Villa vol 13: väiksed asjad

Peaks kuidagi vaikselt hakkama siin talveunest üles ärkama. Ma ei hakka kõiki neid viimaste postide alguseid siia kopeerima, et jälle nii pikk aeg möödas. Olen igatpidi roostes, nii kirjutamises kui remondis. Kui ma kolm aastat tagasi suutsin pistikupesasid ise paigaldada, siis nüüd ma küll enam ei julge. Ega seal tegelikult midagi rasket ei olnud, ülekordamise asi, aga põhimõtte annab edasi ikka.
Kirjutamisega samamood - viimane suur kirjutis oli ülikooli lõputöö 2018 ja see vabalt üks peamisi põhjuseid, miks kirjutamine soiku jäi. See ikka üks nüri asi ja võtab kogu eluisu ära. 

Aga teiste (ehitus)blogisid jälgin ikka ja tundub, et see kirjutamise vähenemine ongi üleüldine tendents. Eks ehitusblogidel on mingi limiit ka - maja saab valmis, millest sa enam kirjutad? Kõik tööd võtavad palju raha ja kui peamised asjad tehtud saavad, tekib jälle auk ja vaikus.
Aga tegelikult on peamine põhjus ilmselt selles, et kõik on kolinud oma ehitusblogidega Instagrami. Kui muidu pidi tikutulega taga otsima, mida lugeda, siis nüüd tuleb ainult "soovitatud" valikud ette võtta ja järjest "Jälgi" vajutada. See on muidugi tore, sest nüüd on mul võimalik juba valida, mida ma jälgin, päris igay korteriremonti ei viitsi ka jälgida enam.

Teine valikukoht on see, et kõik kipuvad nii ühte auku minema. Kerisin ükspäev instas ringi, oli pilt, kus keegi oli lõpetanud oma vannitoa plaatimise. Edasi minnes tuli jälle plaaditav vannituba ette ja mõtlesin, et miks ta ühest vannitoas nii palju poste tegi? Aga siis vaatasin, et hoopis kaks erinevat kasutajat, kes on suht identsed vannitoad endale teinud. Valged metrooplaadid ja skandinaaviastiil on juba aastaid vastu pidanud ja tundub, et võib-olla nüüd alles hakkab vaikselt muud stiili sisse imbuma.
Aga kui siin nüüd veel süüdistusi jagada, siis üheks peamiseks soikujäämise põhjuseks on fakt, et me vahepeal paljunesime ja enamus aega ja võimalusi läheb selle väikse inimese peale. Muidugi on inimesi, kes ehitavad kolme väikse lapse kõrvalt terve maja valmis, aga nemad pole ilmselgelt nii laisad ja mugavad kui meie. Vana maja ostmine nende iseloomuomadustega on muidugi suht veider plaan, aga siin me ometigi oleme.

Aga nüüd on aeg tolm maha pühkida blogilt ja oskustelt, sest järgmiste aastate peale plaane jagub. Muide, ma olen seda posti kirjutanud aprilli lõpust alates, seega jutt läheb ilmselt pilla-palla laiali. 

Säästan teid seekord pikematest taimeuudistest, sest see enda tomatite ja kurkide kasvatamise uudsus kaob juba mõne hooajaga ära ja igast saagist pilte enam ei tee. Algsest ~12st õunapuust on nüüd alles jäänud neli ja juurde istutatud kaks, pluss üks ploom. Ei tea isegi enam sorte ja ei viitsi õue silti vaatama ka minna.

Lugesin enne kirjutama hakkamist mõnda eelmist posti ka ja seal lausa tegemist ootavate tööde nimekiri:

1) Sissesõidutee lõpetada - tehtud!

Nüüdseks on muidugi nii palju aega möödas, et kivide vahele juba sammal tekkinud. Aga tee sai ikka meile kohaselt korralikult tankikindel, kuigi me ei ole julgenud midagi rasket sinna lasta, sest äkki ikka läheb katki.

2) Vintskap parandada - tehtud!

... aga lähemalt räägin järgmises postis

3) Tsillimiskoht ehitada - tegemata.

Panime see suvi ühe kobedama peotelgi püsti lihtsalt, prioriteedid vähe teised.

4) Väiksemad asjad - nii ja naa

a) mingi miljon mööblitükki ootab renoveerimist - ma ei mäleta enam, mis need miljon asja olid, aga toolid tegin korda (pilt all pool)

b) kelder tahab uut treppi - tehtud! Korstnapühkija ütles, et ta enne tagasi ei tule, kui uus trepp tehtud, seega olime sunnitud tegema.

c) üks loll seebilillepuhmas häirib mind juba mõnda aega ja ootab väljakaevamist - tehtud!

 d) piknikulaud vedeles talv otsa õues, et värviuuendust teha - natuke juba alustasime, aga jäi kuidagi pooleli, ootab ikka kurvalt.

