Villa vol 15: juurdeehitis vol 1

Lubasin eelmises postis, et järgmine tuleb juba mõne nädala jooksul, aga klassikaliselt on juba üle poole aasta möödas.
Ma ei mäleta, millal me viimati mais pidime nii pliiti kui ahju kütma. See, et meil on maja soojustamata, mängis minimaalselt rolli. Üle pika aja oli üks päris korralik talv ja see möödus täitsa elatavalt. Kordagi ei ärganud hommikul 10 kraadiga ja külmetava ninaga. Küll aga on jube kehv olla selles soojustamata majas, kui õues on konstantselt 30 kraadi, sest isegi kui ringiveetava konditsioneeriga toa INIMLIKU 24,5 kraadini saab, imbub soe palkide vahelt kohe uuesti tagasi ja tunniga on seal jälle 28 kraadi. Küll aga harjub inimene kõigega, avastasin ennast ükspäev toatermomeetrit vaadates, et: "Oi, siin toas on AINULT 27 kraadi, väga mõnus".

Ajalooliselt on tähtis ka see, et poodidest oli mingil hetkel tavapäraseid ehitusmaterjale väga võimatu saada ja tegelikult on vist siiamaani. Me istusime oma tellimuse otsas mitu nädalat, aga lõpuks saime kätte. EPSide peal olev tootmiskuupäev oli kohaletoimetamisest nädal varem, niiet tehased huugavad. Ma ei tea, kas ma olen kunagi EPSi üle nii õnnelik olnud, aga sellised need ajad praegu on. EPSi hind on võrreldes sügisega tõusnud mingi 70%, OSBid teevad sama käiku, rääkimata puitmaterjalist. Niiet suurepärane suvi ehitamiseks! Saime mai alguses oma OSBi plaadid Decorast ~30€/tk, juuni alguses vaatasin uuesti, siis oli samas poes hinnaks 80€/tk. See on muidugi natuke naeruväärne, sest nt Bauhofis on samal ajal see 50€, aga ikkagi, väga napilt saime oma asjad enam-vähem inimlike hindadega kätte. Kaupa tuues tõsteti need otse sissesõiduteele, aga neid hindu nähes tõstsime kõik igaks juhuks natuke kaugemale, silme eest ära, et keegi meie arvelt rikkaks ei saaks.

Aga kui nüüd lõpuks ettenähtud teemasse minna, siis, meil on kahekorruseline maja, eksole. Hetkel pooleldi teoorias, sest praegu pole seal üleval midagi tarka. Teine korrus on majal koguaeg olnud, küll pole aga algusest peale olnud treppi, millega sinna pääseda. Esikut remontides oli näha, et kunagi oli seal olnud luugiauk, aga hiljem on ilmselt aru saadud, et see ei ole väga pädev ligipääs sinna. 

Seega otsustati, et parim lahendus on niigi väike köök trepi ja vaheseina jagu veelgi väiksemaks teha ja sissepääs viia külma koridori. Ehk siis praegu olemegi olnud sellise väikse läbikäiguköögiga, kus lühike rida kappe, väike lauake, mille taga ei saa väga mugavalt koos süüa, ja suur puupliidilatakas (mis on tegelikult mõnus soojaallikas). Kahele oli suhteliselt sobiv, kahele suurele ja ühele veel väiksele käib kah, aga tulevikus oleks ilmselt päris nukker. Rääkimata sellest et teisele korrusele ikka soojast toast ligi ei saaks, kui ei ohverdaks veel köögipinda. 
Mõtlesime päris pikalt, kuidas seda logistikat kõige parem lahendada oleks. Mõnda aega oli mõte teha maja ühes otsas olev veranda kuidagi kahekorruseliseks, et siis sinna trepp ehitada. Päris pikalt mõtlesime, et milline see lahendus olema peaks, mis katuseosa sinna verandale siis tuleks ja kui veider see tegelikult välja näeks.
Hea on, et me kõigega venitame, sest ühel öösel ei tulnud mul und, passisin voodis ja mõtlesin majale, kui järsku lõi pähe, et miks me ei tee lihtsalt veranda asemele kööki! Nii saaks trepp jääda omale (päris loogilisele) kohale ja me saaks ka hulga parema köögi endale.
Korraks kahtlesin, kas sellest mõttest ikka rääkida, sest algset remonti tehes sai arvestatud, et köök jääb sinna, kus see praegu on, ja selle najal sai veetud ka vesi ja elekter. Ehk siis lisaks juurdeehitusele peab mingil ajahetkel uuesti lahti võtma ka esiku ja magamistoa laed, et saaks vee ja elektri ümber vedada. Aga mis seal ikka, sellised asjad tulevad ette, kui vaikselt samm-sammu haaval edasi liikuda, mitte korraga kõike ära teha. Kui olekski korraga ära teinud, siis äkki polekski nii hea plaan tulnud?

