaalselt igav postitus!

Mäletate seda tunnet väiksena, kui sünnipäevad olid superpõnevad (olen kohanud umbestäpselt kolme täiskasvanud inimest, kes on veel oma sünnipäevadest vaimustuses ja mina sinna hetkel väga ei kuulu. Mitte, et mul vananemise vastu midagi on, lihtsalt ma ju ei teinud oma sündimise päeval eriti midagi. Ei tulnud ma ise välja, ei olnud erilistes mõõtudes või ei teinud muud erilist, et maailm seda tähistama peaks. Olen hakanud viimasel ajal hoopis oma vanematele sellele päeval õnne soovima, et nad minuga hakkama said.) ja neid sai oodatud nädalate viisi ja kui see päev lõpuks tuli, siis hoia ja keela, kõik värvid olid neli korda erksamad ja isegi salati jaoks vorsti lõikumine oli suure tähendusega. Ma olen leidnud selle tunde uuesti, aga mitte jõulude näol, vaid kevade ja soojade ilmade ootamisega, et saaks juba aias midagi ette võtta.
Vaatan iga päev kaks korda aknast välja ja lihtsalt vahin seda aeda. Mitte, et mul peas jookseks aiaplaanid ja joonised ja mingid põhjapanevad mõtted, et sinna tuleb kiviktaimla ja sinna teen valge peenra ja porgandid lähevad sinna, aga lihtsalt vahin tühja pilguga, et mul on nüüd aed.
Õnneks või kahjuks on see aed umbes nagu hetkel populaarsed igasugused mandalate ja troopikalindudega värvimisraamatud - on hästi palju jooni, ole ainult meister, vali värv ja värvi. Mis on ju tegelikult raskem, kui puhas leht või nummerdatud joonevahed koos vastavate värvidega. Kes tahab mu aeda tulla nummerdama? Nali. Ise nummerdan. Koos 0lliga, kelles oskab mulle täpselt öelda, et see taim tahab hästi palju päikest ja ma ei või seda sinna poolvarju panna puhtalt sellepärast, et see sinna paremini sobib.
Küll on aga olemas mõned kindlamad plaanid, et edendada toidulauda ja vabaajaveetmist. Ehk on plaan teha peenar või kaks salatikraami kasvatamiseks. Tulevad ilmselt need popid ja noortepärased "tõstetud" peenrad (ma ei tea, kes neid kastma hakkab), sest meil on hunnik aknaraame üle, mis selleks suurepäraselt sobivad. Siis on plaan teha aknajääkidest väike armas kasvuhoone tomatitele ja kurkidele. Ning edasi teha (sest me eelmine aasta juba alustasime) tsillgrillplatsi, et oleks kuskil tsillida ja grillida. Kuna kuidagi peab natuke blokkima kortermaja, millel on tervele aiale suhteliselt korralik vaade, kaasa-arvatud (binokliga) akendest sisse, siis oleme arutlenud ka võimalusest ehitada tolle platsi äärde üks pergola, millele panna mõni rippujat levima ja blokkimistööd tegema (tasumine väetises ja kärpimises).

Pergola ehk siis selline katuseta varjualune ehk tegelikult uhke sõna taimeronimiskonstruktsioonile.

Selles igapäevases tühja pilguga õue vahtimises on muidugi taga ka mõte, et kas jeebus küll saab midagi juba teha aias? Üks suurem töö on peaaegu juba tehtud. Kuu tagasi kärpisime poolteist päeva õunapuusid. Või noh, kärpimine on selle kohta ikka väga vähe öeldud, metsaraie oleks õigem. Maja ostsime 12 õunapuuga, nüüd on meil kuus õunapuud, kaks peaaeguõunapuud, kolm õunapuutüve ja üks känd. Olemasolevaid saaks ka tegelikult veel 53% ulatuses kärpida, aga laseme neil natuke ennast koguda ja vaatame üleüldiselt suve või kaks, et äkki me tapsime nad ära hoopis.

Pange umbes kaks kolmandikku veel juurde, saate koguse, mis oli aastate jagu lõikamata õunapuid.

Siit ka soe soovitus: kui sul on vanavanemad, kellel on aiaga maja, mida sul on võimalus päranduseks saada - käi ja aita neil aeda hooldada, siis on kunagi kergem seda maja maha müüa. Oleme neid oksi põletanud umbes nädalajagu ja ma olen suhteliselt kindel, et me meeldime ümberkaudsetele umbes kolmandiku võrra vähem.

Terve aed on täis pop-up puuriitasid ja mitte nii riitasid.

Marjapõõsad on ka üks kiduram kui teine, aga neile hetkel väga ei panustagi. Peamine, et saaks mõne mustsõstra põske, sest vahepealne 20 aastat, millal ma neid vihkasin, tuleb tasa süüa.
Hetkel näeb aed muidugi välja nagu elaks siin majas kasutatud ehitusmaterjalide kokkukogumisega tegelevad alkohoolikud. Noh, et nagu võiks ilusti ka need asjad kokku panna, aga kell saab kohe kümme ja poodi peaks minema.  Aga lumi on nüüdseks suuremas osas sulanud ja nende hunnikute eemaldamine on aiatööde järjekorras hetkel teine. Ühe korra peab veel naabreid kiusama ja lõket tegema.

Jube.

Üleüldiselt on kevadet ikka päris näha juba. Igast oksad on pungades ja igalt poolt pistavad oma nina välja taimed, milledest ma suudan umbes 12% nimetada. Kuna aed oli ikka ilmselt aastaid korralikult hooldamata, on siin igasugust kraami. Eelmine aasta sai näha ju ainult hiliskevadet, kui muruplatsid olid pigem nagu aasad - nii muru pikkuse kui liigirikkuse suhtes. Mis oli tegelikult üks asjadest, mis mind selle maja juures võlus, kuigi enam seda ilmselt ei näe. Kuigi me pole jätkuvalt selleni veel jõudnud, siis ikkagi on plaanis mingi hetk muruniitja osta ja seda päriselt kasutada ka.

Minu teadmiste põhjal need PEAKSID olema tulbid, rabarberid ja ilmselt väike kastanibeebi.

Lõpetuseks ja kassitrahviks seekord mu aiakass ehk tegelikult naabrionu "lapselaps" nimega Kutt või Kurr. Sai alguses ilmselt valesti kuuldud ja nüüd on juba nii palju aega möödas, et nautke imelik oleks üle küsida. Ta üritab siin meie neidistega tutvust teha, aga kolmekordne klaas ei aita väga kaasa sellele.

Ta on sama pehme kui Sumo ja sama loll ka - ronib kuhugi, kust ta enam alla ei saa ja siis hakkab südantlõhestavalt nutma, mille peale peab teda päästma minema.