Villa vol: elutuba ja kevad-suvi

Loodus on omadega mitu nädalat maas ja mina omadega mitu kuud. Loodusega pidi ikka käsikäes käima. Tegelikult võttis ühe suurema kirjutise kirjutamine kogu motivatsiooni ja elutahte ära ja sellepärast jäi asi nii soiku. Küll anti aga mulle 56 ametlikku puhkusepäeva, seega on aega ennast uuesti laadida küll. Hoiatan, et post on pikk ja igal pool laiali, sest kõik tuleb ikka tasa teha.
Kevad käis meiegi aiast lõpuks üle (kuigi lasi ikka päris diivamoodi ennast ikka oodata). Ja kuna mina nii maas olen, siis peate teie ka natuke kevadet meenutama. Lisaks tavalistele punastele tulpidele pistsid ninad välja ka meiepoolt mulda poetatud sibulad.

Ja siis tulid juba natuke soojemad ajad ja muu hakkas ka õitsema. Võimas kastan aias on iga aastaga uhkem. See aasta küll ei õitsenud nii suurtes kogustes, aga kui sa pead ikka mingi sada kilo kastaneid sügisel selle pärast kokku riisuma, siis ongi parem. Aga see puu on jätkuvalt superuhke ja näeb välja nagu džungel. Aias on alles veel hiliskevadised (ja minu arust isegi suurtemates kogustes) meelespead, margareetad, nurmenukud, mis mind esimest korda maja vaatamas käies ära võlusid. Viimased jäid see aasta küll korjamata, sest enne jõudsid võililled õitsema hakata ja kollast kollase seest ei viitsinud ma küll otsima hakata. Sõnajalad on küll supertüütu levimisega umbrohi, aga nad näevad ägedad välja ning on päris paras hekiasemik.

Ja muudki õied tulevad vaikselt. Tänu vihmale ja pilvisele suvele lasevad roosid ja liiliad enda järel oodata, aga muud on visamad ja õitsevad ikka. Suurim üllataja oli see aasta aed-deutsia, kellel on meie juures kolmas suvi ja nüüd alles oma õiget olemust näitama hakkas. Eelmise aasta lemmikpetuunia "Midnight sky" on ikka platsis, üheksaväginegi kõrgub mõnes kohas ja ise aeda ilmunud mingi kukehari on ka armas.

Küll aga pole päris ainult tagumikul ka istunud ning niisama hilist kevadet nautinud. Eelmises postis mainitud kuuest lubadusest on lausa kaks ja pool tehtud! See teeb 0,8 lubadust kuus! Võtke eeskuju, poliitikud! Ehk täidetud on kevadlubadus nr 1: kasvuhoone ehitus ja kasutuselevõtt. Üks suuremaid ja tüütumaid töid üldse. Viis tundi kaevasime pinnast läbi. Siis mõtlesime, et viis tundi paneks raami kokku ja siis viis tundi teeks viimaseid asju. Tegelikuses läks umbes nii, et aprilli lõpus ostsime kasvuhoone ära, siis kaevasimegi viis tundi auku ja siis juuni alguses istutasime taimed. Vahele jäi ilmselgelt rohkem, kui see oodatud kümme tundi tööd. Aga püsti ta sai ja nüüd võiks mingi viis aastat vähemalt rahu majas olla sellega. Kokku sai ikka sadu üliväikseid mutrikesi keeratud, mis ei ole minusuguse tähelepanukaduvuse ja laisa inimese jaoks just kõige toredam töö.

Kuna ma olen seda posti mingi kaks nädalat juba kirjutanud, siis nüüdseks on seal juba paras mets.