Uue välimuse on saanud ka sissekäik. Uus normaalne ja tugev välisuks, mõttetult kallis fassaadikivi, plaaditud trepp ja üle värvitud garaažiuks, mis tundub uue kihi all nagu uus. Võtsime fassaadikivi katsetuseks, äkki teeks terve maja sellega, aga meie rahakott seda küll ei kannataks. 0ll tegi meile ilusa välislambi/majanumbri ka, mis sai küll natuke peitu, aga nagunii kõik tulevad külla gepsuga, niiet vahet nagunii pole.

Nagu siin majas ikka, hakkas asi lammutusega.

Siis läks vähe paremaks juba, panime suurema akna ka, kuna katusealune põhjakülg, saab natukenegi valgust juurde.

Siis vähe kinnisemaks ja soojemaks.

Lõpuks mõni plaat ja natuke värvi ja olemas (hetkel ka miinus talvetuled). Laeosa veel värvimata, mingid liistud panemata ja natuke peaks trepiümbrust ka ilusamaks tegema, aga need jälle sellised asjad, mis mingeid uhkemaid külalisi ootavad, et ära tehtud saaks.

Ilus lamp ja uksevalvur

Kuna sügistalv oli selline, et iga nädal oli mingi torm, siis võtsime lõpuks selle sammu ja lasime oma "tegelikult veel täitsa ilusa, aga maja poole kaldu ja kolm tippu ära murdnud" torkiva kuuse maha võtta. Mõtlesin, et see on terve päeva raske töö, aga tuli oma ala ekspert ja tegi asja maksimaalselt pooleteise tunniga ära. Kusjuures tagajärg oli väga kompaktne, oksad ja tükeldatud tüvi korralikult ühes hunnikus. Saime jälle lõket teha ja kuuri küttepuid juurde.

Pilt on hall, sest ilm oli hall.

Pildil on maja nurga taga natuke näha veel elupuu, mis on nüüdseks ka maha võetud (esiplaanil olev jugapuu täitsa alles ja jääb alles, pügamist tahaks natuke lihtsalt). Meie eesmärk ei ole teha aiast tühja muruplatsi, vaid seal otsas hakkavad lähiajal/aastatel ehitustööd.

Siseruumidesse liikudes, siis 2019. aasta alguses oli dilemma, kumb oleks beebile tervislikum, kas 20 aasta jagu tolmulestasid kogunud diivan või uus, tootmiskeemiat täis diivan. Valisime teise variandi, oletades, et mõne kuuga veel tuuldub ikka. Tellisin katsumata Mööbel1 poest ja alguses vaatasin, et ilus sinepikollane. Kohale tuli aga selline vanaemapruun ning kui ma siis uuesti seda pilti vaatasin, ei olnud see tõesti sinepikollane. Ei teagi, mis mind nii pimedaks tegi. AGA kui nüüd mõelda, siis meie pool-retro suht beeži elamisse sobibki see vanaemapruun rohkem ja ma ei ole üldse kibestunud selle värvi üle (kõlas sarkastiliselt, aga tegelikult ka).  Siin näeb vana diivaniga versiooni, uuem selline: 

Kassid ka elus ja terved veel!

Ja no, ega uus diivan uue vaibata saa jääda. Põrand soojem kohe ja beebil (st nüüd juba maimikul) ka mõnusam asjatada (nagu ta püsiks seal vaiba peal).

Ühed üleeelmisest üürikorterist kaasa võetud toolid said ka uue katte nii riide kui lihvimise ja laki näol.

Lill on kahjuks surnud, ei teagi, mis juhtus :(

Siit on natuke näha, kui jubedad need enne olid (ja me elasime nendega aastaid enne). Puitosad olid tumedamad, aga hästi kulunud, lihvisin heledamaks ja panin lihtsalt poolmati laki peale.

Post läks natuke tilulilutamiseks ära, seega teen siin pausi. Kindlasti on mingeid väiksemaid asju veel, mis vahepeal muutunud, aga ei tule meelde enam, sest nii igapäevaseks muutnud. Sellepärast ongi ikka see blogipidamine hea, saab aeg-ajalt vaatamas käia, kui palju ikkagi toimunud on.

Aga tegelikult toimuvad juba juuni algusest suuremad asjad, aga sellele oma post (luban, et kiiremini kui kaks aastat!).