Villa vol 12: me oleme elus!

Nipp kirjutajatele #732 - kui sa kirjutad ainult korra aastas, siis on sul alustuslause alati olemas - "Ei, me ei ole surnud ja ei, me ei ole maja müüki pannud." Eks ma neid mitte-kirjutamise põhjuseid võingi siia kirjutama jääda, aga olgem ausad, te käite siin ikkagi pigem remondi ja kaevamise, kui vingumise pärast. Võib-olla lepite isegi taimepiltidega ja aiasaadustega? Tegelikult oleme ikka natuke rohkem teinud selle aja jooksul, kui ainult õunu korjanud ja muru niitnud. Ärge nüüd muidugi väga rõõmsaks meie pärast minge, sest need tegemised on olnud ikkagi suhteliselt minimaalsed. Eelmine suvi läks lihtsalt kuidagi raisku ja ma isegi ei saanud aru, et nii juhtus. Ju siis oli vaja. Tasakaalustamiseks tegime see aasta endale kindla vajavad-tegemist nimekirja, millega võiks see suvi (lõpuks) hakkama saada. Antud hetkel on lubadused nii minu kui 0lli poolt suured, seega on üleval ka kerged lootusepilved. Eks ma siis järgmise kolme kuu kuni aasta pärast annan teada, kas me hakkama ka saime.
Ma korraks mõtlesin, et võtan ette eelmise aasta fotod ja tuletan endalegi meelde, mida me siis üldse tegime. Jama on aga see, et nagu kirjutamismottki, on ka pildistamisemott kadunud. Ja klassikaliselt on osad vajalikud pildid kuhugi ära kadunud.

Ma alustan aiajuttudega, siis saab sellest mäest esimesena üle, sest ma tean, et pooli teid tegelikult ei huvita need :D Peaaegu kõik eelmise aasta aiakatsetused võib õnnestunuks lugeda. Tomatid kasvasid mühinal, kolm kurgitaime andsid kurgijunnusid küll ja veelgi. Isegi melonile ja arbuusile mesilase mängimisega sain hakkama. Esimesega olin küll liiga kärsitu ja korjasin liiga vara ära. Nüüd siis tean, et pooltoores melon lõhnab nagu üks õige melon, aga maitseb nagu vesisem kõrvits. See aasta olen kannatlikum.
Mõtlesin,et arbuusiga olen natuke ebaõnnestunud, sest isaseid õisi ei olnud üldse kuskil näha, kuigi taim ise oli võimas. Tasus ükskord aga ennast varem õue ajada, kui sain aru, et need õied on pigem hommikupoole lahti, emased õied õitsevad päev otsa.Võib-olla oli vastupidi, ma ei mäleta, see oli ikkagi pea aasta tagasi. Küll aga sain lõpuks hakkama, ainult et siis oli juba august ja arbuus ei jõudnud väga suureks kasvada. Maitset jäi ka natuke väheks, kuigi seda ma võin ajada päikese kaela ka, et ta nii vähe õues viitsis käia. Alt vedas aga mais, kellele jäi ka millesti väheks. Ühtegi normaalse suurusega tõlvikut ei tulnud, kõik jõudsid enne täiskasvamist teisest otsast juba mädanema või hallitama hakata. Aga eks proovin see aasta uuesti. Mingi asi utsitab piisavalt tagant, et ei andnud ka see aasta alla, kolm korda külvasin tomateid uuesti (kokkuvõttes on taimi ikka liiga palju). Eelmine aasta sai kasvuhoonega ikka nii palju vaeva nähtud, et muidu ei andnud rahu.

"Suur saak" kui tsiteerida Coopi.

Hüpates ajas edasi tänasesse kevadesse ja rääkides veel aiasaadustest, siis see aasta jääb neid umbes tonni võrra vähemaks. Andsime hagu (hehe) veel kolmele õunapuule, millest kaks olime ise ilmselt haigeks lõiganud. Kolmas seisis ainult enam-vähem koore najal püsti. See muidugi blokeeris rohelisel ajal väga edukalt meil aia taga olevat väikest kortermaja, aga mis seal ikka. Mõned "Brabandid" asemele, viie aasta jagu kannatust ja ongi sein olemas jälle. Mulle meeldiks mõelda, et te nüüd kõik rõõmustate meie üle, et saime küttepuid juurde hunniku. Õunapuu puiduga on aga selline jama, et see ei kuivagi vist kunagi ära. Viis aastat riidas ja ikka hakkab ahju alla pannes susisema.
Ma tean, et ilmselt iga inimene on öelnud, et praegune aeg on aias ikka imeline ja ma ei ole seekord massist erinev. Meil on terve tänav ääristatud sirelitega, lisaks meie hiigelsuur ja uhke kastan. Kui astud uksest välja, lööb näkku paks pahmakas sireli+kastani+piibelehtede lõhna , igal pool midagi sumiseb. Mul jääb oskustes väheks, et meie kastani uhkust pildile saada, pilt jääb päris eluga ikka väga armetu. On ikka väärt seda 20€ lehtede äraviimise tasu, et kevadeti seda vaatepilti näha. Okei, sentimentaalsushetk läbi.

Õitest käib see aasta suuremalt läbi lilla värv.