Selle aastased külalised on tomatid (kusjuures kasvuhoones nad on tõesti natuke vähem morbiidsemad, kui puukuuri tuulekasti küljes rippudes), kurgid, melon ja arbuus ja pikemaks ajaks jääb sinna viinamari. Kui mu tomatid potis olles üldse jämedaks minna ei tahtnud ja ma kadedusega (jah, mu elu on sinnamaani jõudnud, kus ma olen kade teiste inimeste tomatitaimede üle) teiste omasid vahtisin, siis istutatuna hakkasid nad vohama ja esimesed tomatibeebid on küljes ka juba. Ära näpistatavaid kõrvalharusid kasvatavad nad ikka paraja hooga. Kui kaks päeva kasvuhoones ei käi, siis nad kasutavad kohe võimalust ja kasvatavad need meetriseks. Kurke saame juba üle päeva kolm-neli tükki ja tulemas on veel küll, esimesed neli tomatibeebit on ka söödud.

Isegi kurgi õis on ilus õis.

Seda ei oska öelda, kas arbuusi/melonit see aasta saab. Kasvuhoone taimed on küll kobedamad kui õue omad, aga see ei pruugi veel tulemust anda. Ja kuna ma pean neid ise viljastama hakkama (pintsliga tupsutama noh), siis võib kõik üleüldiselt metsa minna. Suvikõrvitsaga on võrreldes eelmise aastaga ikka väga kurvad lood, sest muidu oli praeguseks hetkeks juba mitu vanamehe käsivarre suurust kõrvitsat korjatud, siis see aasta hakkas alles õitsema. Küll aga said maasikad hoo sisse see aasta ja isegi võrk sai peale pandud. Salatipeenar on sõna otseses mõttes võsa, sest teatud piirkonna härrasmehed arvavad, et meie peenardes on hästi mugav vetsus käia (NB: Ma ei räägi Ollist, tegemist natuke rohkem karvaste olenditega). Hekseldasin sirelit sinna peale ja eks siis näeb, kas kasu ka on. Meie ilus tumelilla sirel saab see suvi aga suure uuenduskuuri ja õisi ilmselt järgmine aasta ei näe. Aga ta on ikka liiga võsa ja ei ole väga ilus enam nagunii. 

Võsad

Põhimõtteliselt on täidetud ka kevadlubadus nr 4: viljapuude ja marjapõõsaste uuenduskuur. Kolm musta sõstart sai välja kaevatud ja kaks asemele pandud (sordid "Bona" ja "Gofert"). Üks punane sõstar sai lihtsalt välja kaevatud. Valget tahtsin ümber tõsta, aga see jäi kuidagi millegipärast tegemata. Kaks tikrit leidsid ka oma otsa. Vaarikavõsast välja kaevatud tundmatu kirss sai kaks uut sõpra ("Varjonmorelli" ja "Shokoladnica"). Poolkogemata on meil nüüd ka üks sammasõunapuu ja täitsa meelega üks pampel ("Gazda"). Saaki on ilmselt oodata aasta kuni mitme pärast, niiet ma ei oskagi rohkem midagi kommenteerida.

Poolenisti on täidetud kevadlubadus nr 3: sodihunnik. Ükspäev oli meil suur saagimispäev, kus sortisime garaažist välja vana ehitusmaterjali ja seal seisnud küttepuid, tassisime puukuuri mingi osa seina ääres eelmisel aastal maha võetud ja kuivanud õunapuudest. Ja ei jõudnud sellega lõpuni, küll aga võib tõdeda, et tuleva talve elame veel ilma ostetud küttepuudeta üle. 

Aga mis kõige tähtsam - Maipsi plekiline suur lauakolakas on asendatud ilusa veel-mitte-plekilise söögilauaga ja ma võin nüüd lõpuks uue toa pilte näidata. Suure toa näol on irooniliselt tegemist meie elamise kõige väiksema toaga. Enne oli siin magamistuba ja me plaanisime ise sama sellega teha, aga kui tuli välja, et mingi osa seinast on lihtsalt vineer ja see maha sai võetud, siis muutusid ka plaanid. Lisaks on tegemist elamise kõige valgusrikkama toaga, mis ei ole magamiseks kõige ideaalsem, ka pimendavate ruloodega.