Kuna leidsime endale eelmine suvi päris hea ehitaja, siis lasime neil ära teha lisaks kõigele muule ka uue osa vundamendi, mille tegemine endal ihukarvad püsti võttis. Ehitaja sõnul sai selline, mida tavaliselt tehakse rasketele kivimajadele. Ettevaatlikud nagu me oleme :D 

Selle ehitamise käigus olime sunnitud ka natuke kanalisatsiooni ümber tegema, mis tuli suht ootamatult ja võttis päris hea ampsu eelarvest. Nimelt ei tohi vahekaev olla vundamendile lähemal kui kaks meetrit, meil oleks vahe jäänud mõnikümmend sentimeetrit. Kogu selle ümberehituse käigus tuli omakorda välja, et oleme viis aastat kanalisatsiooni suht tühja maksnud, sest olime selle algselt valesse kohta ühendanud ja mingi vana kaev toimis meil imbkaevuna. Aga veevärk oli selle õigeks kinnitanud, niiet mis seal ikka.
Teise ootamatu ampsu oli vahetult enne seda võtnud alumise palgirea plommimine, mille eelmine suvi veel viimaseid silikaate ära võttes avastasime. Jälle selline nikerdamine, mis ihukarvad püsti võttis, eriti kuna on tegemist püstpalk majaga. Aga kuna see suvi oligi selline, kus adusime väga oma piire, siis olime lihtsalt kurvad raha mineku üle, aga ei kavatsenud olla närvilised ise palke plommides.
Tegelikult mulle see palavus kuidagi ei istu ja mõte ei tööta ja jutt ei jookse üldse, panen lihtsalt hunniku pilte.

Algupärane veranda on ilmselt kuskilt vanemast postitusest ka leitav, aga mis seal ikka, väike lekkiv kuurike nagu ta oli. Oma võimsa ja üliilusa tumelilla sireli pidime ka maha võtma, aga istutasime väikse poja teise kohta, vast kasvab järgi aastatega.

Ülemised aknad oli dementorid kuni novembrini, pildil september.

Olime ikka õnneks kavalad ja paigaldasime ülemise voodri enne ära, kui jalgelause maha lammutasime. 

Ma selle pildi juures tahaks uuesti meelde tuletada, et tulev 21/22 kütteperiood on meil siin majas juba seitsmes ja me oleme ainult ühe korra puid ostnud, ülejäänud aja on maja lammutamine meid "kütnud".

Vahepeal käis üks Komatsu ja kaevas kõik üles. Nagu ikka, enne läheb kõik hullemaks, kui vaja midagi paremaks teha.

Siis käisid usinad töömehed ja valasid taldmiku.

Ma luban, et aknakleepsud võtsin pärast pildi tegemist ära!

Siis tuli müürsepp, tegi oma müürsepa asju kaks päeva ja lõpus tulid uuesti usinad töömehed ja valasid tasandusvöö. Vundament on võimas, igatpidi armeeritud ja betooni täis valatud, niiet kui tuleb uputus, siis see on ainuke asi, mis meie majast püsti jääb. Majaosa ise tuleb ka muidugi ränk elukas, vundament on juba üle meetri kõrge, sest elame päris järsu künka nõlval ja kõrguste erinevus kahe majaotsa vahel on päris suur. 
Nüüdseks oleme omadega muidugi natuke kaugemal juba, aga ma kirjutan järgmises postis, mille tähtaega ma enam ette ei ennusta.

Puuküürnikud, üldse ehitada ei aita!

Villa vol 14: 2020 suvi

 Teen nüüd ühe suure monsterpostituse, sest ei viitsi igast asjast mitut väikest posti teha.