Eelmine aasta jõudsime aias jõudsime tekitada veel sellise kerge kaose:

Tähelepanematutele ütlen, et "kaose" all ma ei mõtle seda, et garaaži uks lahti on.

Olime juba enamuse suvest luuslanku lasknud, kui hakkasime mõtlema, et peaks nagu midagi tegema ka. Olin siis kange naine ja ütlesin, et davai, kaevan ja tassin käruga aia peale laiali, meil ongi tasandamist vaja. Kui ma oleks tegelikult ka nii kange olnud, siis ma küll siin vist praegu ei kirjutaks, sest ma ikka veel kaevaks. Olin ühe kärutäie üles kaevanud ja ära tassinud, kui ütlesin sellele projektile kindla ei. Otsisin konktakti, mehed tulid kohale kopa ja autoga ja pooleteise tunniga oli asi tehtud. Aeg-ajalt peab ikka enda piire tunnetama, üks kõik, kui isetegija olla tahad.
Noh, ja siis me istusime ja astusime selles liivakastis oma poolteist kuud, õhtud hakkasid juba varem pimedaks minema, kuni mõtlesime jälle, et nigel on ikka nii, peaks edasi tegema. Praeguse seisuga oleme sellises olukorras:

Lohutuseks ütleme teineteisele, et "ongi hea, vajub talvega ära ja siis näeb, kuhu on vaja rohkem juurde panna", mis on tegelikult salakood enda laiskuse vabandamiseks.
Müüri ehitamine oli ka vahva, loodisime segaseks ennast ja sättisime segu hästi täpselt. Kui mingi viis plokki oli panna jäänud, läksid mööda kaks müürseppa, kes lõpuks teatasid:" Me siin kaks päeva oleme mööda kõndinud ja vaadanud, kuidas te müüri ehitate. Näe, nii on hulga lihtsam segu panna", millele järgnes väga kiire ja kasulik koolitus ja tõesti oli lihtsam. Aitäh siis sellegi eest, et need viis kivi kiiremini paika said. Nüüd ootab müür veel krohvimist ja valgusteid.

Isegi sees suutsime midagi vahepeal ära teha! Oli ainult vaja, et sugulased välismaal külla tahtsid tulla, mott missugune. Kilometraažilt lähemad sugulased pole ammu enam motiveerivad :)
Panime ära igasugused liistud, vahetasime ära vaheukse, plaatisime põranda lõpuni, pesime ahju ja võõpasime saunasupiga üle (okei, tegelikult seda on neljandik ahjust ikka veel tegemata). Suitsuõõr ja korstnajalasein said krohvitud, ülejäänud on sama tapeet ja paneelid, mis ennegi.
Kuidagi rohkem puhtam tunne on elamises kohe. Esiku täpsemast arengut näete siin, panen nüüd ainult lõpupildid.

Liist lipi peal, latt liistu peal.

Aga suurte lubaduste juurde siis!

1) Sissesõidutee ära lõpetada
Oleme tänavakivisid mingi kolm suve siia kokku vedanud ja oleks nagu viimane aeg.

Muudatus: kuna see post on mul nii kaua juba "sahtlis olnud", siis enamus kivid tegelikult juba pandud! Juba oleme tublimad kui eelmine suvi.

2) Vintskapi parandus
Ilmselt üks selle suve tüütumaid ja raskemaid töid, mida tagantjärgi oleks pidanud laskma katusevahetajatel juba kolm aastat tagasi ära teha. Raskeks teeb selle asjaolu, et elekter tuleb sealt kaudu majja, liini hoiab püsti metalltoru, mida hoiavad püsti vintskapi lauad.
Muidu ei teakski, et peaks, aga eelmine sügis oli ühel tormisemal päeval selline tore vihm, mis maapinnaga paralleelselt sadas. Ja täpselt õigest suunast, et suutis vintskapi vahelt sisse sadada. Ja siis esimesele korrusele tilkuda. Ja meie vastvahetatud laepaneelid natuke ära rikkuda. Midagi hullu pole,võtsime ülevalt kõik lahti ja lasime ära kuivada, paneelidel on ainult kerged veekahjustused, mis väga silma ei hakka. Aga sama ei tahaks uuesti läbi elada.

3) Tsillimiskoht ehitada
Meil on siin linnas täielik Coopi ülemvõim, kus lisaks toidupoodidele on ka nende aiapood (ehituskeskusest eraldiseisev). Ükskord suvaliselt seal uurides ostsime ära ühe (tundub, et) väga tugeva katusealuse. Nüüd ei taha seda niisama nagu peotelki püsti panna, kujundame selle ümber mingi terrassi või muu sellelaadse toote.

4) Igasugused väiksemad nikerdused
Mul ootab mingi miljon mööblitükki renoveerimist, kelder tahab uut treppi, üks loll seebilillepuhmas häirib mind juba mõnda aega ja ootab väljakaevamist, piknikulaud vedeles talv otsa õues, et värviuuendust teha ja no, mingi kahekümne aasta jagu veel erinevaid töid. Aga püsime see suvi nimetatud tegevuste juures, sest elu tahab ka elamist.

Sumo ei suuda ka uskuda, et me midagi tegime.