Et ikka hoida seda räsust tunnet, jäeti isegi surnud taimed sisse.

Ja ega siingi muumoodi ei saanud, kui et vahepeal rehitoaks ja siis kipsikarbiks asi teha.

Natuke romantilist talvepäikest ka teile.

Ja nüüd me oleme juba ~veebruarist nautinud oma kahetoalist elamist. Kuigi ma kipun iseloomult olema selline rebel, et kui kõik teevad, siis mina ei saa seda mingil juhul teha, kukkus see ruum meie kohta kuidagi eriti trendipõhine olema. Vaatamata sellele, et pool mööblit on vanem kui mina. Aga see on ka jälle trend noh. Geomeetriline tapeet ja harkis jalgadega mööbel. Aga pole midagi teha, kui ikka olla tapeediusku, aga hästi rott. Muidgi ma käisin salongides vesistamas neid 48€/rull tapeete, aga no käsi ei tõuse rahakotti avama. Tuleb leppida meinstriim ehituspoodidega ja sealt 150 koleda seest leida mõni endale sobiv. Ja kui neid sobivaid on ainult üks, siis pole eriti kohe midagi üldse teha. LOOMULIKULT on puudu veel laeliistud ja isegi üks laeplaat ja 0ll teeb hetkel ise laelampi, mis pole veel valmis. Aga mis remont see oleks, kui liistud enne pool (kuni viis) aastat nurgas ei oota.

Seinal ei ole raamitud tükk tapeeti, peegel siiski.

Kuna tuba on väike, siis ei hakanud siin eraldi diivanilauaga ruumi võtma, vaid sai ostetud kaks väikest postamenti, mida saab vajadusel tõsta kuhu iganes ja mis on puldi ja tassi toetamiseks täpselt parajad. Üleüldiselt tekkis see kolmnurksus kogemata, sest ma üldse ei mõelnud selle peale ja kui kõik ostetud ja paigutatud olid, siis avastasin, et asjad sobivad omavahel kokku. 0ll muidugi nägi seda kohe ja arvas, et selle pärast saidki kõik asjad nii valitud.

Vana hea enne-pärast.

Sest kõigile meeldivad enne-pärast pildid.

Vasakul olev kapp peitiski endas seda vineerist seina, mille lammutamisel plaanid muutusid.

See ei ole enam enne-pärast pilt.

Üldiselt on iga pildi peal mingi liistukummitus, aga siis ma saangi kunagi veel ühe enne-pärast posti teha. Uhke olen oma postamendileiu üle - see on tegelikult vana Saku lätte veenõu hoidik. Kahjuks on sinna katlakivi igaveseks sisse jäänud, aga kaugelt pole näha. Seinad on ka veel lagedad, sest kõik asjad peavad ise tulema ja kui ma hakkan nüüd korraga otsima ja midagi peale suruma, siis see ei oleks kokkuvõttes ilmselt enam see. Selle põhimõttega areneb vaikselt meie vannitoa wcnurga galerii ka, kus on oma looga või oma inimeste tehtud pildid. Muide, kui keegi tahab kontributeerida oma teosega, siis hea meelega võtame vastu.

Tule külla ja vaata, miks see kass nii meelas on.

Üleüldiselt on remondipool ikka väga seisakus. Ma ei viitsi kontrollida, aga ma ilmselt olen seda kõikides viimastes postides kirjutanud. Kui ikka vesi ja elekter sees ja voodi küljeall, siis raugeb esimene suur motivatsioon ikka korralikult. Aga ükspäev sai teiselt korruselt seinte sees olevat saepuru kokku kühveldatud ja tuli jälle natuke isu peale. Eks näeb, mis sellest isust saab.

Kuna kassid keeldusid seekord modelliks olemast .. 

Nad rääkisid midagi kõrgemast konservitasust, aga vaadaku enne oma kõhulotikesi.

