19 juuli, 2017

Villa vol: elutuba ja kevad-suvi

Loodus on omadega mitu nädalat maas ja mina omadega mitu kuud. Loodusega pidi ikka käsikäes käima. Tegelikult võttis ühe suurema kirjutise kirjutamine kogu motivatsiooni ja elutahte ära ja sellepärast jäi asi nii soiku. Küll anti aga mulle 56 ametlikku puhkusepäeva, seega on aega ennast uuesti laadida küll. Hoiatan, et post on pikk ja igal pool laiali, sest kõik tuleb ikka tasa teha.
Kevad käis meiegi aiast lõpuks üle (kuigi lasi ikka päris diivamoodi ennast ikka oodata). Ja kuna mina nii maas olen, siis peate teie ka natuke kevadet meenutama. Lisaks tavalistele punastele tulpidele pistsid ninad välja ka meiepoolt mulda poetatud sibulad.


Ja siis tulid juba natuke soojemad ajad ja muu hakkas ka õitsema. Võimas kastan aias on iga aastaga uhkem. See aasta küll ei õitsenud nii suurtes kogustes, aga kui sa pead ikka mingi sada kilo kastaneid sügisel selle pärast kokku riisuma, siis ongi parem. Aga see puu on jätkuvalt superuhke ja näeb välja nagu džungel. Aias on alles veel hiliskevadised (ja minu arust isegi suurtemates kogustes) meelespead, margareetad, nurmenukud, mis mind esimest korda maja vaatamas käies ära võlusid. Viimased jäid see aasta küll korjamata, sest enne jõudsid võililled õitsema hakata ja kollast kollase seest ei viitsinud ma küll otsima hakata. Sõnajalad on küll supertüütu levimisega umbrohi, aga nad näevad ägedad välja ning on päris paras hekiasemik.


Ja muudki õied tulevad vaikselt. Tänu vihmale ja pilvisele suvele lasevad roosid ja liiliad enda järel oodata, aga muud on visamad ja õitsevad ikka. Suurim üllataja oli see aasta aed-deutsia, kellel on meie juures kolmas suvi ja nüüd alles oma õiget olemust näitama hakkas. Eelmise aasta lemmikpetuunia "Midnight sky" on ikka platsis, üheksaväginegi kõrgub mõnes kohas ja ise aeda ilmunud mingi kukehari on ka armas.


Küll aga pole päris ainult tagumikul ka istunud ning niisama hilist kevadet nautinud. Eelmises postis mainitud kuuest lubadusest on lausa kaks ja pool tehtud! See teeb 0,8 lubadust kuus! Võtke eeskuju, poliitikud! Ehk täidetud on kevadlubadus nr 1: kasvuhoone ehitus ja kasutuselevõtt. Üks suuremaid ja tüütumaid töid üldse. Viis tundi kaevasime pinnast läbi. Siis mõtlesime, et viis tundi paneks raami kokku ja siis viis tundi teeks viimaseid asju. Tegelikuses läks umbes nii, et aprilli lõpus ostsime kasvuhoone ära, siis kaevasimegi viis tundi auku ja siis juuni alguses istutasime taimed. Vahele jäi ilmselgelt rohkem, kui see oodatud kümme tundi tööd. Aga püsti ta sai ja nüüd võiks mingi viis aastat vähemalt rahu majas olla sellega. Kokku sai ikka sadu üliväikseid mutrikesi keeratud, mis ei ole minusuguse tähelepanukaduvuse ja laisa inimese jaoks just kõige toredam töö.