2020 oli üks päris suur aasta, nii maailmale kui ka meie väikse ja tubli villa jaoks. Kui nüüd kõik korralikult ette kanda, siis pean Agu Sihvkalikult minema omadega 2019 aasta sügisesse. Võtsime tollal vastu otsuse, et oleme ausad inimesed ja ei hakka kõik eesolevaid suuremaid töid niisama poolsalaja tegema ja tegeleme uue ehitushooaja alguseni (loe: kui õues on mõnusalt soe juba) dokumentidega, mis andis meile võimaluse ka suuremaid asju Kredexiga katta.
Õnneks on meil siin üks kohalik maakler, kes on hästi asjalik ja abivalmis, kelle kaudu lasime nullist majaprojekti joonestada koos kõikide vajalike seletuskirjade ja asjadega. Kuskil oktoobris saime kokku, mõõtsime ja arutlesime, mis sellest majast saada võiks. Võtsime oma mõtlemisaja, sest me kroonilised edasilükkajad ja alles vahetult enne suuremat koroonalainet saime oma mõtted selgeks ja projekteerijale ära räägitud. Märts-aprill möödus pidevalt mingitele küsimustele vastates ja mai alguses saime asja lõpuks ära esitatud.

Samal ajal tegelesin ma töömeeste otsimisega, mis osutus maailma kõige raskemaks ja venivamaks tegevuseks üldse. Saatsin välja üle kümne päringu, millele vastas võib-olla viis, kellest mitte ükski ei vastanud enam mu vastukirjale. Üks lubas vaatamata ja tutvuma tulla, aga ei ilmunudki kohale. Eelpool mainitud maakleri käest saime soojade soovitusega ühe numbri, mis ei vastanud telefonile kaks nädalat. Läksin lõpuks maakleri juurde kitule, kes asja uuris ja palus uuesti ühendust võtta, mille peale me lõpuks ta kätte saime. Lõppkokkuvõttes oli ta ainuke ehitaja, kes reageeris ja üldse nõus oli tulema, seega ega meil eriti valikut ei olnud. Õnneks oli ta väga normaalne inimene ja tubli töömees, seega lõpp hea, kõik hea.

Peamine põhjus, miks me seekord otsustasime kellelegi maksta töö tegemise eest, oli see tüütu vintskap. Sealt jookseb sisse kogu maja elekter, millega me üldse kokku ei tahtnud puutuda. Kaabel tuleb majja läbi katusel asuva toru, sest muidu läheksid elektriliinid sideliinidega kokku ja nii me peame elama siin sellise toruga. Eks mõistlik inimene viiks elektri maa sisse, aga liin asub teisel pool tänavat ja ma ei tea, kas ma olen elus üldse nii suurt summat näinud, mis selle asfaldi kaevamise peale läheks. Muidugi sai ju katus juba alguses vahetatud ning ei tahtnud tegeleda katuseplekkide ümbertõstmisega. Lisaks siis sai šnitti võtta, kuidas hiljem ise garaažikatusega kokku jooksvat otsaseina ilusaks teha. Ühtlasi kasutasime ehitajaid nende siin olemise ajal kõndivate googlitena igast ehitusasjade kohta. 
Kui mind muidu väga ei häiri see igikestev remont ja ehitus, mis siin kestab, siis see vintskap oli küll pinnuks silmas, kuna paistis uue katuse seest kohe eriti välja. 

Kuvatõmmis instast, sest see tundub nii kauge minevik juba, ei viitsi originaalpilti välja otsida :P

Siin juba mitu etappi vahele jäänud, sest see suurem pildistamistuhin on aastatega juba kulunud. Ühtlasi on näha, millised toredad avatud maja päevad meil siin vahepeal olid.
Hetkel koosneb siis vintskapi sein tavalisest rohelisest tuuletõkkeplaadist, mille peal kaks kihti roovitust, sest panime teise korruse laudise püstipidi.

Tellingutel oli tore turnida, kui töömehi ei olnud.

Ja siis jäi mitmeks kuuks vintskap sellisena seisma, sest ootasime aknaid. Kuigi välimuselt juba VÄGA viisakas, eriti võrreldes vanaga, aga see vana aken ikkagi natuke veel segas. Vihmaveerenn ja toru on ka toredad asjad, mul pole vihmakolina vastu küll midagi, aga teisel korrusel selle kõrval magades ilmselt oleks.

See väike auk irvitas veel näkku iga kord, kui üles vaatasin.

Vintskapitööd lõppesid kuskil juuli lõpupoole, uued aknad tulid lõpuks ära novembri keskel, siis oli vaatepilt juba täitsa okei. Nüüd puudu ainult plekk ja ääreliistud, siis ongi täitsa valmis. 