... siis ma panen pildi hoopis (MARTA, ÄRA VAATA) ämbludest.

Mis kuupäevast jõuluvanale soove võib saatma hakata? Pärast jaanipäeva on ok? Tahaks ühte makroobjektiivi pls.

Tulevikumuusika

Lubasin eelmises postituses suure suurga (näppudega? klahvidega?), et näitan järgmises postis uut suurt (ha! tegelikult väikest elu-) tuba, aga otsustasin, et hakkan materiaalseks inimeseks ja enne ei ole nõus näitama, kui ma ei saa uut söögilauda. Hetkel sai kasutusse võetud Maimpsi vanavara - vana hea hiigelsuureks laiendatav ümmargune laud. Tegime õhtusöögi (aga pilte ei teinud) kaheksakesi ja laua äärde mahtusime vabalt ära. Probleem oli rohkem laua tagant ärasaamisega ja mitte selle pärast, et söömisest kõhud punnis olid (no võib-olla natuke tegelikult selle pärast ka). Ühesõnaga mu mõte on selles, et see laud on kokkupandult ka massiivne ja tegeleb siin toas rohkem energiavampiirinduse kui toa osaks olemisega. Lisaks meile ei ole kahepeale nii suurt lauda vaja. Kui peakski suuremat massi inimesi vastu võtma, võib alati natuke trenni teha ja selle lakapealt jälle alla veeretada. Lisaks tundub, et see laud on oma aja jooksul näinud kõike alates suhkrusiirupist ja lõpetades mingi pruuni ollusega (ma üritan mõelda, et see ei ole kellegi veri). Ja kui nüüd ikka veel vabandusi otsida, siis laeliistud on ka veel panemata ja mõned asjad tahaks veel seinale panna ja äkki isegi kardinatele mõelda?
Küll aga oleks hea aeg kevadlubadusi anda. Need on peaaegu nagu uusaastalubadused, aga natuke vähem meinstriimimad ja neid kipuvad pigem andma inimesed, kes on kolinud plussmiinus viie aasta jooksul aiaga elamisse. Ehk nagu sa juba oletada võid, sisaldavad need lubadused enamasti sõnu nagu "muru", "kõnniteekivid", "hostad" või "grillnurk".

Kevadlubadus nr 1: kasvuhoone ehitus ja kasutuselevõtt
Kuigi tomatimajandusega sai eelmine aasta vastu puuriita juba päris edukalt alustatud, siis pikemaajalisem lahendus see eriti ei ole. Hullult tüütu on neid kattelooris hoida suvi läbi ja nad nägid seal räästa küljes rippudes päris morbiidsed välja (sest kasvuhoones rippudes näeksid nad vähem morbiidsed välja).
Kasvuhoone saamiseks peaks kõigepealt täpse koha ära otsustama, siis naabri käest loa küsima, et me lähemale kui neli meetrit krundi piirist ehitada tahame, siis augu kaevama, mingi vundamendi ehitama, vanad aknad üle värvima ja siis nendest hoone valmis ehitama.
Tomatiidud on oma nina juba välja pistnud ja ootavad. Ettevaatlikult valisin muidugi sordid, mis õue ka sobivad, sest noh, meie plaanid ei ole ennast alati kõige kordaminevamad. Pikeerisin ülilaisalt - panin lihtsalt mulda juurde, ma ei julge oma kobakäppkiisuvussimiisu kätega nendega rohkem midagi teha.

Isegi idud ei pääse kassikarvadest.

