Villa vol 15: juurdeehitis vol 1

Lubasin eelmises postis, et järgmine tuleb juba mõne nädala jooksul, aga klassikaliselt on juba üle poole aasta möödas.
Ma ei mäleta, millal me viimati mais pidime nii pliiti kui ahju kütma. See, et meil on maja soojustamata, mängis minimaalselt rolli. Üle pika aja oli üks päris korralik talv ja see möödus täitsa elatavalt. Kordagi ei ärganud hommikul 10 kraadiga ja külmetava ninaga. Küll aga on jube kehv olla selles soojustamata majas, kui õues on konstantselt 30 kraadi, sest isegi kui ringiveetava konditsioneeriga toa INIMLIKU 24,5 kraadini saab, imbub soe palkide vahelt kohe uuesti tagasi ja tunniga on seal jälle 28 kraadi. Küll aga harjub inimene kõigega, avastasin ennast ükspäev toatermomeetrit vaadates, et: "Oi, siin toas on AINULT 27 kraadi, väga mõnus".

Ajalooliselt on tähtis ka see, et poodidest oli mingil hetkel tavapäraseid ehitusmaterjale väga võimatu saada ja tegelikult on vist siiamaani. Me istusime oma tellimuse otsas mitu nädalat, aga lõpuks saime kätte. EPSide peal olev tootmiskuupäev oli kohaletoimetamisest nädal varem, niiet tehased huugavad. Ma ei tea, kas ma olen kunagi EPSi üle nii õnnelik olnud, aga sellised need ajad praegu on. EPSi hind on võrreldes sügisega tõusnud mingi 70%, OSBid teevad sama käiku, rääkimata puitmaterjalist. Niiet suurepärane suvi ehitamiseks! Saime mai alguses oma OSBi plaadid Decorast ~30€/tk, juuni alguses vaatasin uuesti, siis oli samas poes hinnaks 80€/tk. See on muidugi natuke naeruväärne, sest nt Bauhofis on samal ajal see 50€, aga ikkagi, väga napilt saime oma asjad enam-vähem inimlike hindadega kätte. Kaupa tuues tõsteti need otse sissesõiduteele, aga neid hindu nähes tõstsime kõik igaks juhuks natuke kaugemale, silme eest ära, et keegi meie arvelt rikkaks ei saaks.

Aga kui nüüd lõpuks ettenähtud teemasse minna, siis, meil on kahekorruseline maja, eksole. Hetkel pooleldi teoorias, sest praegu pole seal üleval midagi tarka. Teine korrus on majal koguaeg olnud, küll pole aga algusest peale olnud treppi, millega sinna pääseda. Esikut remontides oli näha, et kunagi oli seal olnud luugiauk, aga hiljem on ilmselt aru saadud, et see ei ole väga pädev ligipääs sinna. 

Seega otsustati, et parim lahendus on niigi väike köök trepi ja vaheseina jagu veelgi väiksemaks teha ja sissepääs viia külma koridori. Ehk siis praegu olemegi olnud sellise väikse läbikäiguköögiga, kus lühike rida kappe, väike lauake, mille taga ei saa väga mugavalt koos süüa, ja suur puupliidilatakas (mis on tegelikult mõnus soojaallikas). Kahele oli suhteliselt sobiv, kahele suurele ja ühele veel väiksele käib kah, aga tulevikus oleks ilmselt päris nukker. Rääkimata sellest et teisele korrusele ikka soojast toast ligi ei saaks, kui ei ohverdaks veel köögipinda. 
Mõtlesime päris pikalt, kuidas seda logistikat kõige parem lahendada oleks. Mõnda aega oli mõte teha maja ühes otsas olev veranda kuidagi kahekorruseliseks, et siis sinna trepp ehitada. Päris pikalt mõtlesime, et milline see lahendus olema peaks, mis katuseosa sinna verandale siis tuleks ja kui veider see tegelikult välja näeks.
Hea on, et me kõigega venitame, sest ühel öösel ei tulnud mul und, passisin voodis ja mõtlesin majale, kui järsku lõi pähe, et miks me ei tee lihtsalt veranda asemele kööki! Nii saaks trepp jääda omale (päris loogilisele) kohale ja me saaks ka hulga parema köögi endale.
Korraks kahtlesin, kas sellest mõttest ikka rääkida, sest algset remonti tehes sai arvestatud, et köök jääb sinna, kus see praegu on, ja selle najal sai veetud ka vesi ja elekter. Ehk siis lisaks juurdeehitusele peab mingil ajahetkel uuesti lahti võtma ka esiku ja magamistoa laed, et saaks vee ja elektri ümber vedada. Aga mis seal ikka, sellised asjad tulevad ette, kui vaikselt samm-sammu haaval edasi liikuda, mitte korraga kõike ära teha. Kui olekski korraga ära teinud, siis äkki polekski nii hea plaan tulnud?

