18 juuni, 2016

Villa vol 8: hunnikud ja köök

Kohe varsti saab aasta majaomamist täis ja kogu selle aja oleme teinud pattu - pole kordagi lippu üles pannud. Kuigi kohustuslikke kordi Eestis enam nii palju pole, on tunne ikkagi halb. Majaga tuli küll kaasa üks lipp, aga see näeb välja nagu oleks Heinrich Rosenthal võinud hoopis selle lipu kohta öelda, et "Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võta". Ilmselt oleksime saanud trahvi lipu rüvetamise eest. Ostsin siis see kuu lõpuks uue. Koduekstrast. Ikka oli lipu rüvetamise tunne. Imelik oli seda Koduekstrast osta. Ma isegi ei tea, mida ma ootasin tegelikult. Fanfaare ja aulinti stiilis "palju õnne, et sul on nüüd võimalus kuhugi panna üles see kõige ilusam lipp maailmas"? Ühesõnaga, meil on nüüd lipp ja riigireeturi staatusest oleme seega lahti.
Tegelikult me oleme jätkuvalt superlaisad. Või isegi mitte niivõrd, vabasid päevi on vähe, õhtuti jõuame koju kaheksa läbi ja kõik muu, mida te ilmselt juba vähemalt viiest erinevast postist lugenud olete. Ainuke igaõhtune tublide inimeste tegevus on olnud aia kastmine. Muru on muidugi suht surnud, kes seda kasta jõuab, aga ajaloolise esimese maasika pistsime põske 3.juunil. Ma ei mäleta, et ma kunagi oleks nii vara saanud Eesti maasikat süüa, aga see oli ka ainuke põua ja konstantse päikese boonus.
(PS: alustasin selle posti kirjutamist nädal tagasi, kui veel ei olnud nädala aega järjest vihma sadanud)

Päev enne ärasöömist.
Õisi on ka jätkunud veel, aga varsti kohe tuleb see roheline vahemik, kus sirel on lõpetanud ja kuldvits ja liatrised (vt ka: eelmise aasta mesilasepeenart) pole veel alustanud. Vihm peksis pojengid ka vastu maad (vt ka: sest me oleme laisad).

Kirjum kui kirju koer.
Ja kõige uhkem olen kosmosepetuuniate üle. Keegi muidugi jõudis juba küsida, kas neil on mingi haigus vä.

Ma tean, kus Suur Vanker on!
Kuna kasvuhooneni me see suvi ei jõudnud (vt ka: eelmine vt ka), siis viljeleme potimajandust ja emme hoole ja armastusega kasvatatud tomatid said koha puuriida peal, sest seal tundus kõige soojem olevat. Muidugi peab neid nüüd hakkama sealt allapoole tõstma, sest nad kasvavad päris jõudsalt. Ja üleüldse nägi see vaatepilt natuke morbiidne välja, aga kinnitan käsi südamel, et meie tomatitaimedel ei ole suitsiidseid kalduvusi, kuigi ma käin neid pidevalt näpistamas. Esimesed tomatid on ka juba mõned nädalad küljes, aga süüa ei saa neid niipea. Üleüldse peab mõtlema selle peale, et jaanipäevaga tulevad nagunii öökülmad ja peaks nad kuidagi sisse mähkima. Olen muidugi väga uhke ka oma taaskasutusleiutise üle, nimelt said kõik need lollid kõverad riita-ladumatud õunapuuoksad ära pandud vanade aknaraamide sisse ja nüüd ei vaju nad kuhugi.

Haha, mingi tont on ka pildile jäänud.
Ainukese suurema edasiminekuna aias saab näidata ühe jubeda tellisehunniku maagilist kadumist. Naljakas tegelikult, et istun siin ja kirjutan iga hunnikust, millest me lahti oleme saanud. See näitab ikka päris hästi, kui laisad me täpselt olnud oleme, et muud erilist edasiminekut pole.