Kuna ma olen seda posti mingi kaks nädalat juba kirjutanud, siis nüüdseks on seal juba paras mets.
Selle aastased külalised on tomatid (kusjuures kasvuhoones nad on tõesti natuke vähem morbiidsemad, kui puukuuri tuulekasti küljes rippudes), kurgid, melon ja arbuus ja pikemaks ajaks jääb sinna viinamari. Kui mu tomatid potis olles üldse jämedaks minna ei tahtnud ja ma kadedusega (jah, mu elu on sinnamaani jõudnud, kus ma olen kade teiste inimeste tomatitaimede üle) teiste omasid vahtisin, siis istutatuna hakkasid nad vohama ja esimesed tomatibeebid on küljes ka juba. Ära näpistatavaid kõrvalharusid kasvatavad nad ikka paraja hooga. Kui kaks päeva kasvuhoones ei käi, siis nad kasutavad kohe võimalust ja kasvatavad need meetriseks. Kurke saame juba üle päeva kolm-neli tükki ja tulemas on veel küll, esimesed neli tomatibeebit on ka söödud.

Isegi kurgi õis on ilus õis.
Seda ei oska öelda, kas arbuusi/melonit see aasta saab. Kasvuhoone taimed on küll kobedamad kui õue omad, aga see ei pruugi veel tulemust anda. Ja kuna ma pean neid ise viljastama hakkama (pintsliga tupsutama noh), siis võib kõik üleüldiselt metsa minna. Suvikõrvitsaga on võrreldes eelmise aastaga ikka väga kurvad lood, sest muidu oli praeguseks hetkeks juba mitu vanamehe käsivarre suurust kõrvitsat korjatud, siis see aasta hakkas alles õitsema. Küll aga said maasikad hoo sisse see aasta ja isegi võrk sai peale pandud. Salatipeenar on sõna otseses mõttes võsa, sest teatud piirkonna härrasmehed arvavad, et meie peenardes on hästi mugav vetsus käia (NB: Ma ei räägi Ollist, tegemist natuke rohkem karvaste olenditega). Hekseldasin sirelit sinna peale ja eks siis näeb, kas kasu ka on. Meie ilus tumelilla sirel saab see suvi aga suure uuenduskuuri ja õisi ilmselt järgmine aasta ei näe. Aga ta on ikka liiga võsa ja ei ole väga ilus enam nagunii. 

Võsad
Põhimõtteliselt on täidetud ka kevadlubadus nr 4: viljapuude ja marjapõõsaste uuenduskuur. Kolm musta sõstart sai välja kaevatud ja kaks asemele pandud (sordid "Bona" ja "Gofert"). Üks punane sõstar sai lihtsalt välja kaevatud. Valget tahtsin ümber tõsta, aga see jäi kuidagi millegipärast tegemata. Kaks tikrit leidsid ka oma otsa. Vaarikavõsast välja kaevatud tundmatu kirss sai kaks uut sõpra ("Varjonmorelli" ja "Shokoladnica"). Poolkogemata on meil nüüd ka üks sammasõunapuu ja täitsa meelega üks pampel ("Gazda"). Saaki on ilmselt oodata aasta kuni mitme pärast, niiet ma ei oskagi rohkem midagi kommenteerida.
Poolenisti on täidetud kevadlubadus nr 3: sodihunnik. Ükspäev oli meil suur saagimispäev, kus sortisime garaažist välja vana ehitusmaterjali ja seal seisnud küttepuid, tassisime puukuuri mingi osa seina ääres eelmisel aastal maha võetud ja kuivanud õunapuudest. Ja ei jõudnud sellega lõpuni, küll aga võib tõdeda, et tuleva talve elame veel ilma ostetud küttepuudeta üle. 
Aga mis kõige tähtsam - Maipsi plekiline suur lauakolakas on asendatud ilusa veel-mitte-plekilise söögilauaga ja ma võin nüüd lõpuks uue toa pilte näidata. Suure toa näol on irooniliselt tegemist meie elamise kõige väiksema toaga. Enne oli siin magamistuba ja me plaanisime ise sama sellega teha, aga kui tuli välja, et mingi osa seinast on lihtsalt vineer ja see maha sai võetud, siis muutusid ka plaanid. Lisaks on tegemist elamise kõige valgusrikkama toaga, mis ei ole magamiseks kõige ideaalsem, ka pimendavate ruloodega.

Et ikka hoida seda räsust tunnet, jäeti isegi surnud taimed sisse.