Kevadlubadus nr 2: sissesõidutee
Eelmine suvi suure hurraaga alustatud ja tänaseks kevadeks väikseks basseiniks muutunud pinnase äravedu peab jätkuma, et me oma kolmandal talvel saaksime lõpuks ka seda kingitud lumelabidat kasutada. Ja tegelikult suuremas plaanis, kuna lund enam eriti ei anta, et lihtsalt mitteporise jalaga tuppa saada. Ja et üleüldiselt viisakam oleks. Selle platsi pinnasekaevamisest saab ka mu suvine "jõusaal" ja seljapurustaja. Kui see tehtud, tuleb laenutada mõni suurem patsutaja, siis kruusa tellida ja kangast osta ja hakata kive laduma, mis meil on juba üle aasta olemas ja ilmselt ka juba sammaldunud, ilmselt ei pääse ka mingi vahendi kasutamisest. Pluss osad kivid tuleb üle aia tagasi kokku otsida, sest neid on väga hea raskusteks kasutada.

Kevadlubadus nr 3: sodihunnik
Üks majakülg näeb jätkuvalt välja nagu elaksid siin asju kokku kuhjavad alkohoolikud. Seal on katusejääke, üleüldist sodi ja suur hunnik lammutuspuitu. Samuti on garaaž pilgeni täis sarnast kraami. Mõlemad osad tuleb ära sortida ja siis otsustada, kas me elame järgmise talve nende küttepuudega ära võib peab hakkama nende tellimisele ka mõtlema.

Kevadlubadus nr 4: viljapuude ja marjapõõsaste uuenduskuur
Kui maa vähegi üles sulab, tuleb enamus marjapõõsaid välja kaevata. Ei oska ma midagi teha sellise hunniku punaste sõstarde ega tikritega. Musta sõstra (tegelikult kõik) põõsad on juba liiga vanad, lesta täis ja enam ei kanna. Lisaks on enamus põõsaid ebaloogiliste kohtade peal ja hästi kidurad. Need lähevad kindlasti uuendusse, lisaks tahaks kännasmustikad aeda tuua.
Õunapuid kärpisime päris julgelt ka see kevad ja alustasime järkjärgulist seest tühja hiigelsuure õunapuu mahavõtmist. Eelmine aasta sai aeda istutatud aprikoosipuu, aga kuna lasime külmal kogemata ligi hiilida, siis vilju pole veel saanud. Pole muidugi üldse meie kliima taim, aga loota ju võib. Lisaks tahaks kirsipuid aeda, tolmlemise pärast tegelikult kahtegi.
Aiakultuurist veel nii palju, et üritaks sõpradele kasvatada lehtkapsast, aga ma pole välja mõelnud, kuidas neid kapsaliblikate ja -usside eest kaitsta (sest eelmine aasta läks nuikapsastega nii). Salatit paneme peenrasse kindlasti vähem, sest eelmine aasta oli suurem osa peenrast lihtsalt salatimets (ma näiteks ei teadnud, et tavaline potisalat võib pea meetriseks salatipuuks kasvada) ja me ei jõudnud neid ära süüa. Tahaks proovida ka maisi kasvatamist, lisaks paneks suvikõrvitsale (teadlikult vähem taimi see aasta!) naabriks arbuusi ja meloni, aga need panen kasvama alles kuu aja pärast, uhkustada pole veel millegagi.

Kevadlubadus nr 5: tubased tööd
Kuna terve puhkuse jagu ilusat suveilma on loota sama hea, kui Eurojackpotti oma taskusse oodata, tuleb kuidagi tagalat kindlustada (nagu tööl käia). Vihmaste ilmade ajal on suurepärane lõpetada tubast remonti. Tegemata on veel köögis pliidi ja soojamüüri ümbrus, sama müüri koridoripoolne osa, ahju suitsulõõr ja ahi ise kahest ruumist puhastada (absoluutselt kõige tüütum töö üldse) ja saunasupiga üle tõmmata. Ja no muidugi liistud siin ja seal ja igalpool. Päris suur osa silikoonimistöid on ka tegemata, sest see on samuti päris tüütu.

Kevadlubadus nr 6: sissekäik
Jätkuvalt ootab uuenduskuuri välisuks ja aken sinna kõrvale. Aga seda ma räägin juba pea aasta, niiet ma ei hakkagi rohkem midagi lisama.