Jürgen Veber, kui sa seda loed, siis tea, et ma võin sulle selle triki saladuse avaldada.
Kuna sellest blogist on vaikselt, aga väga edukalt saamas aiandus- ja sodihunnikute blogi, siis peab ette võtma midagi. Tegelikult on meil ju ikkagi majas sees ka edasiminekut näidata, mida ma  millegipärast väga kiivalt endale olen hoidnud. Kuigi enamus remondist on jätkuvalt poolik, siis tegelikult on ju päris põnev vaadata vahepealseid etappe ka. No vähemalt mul, ma ei tea, mis te teete.
Ühesõnaga - köök. Oli selline. Siinkohal pean juurde mainima fakti, et maja müügikuulutuses oli kirjas köögimööbel :). Tehniliselt tõesti. Ei saa üldse vastu vaielda. Nendelt piltidelt on näha veel seda vineerist seina, mille me maha võtsime ja tagasi üles ei pannud, aga seekord mitte laiskusest.

Autot ei saanud ka majaga kaasa.
Ja siis vahepeal, kui asi kippus jälle rehitoaks minema ja siis natuke vähem rehituba oli ja kui õues oli külm ja pime talv.

Vana aken tundub suurem, sest ta oligi suurem.
Avastasin, et algseid pilte on päris vähe, seega kasutan samasid, mida ma juba korra näitasin, aga paremini vist vahet näidata ei saagi.

Pliit jäi samaks.

Kui esimesele pildile hästi fantaasiat rakendada, siis see puusein on selle päevinäinud tapeedi ja papikihi all.
Blogipidamisel on boonus, et kui igapäevaselt olla, siis mõte kipub minema ikkagi sellele, mida kõike veel vaja teha on ja ei mõtlegi alati sellele, kui palju tegelikult on juba tehtud. Vana põrand sai täielikult üles võetud, korralikult soojustatud ja uuesti üles ehitatud. Kõik, mis seinas, sai maha võetud, osa asendatud kipsiga, laudsein sai lihtsalt puhtamaks lihvitud, kaks poolikut seina maha lõhutud. Aken vahetatud. Vesi korralikult sisse toodud koos korraliku kanalisatsiooniga. Alumisel vanemal pildil on näha uks, kust pääses keldriluugi juurde, see sai tõstetud koridori ja sai juba päris palju ruumi juurde, mida köögis pole raisata, sest tegemist maja kõige väiksema ruumiga. Ja noh, mööbel sai asendatud hästi natuke uuema, aga puhtamaga. Nagu näha, siis köögikapid on pärit kolmest erinevast komplektist ja hoiab natuke sellist suvilanooti. Päris uus pole meil niipea plaanis, aga õnneks pole me väga pirtsakad. Natuke tunnen puudust korralikust lauast, kus taga süüa, aga see ilmselt laheneb siis, kui suur tuba saab sügisepoole magamistoa staatusest lahti.

Vaade kööki paarisammuse vahega.
Kahe toa vahelise seina lõhkumine andis avarust ikka meeletult juurde ja tekitas vajaliku "natuke suurema elamise" tunde. Teisest otsast pidime maha lammutama uhkest kraanist ja äravoolust mädandatud seina ja otsutasime, et las jääbki lahti. Uksed on nõrkadele. Pliidiümbrus sai krohvitud (tegelikult pahtledatud, aga näeb välja nagu krohvitud), see oli ehitamisest saadik hunnik tsementi ja segu.
Kuna elamine on suuremas osas puit-beež-tellis, siis kõik aknapõsed värvisime punaseks, et natukenegi iseloomu sisse tuua. Sein on veel skandinaavialikult valge, aga selles tuleb süüdistada kruntvärvi, mitte meid, värvimiseks läheb sügisepoole.

Ruloo pole viltu paigaldatud, süüdi on Jyski suurepärane kvaliteet.
Aga noh, teha on ikka korralikult veel.
- seinad värvida
- liistud
- mõelda, kuidas katta köögi ja koridori vahel lõppenud põrandat
- laudsein õlitada
- soojamüür värvida
- ja noh, mööbel.
Nii et tegelikult ei olegi nii palju teha. Mida me passime?

Sumo võib poseerimiskunn olla küll, aga kadreerimiskunn ma küll pole.