Kuna leidsime endale eelmine suvi päris hea ehitaja, siis lasime neil ära teha lisaks kõigele muule ka uue osa vundamendi, mille tegemine endal ihukarvad püsti võttis. Ehitaja sõnul sai selline, mida tavaliselt tehakse rasketele kivimajadele. Ettevaatlikud nagu me oleme :D 

Selle ehitamise käigus olime sunnitud ka natuke kanalisatsiooni ümber tegema, mis tuli suht ootamatult ja võttis päris hea ampsu eelarvest. Nimelt ei tohi vahekaev olla vundamendile lähemal kui kaks meetrit, meil oleks vahe jäänud mõnikümmend sentimeetrit. Kogu selle ümberehituse käigus tuli omakorda välja, et oleme viis aastat kanalisatsiooni suht tühja maksnud, sest olime selle algselt valesse kohta ühendanud ja mingi vana kaev toimis meil imbkaevuna. Aga veevärk oli selle õigeks kinnitanud, niiet mis seal ikka.
Teise ootamatu ampsu oli vahetult enne seda võtnud alumise palgirea plommimine, mille eelmine suvi veel viimaseid silikaate ära võttes avastasime. Jälle selline nikerdamine, mis ihukarvad püsti võttis, eriti kuna on tegemist püstpalk majaga. Aga kuna see suvi oligi selline, kus adusime väga oma piire, siis olime lihtsalt kurvad raha mineku üle, aga ei kavatsenud olla närvilised ise palke plommides.
Tegelikult mulle see palavus kuidagi ei istu ja mõte ei tööta ja jutt ei jookse üldse, panen lihtsalt hunniku pilte.

Algupärane veranda on ilmselt kuskilt vanemast postitusest ka leitav, aga mis seal ikka, väike lekkiv kuurike nagu ta oli. Oma võimsa ja üliilusa tumelilla sireli pidime ka maha võtma, aga istutasime väikse poja teise kohta, vast kasvab järgi aastatega.

Ülemised aknad oli dementorid kuni novembrini, pildil september.

Olime ikka õnneks kavalad ja paigaldasime ülemise voodri enne ära, kui jalgelause maha lammutasime. 

Ma selle pildi juures tahaks uuesti meelde tuletada, et tulev 21/22 kütteperiood on meil siin majas juba seitsmes ja me oleme ainult ühe korra puid ostnud, ülejäänud aja on maja lammutamine meid "kütnud".

Vahepeal käis üks Komatsu ja kaevas kõik üles. Nagu ikka, enne läheb kõik hullemaks, kui vaja midagi paremaks teha.

Siis käisid usinad töömehed ja valasid taldmiku.

Ma luban, et aknakleepsud võtsin pärast pildi tegemist ära!

Siis tuli müürsepp, tegi oma müürsepa asju kaks päeva ja lõpus tulid uuesti usinad töömehed ja valasid tasandusvöö. Vundament on võimas, igatpidi armeeritud ja betooni täis valatud, niiet kui tuleb uputus, siis see on ainuke asi, mis meie majast püsti jääb. Majaosa ise tuleb ka muidugi ränk elukas, vundament on juba üle meetri kõrge, sest elame päris järsu künka nõlval ja kõrguste erinevus kahe majaotsa vahel on päris suur. 
Nüüdseks oleme omadega muidugi natuke kaugemal juba, aga ma kirjutan järgmises postis, mille tähtaega ma enam ette ei ennusta.

Puuküürnikud, üldse ehitada ei aita!