Tegelikult võiks neid lubadusi jäädagi andma, aga peab asja ikka mõistlikult võtma ja natuke rohkem läbi mõtlema, sest edaspidised projektid on juba suuremad, kui lihtsalt ühe toa väljaehitamine. Aga praeguste ilmadega (eile sadas lund päev otsa) tahaks lihtsalt kaisus või teki all vedeleda, mis Sumol väga käpas on. Kuidagi üldse ei taha see kevad tulla jälle. Vähemalt tasus pooleaastane kannatlikkus köögi kellaga ära, mis on nüüd pärast kellakeeramist jälle õige.

Villa vol 10: magamistuba

Me püstitasime oma eesmärgi! Jee! Ehk lõpetasime magamistoa puhkuseajaga. Minu vaheajast läks asi küll kaks päeva üle, aga 0lli omasse mahtus - eks peab võtma need väikesed võidud, kust vähegi saab. Lubadus jaanuaris uuesti kohtuda läks aga kuhuiganes ja seda võitu ma võtta ei saa.
No tegelikult "lõpetasime" on sutsu liiast öeldud, kui ennast protsentuaalselt väljendada, siis kuskil 90% juures jäime toppama. Peamine põhjus - tegemist on keskealise viltuse majaga ja me ei viitsi. See puudujääv 10% sisaldab endas peamiselt kosmeetilisi probleeme (ja me pole kumbki suured meikijad, seega need ei häiri ka väga).
Hetkel siis tegemata ukse ümbrus ja selles mängib peamist rolli see vana viltususe probleem. Uue ukse paigaldamiseks sai kasutatud vana ukse jaoks mõeldud raami. See raam aga on toapoole kaldu, mis omakorda tekitab olukorra, kus ülevalt on servad rohkem eemal kui alt. Mis eeldab täpsema teaduse rakendamist liistude valimisel ja lõikamisel. Aga kõik teised liistud on pandud!!
Teine suurem tegemata asi on ahjuviimistluse lõpetamine. Selle uhkemapoolsema väljendi taga peidan ma tegelikult lihtsaid asju - ahi tuleks tolmust ja muust puhastada ja siis saunasupiga üle tõmmata. Aga kui siin majas esile tuua töid, mida saab kategoriseerida "ülisupertüütute" tööde alla, siis see on üks nendest.
Aga ülejäänud on põhimõtteliselt tehtud. Noh, uus ruloo või sarnane asi tuleks verandauksele organiseerida, sest tellitud rulool on kasetiosa liiga suur ja see hakkaks segama ukse väga lahti tegemist. Mida me muidugi väga tihti ei tee, aga seda peavalu pole vaja, et mõne aja pärast on tapeedis auk, sest me ei viitsinud. Hetkel blokeerib igasugune sodi verandal veel piisavalt seda valgust (mis korra kuus ennast näitab), et hommikupoole magada saaks, seega on see ka tuleviku Kadi ja 0lli probleem. Aga mitte väga kauge tuleviku, sest mida rohkem suvepoole, seda rohkem "akna-alt" ja varem hakkab päike sisse paistma ja und segama.
Aga hetkel on uni väga magus. Mingis osas on selles kindlasti süüdi pimendavad rulood. Äkki ka kogemata päris fengshuiselt kokku paigutatud ruum? Lisaks näeb tuba meie mõistes suhteliselt hotellilik välja ja kellel ei oleks hotellis hea uni?! Kui ikka aasta otsa elada kips- ja OSBplaatide vahel, siis tundub esimene tapetseeritud ja liistutatud tuba ikka väga uhke. Ma pole siiamaani täielikult ära harjunud selle toaga, aga kuna uni tõesti magus on, siis ma üldse ei pabla.
Aga aitab jutust, enamus ootab nagunii pigem pilte :) Nagu ikka, meeldetuletuseks vana:

"Sajandi armastuse" vaatamiseks suurepärane tegelikult.