Ja ega siingi muumoodi ei saanud, kui et vahepeal rehitoaks ja siis kipsikarbiks asi teha.

Natuke romantilist talvepäikest ka teile.
Ja nüüd me oleme juba ~veebruarist nautinud oma kahetoalist elamist. Kuigi ma kipun iseloomult olema selline rebel, et kui kõik teevad, siis mina ei saa seda mingil juhul teha, kukkus see ruum meie kohta kuidagi eriti trendipõhine olema. Vaatamata sellele, et pool mööblit on vanem kui mina. Aga see on ka jälle trend noh. Geomeetriline tapeet ja harkis jalgadega mööbel. Aga pole midagi teha, kui ikka olla tapeediusku, aga hästi rott. Muidgi ma käisin salongides vesistamas neid 48€/rull tapeete, aga no käsi ei tõuse rahakotti avama. Tuleb leppida meinstriim ehituspoodidega ja sealt 150 koleda seest leida mõni endale sobiv. Ja kui neid sobivaid on ainult üks, siis pole eriti kohe midagi üldse teha. LOOMULIKULT on puudu veel laeliistud ja isegi üks laeplaat ja 0ll teeb hetkel ise laelampi, mis pole veel valmis. Aga mis remont see oleks, kui liistud enne pool (kuni viis) aastat nurgas ei oota.

Seinal ei ole raamitud tükk tapeeti, peegel siiski.

Kuna tuba on väike, siis ei hakanud siin eraldi diivanilauaga ruumi võtma, vaid sai ostetud kaks väikest postamenti, mida saab vajadusel tõsta kuhu iganes ja mis on puldi ja tassi toetamiseks täpselt parajad. Üleüldiselt tekkis see kolmnurksus kogemata, sest ma üldse ei mõelnud selle peale ja kui kõik ostetud ja paigutatud olid, siis avastasin, et asjad sobivad omavahel kokku. 0ll muidugi nägi seda kohe ja arvas, et selle pärast saidki kõik asjad nii valitud.

Vana hea enne-pärast.
Sest kõigile meeldivad enne-pärast pildid.
Vasakul olev kapp peitiski endas seda vineerist seina, mille lammutamisel plaanid muutusid.

See ei ole enam enne-pärast pilt.

Üldiselt on iga pildi peal mingi liistukummitus, aga siis ma saangi kunagi veel ühe enne-pärast posti teha. Uhke olen oma postamendileiu üle - see on tegelikult vana Saku lätte veenõu hoidik. Kahjuks on sinna katlakivi igaveseks sisse jäänud, aga kaugelt pole näha. Seinad on ka veel lagedad, sest kõik asjad peavad ise tulema ja kui ma hakkan nüüd korraga otsima ja midagi peale suruma, siis see ei oleks kokkuvõttes ilmselt enam see. Selle põhimõttega areneb vaikselt meie vannitoa wcnurga galerii ka, kus on oma looga või oma inimeste tehtud pildid. Muide, kui keegi tahab kontributeerida oma teosega, siis hea meelega võtame vastu.

Tule külla ja vaata, miks see kass nii meelas on.
Üleüldiselt on remondipool ikka väga seisakus. Ma ei viitsi kontrollida, aga ma ilmselt olen seda kõikides viimastes postides kirjutanud. Kui ikka vesi ja elekter sees ja voodi küljeall, siis raugeb esimene suur motivatsioon ikka korralikult. Aga ükspäev sai teiselt korruselt seinte sees olevat saepuru kokku kühveldatud ja tuli jälle natuke isu peale. Eks näeb, mis sellest isust saab.

Kuna kassid keeldusid seekord modelliks olemast .. 

Nad rääkisid midagi kõrgemast konservitasust, aga vaadaku enne oma kõhulotikesi.

... siis ma panen pildi hoopis (MARTA, ÄRA VAATA) ämbludest.

Mis kuupäevast jõuluvanale soove võib saatma hakata? Pärast jaanipäeva on ok? Tahaks ühte makroobjektiivi pls.