Ilmselt võib oletada, et oli peamiselt kasutuses elutoana, paremal helendamas veranda. Tegemist maja kõige pimedama, aga suurema toaga, millest planeerisime ka alguses elutoa teha. Lammutamine aga tegi meie esimeses plaanis oma tavapärased korrektuurid ning sai hoopis magamistuba.

Vahepeal vana hea rehituba ja raske töö ja tolmutamine.

Kuna elutoa ja köögi põrand jääb talvel jalale natuke jahedaks, siis magamistoas panustasime põrandale seekord veel rohkem. Üleüldisemalt lähevad kihid nii: talad, all Fiboplokid, vahel ruberoid ja "mustaks põrandaks" õhuke OSB, seal 100+50mm kivivilla, seinaäärsetes kohtades villa all veel tuuletõkkepaber, seal peal paksem OSB, parketi alla puitkiudplaat ja põrandakatteks endaks seekord puitparkett, mis jalale soojem kui teistes ruumides olev laminaat. Ja tõesti on soojem. Muidugi mitte "mmmmmm põrandakütte soe laik" soe, aga ka talvisel perioodil astutav.
Ja nüüd siis selline.

Kaugelt tulnud vandisted valvavad und.

Üleüldiselt sai rihitud halli, et siis kollaste ruloode ja aknapõskedega natuke asja rõõmsamaks muuta. Me ei ole erilised sisekujundajad ja värvide hingeelutundjad, aga hall ja kollane peaks nagu enamvähem sobima. Kardinapuu ja rulooga näeb meie selle toa peamist ämbrisseastumist  ja suutmatust asju ette mõelda - tobe poolemeetrine vahe. Ise enam ei pane tähele seda, aga loll ikkagi. Kardinatega pole ma ka tegelikult väga rahul, tellisin need Halensist ja pildil tundusid nad läbipaistvamad. No, minu pildil ka tegelikult kui nüüd vaadata, aga tegelikuses näevad nad suht linad välja. Aga kuna nende otsimine oli nii tüütu tegevus, siis ma ei viitsi hetkel uusi otsida.

Kas see läheb selfi alla?

Mingi hetk peaks tõstatama filosoofilise küsimuse, et kui palju valgusteid on liiga palju valgusteid? Öökapilampidega sattusin Halensi tarbimislõksu, kui hakkasin häid teksasid tellima, aga ei arvestanud, et neil on tellimusele 25€ alampiir, mille peale hakkasin ringi vaatama ja leidsin need soodukast üheksakomamidagieuroga. Soolalambi panin kodust pätsa ja värvilised lõngapallid leidsime Grossi poest 15€-ga. Peegellamp on isetehtud, kui üritasime riputuskonksu tagant lahti kuumutada ja see lõppes peegli purunemisega. Aga ega me alla andnud, panime need tükid kõige odavama rõdulaua külge ja LEDid taha. Ilutses see juba üürikorteris ja leidis lõpuks siia ka koha. Kui patareisid vahetada, saaks laterna sees ka tulekesed põlema panna.
Ainuke mis eelmisest toast alles jäi, on laelamp. Mu kapipedanti häirib natuke, et see üks plahvatus ei ole kinnitusnibu keskel, aga mis seal ikka. Lamp oli vahva ja uue lambi valimine oleks olnud sama vaevarikas kui kardinate oma.

Tegemata asjade nimekiri pmst.

No muidugi on veel hunnik asju, mis võiks nagu teha (näiteks osta vaiba ja uue kummuti, pilte seintele panna), aga need ei ole kaugeltki mitte prioriteedid ja seega nad jäävad oma aega ootama.

Saladuskatte all võin öelda, et me tegelikult elame täitsa inimlikult juba - elutuba on ka kuskil 80% tehtud. Kõigest aasta võttis aega.

Seega varsti näeb jälle. Nii kauaks pika venitamise eest topelt kassimaks Sumo uhke poseerimisega:

On armas pätt noh.