Kaugemalt vaadates oleks natuke nagu öökull nende kleebistega.

Ühe suure akna asemel sai seekord kaks väikest, sest seda hiigelsuurt, kaks meetrit laia akent oleks olnud suhteliselt võimatu sinna teisele korrusele kuidagi saada. 
Majavärvi valimine käis meil ka muidugi väga profesionaalselt, läksime kohalikku E-Ehitusse, seisime mingi pool tundi seal värvikaartide stendi ees ja otsustatud. Pidi olema üks populaarsemaid majavärve, seega kui ringi jalutate, siis mõnda helehalli maja nähas näete ilmselt ka meie maja värvi.

Laudis ise on  ~145 mm lai täispunn ja hööveldamata, sest sellisel pidi värv kõvasti kauem peal püsima ja meie laiskust arvestades oli see ilmselge valik. Mõtlesime alguses ka Stonerex või muu sarnase tsementlaudise peale, et jumala eest ei peaks kunagi maja üle värvima, aga ehitusmees tõi välja hea mõtte - isegi kui me palkaks iga seitsme aasta tagant kellegi oma maja värvima, ei läheks see mitmekümne aasta jooksul nii palju maksma kui majatäis tsementlaudist. Lisaks pidi selle paigladamine olema paras täppistöö. Me tegelikult teadsime enne seda, et ega meil selle panemiseks raha ei ole, aga see mõte pani asja lõpuks lukku.

Koos vintskapiga sai see aasta korda tehtud ka maja teise korruse otsad. Mul ühest otsast jälle päris alguspilti ei ole, siin juba silikaat maha võetud (seda pole väga raske ette kujutada ka :D ).

Millegipärast olid mõlemad otsad sissepoole väga kaldu ja me hakkasime juba kahtlema, et kas see on mingi ehituslik nipp või kas üks maja saab tõesti nii viltu olla omadega. Võtsime riski ja otsustasime, et üks maja ikkagi saab omadega täiega viltu olla ja tegime uued seinad (mega)sirged. 0ll ehitas garaaži katusele vahva plate ka, et tööd oleks kergem teha.

Vahepeal olid pikalt avatud maja päevad, õnneks ei tahtnud keegi kutsumata külla tulla.

Eelmisel pildil vasakul pool on näha juba uut seina. Et (mega)sirgsust garanteerida, ostsime liimpuittalad, mis nagu peaksid olema igatpidi sirged. Mõned üksikud olid natuke banaanid, aga saime asja aetud.

Lisasime natuke tuuletõket, topeltroovitust, laudist ja aknaid ning saadki täitsa (poole)maja moodi asja.

Aknad ikka tegelikult mõlemal pool tumepruunid, ma ei ole viitsinud kleepse ära nokkida veel.

Akendega sai pikemalt mässata, sest tahtsime Kredexit kasutada. Algselt oli plaan küsida raha projekti, akende ja värskeõhuklappide jaoks. Viimaste, sest Kredexil on tingimus, et kui eluruumides aknaid vahetada või soojustada, siis peab tagama värske õhu juurdevoolu ka. See plaan läks metsa, sest olin ise projekti tellides tühja pannud ja projekti pealt ei saanud raha tagasi. Lisaks polnud projektis akende vahetamisest otseselt midagi kirjas, sellepärast poleks ka saanud. Siis katsetasin lihtsalt aknaid ja see läks läbi. Selleks oli muidugi vaja jälle lõputult kirju saata ja vahetada, et saaks nõudmistele vastavad pakkumised, sest keegi ei süvene eriti soovidesse. Pakkumiste küsimist alustasin juunis, aknad said lõpuks ette novembri lõpus. Vahepeal küsis Kredex, kuidas me värske õhu tagame, sest olin värskeõhuklapid ka välja jätnud - piisas ütlemisest, et järgmine aasta paigutame. Paigutame ka!

Novembris oli muidugi koroona pead tõstnud ja kahjuks stereotüüpidele vastavalt sattus meile paigaldaja, kes maske ei tunnistanud. 0ll vaidles temaga natuke ning too andis üllatavalt kiiresti alla. Edasi oli muidugi suhteliselt hapu näoga, aga aknad on ees korralikult ja pole alla veel kukkunud, ehk ta väga pikka ja kanget viha ei pidanud.

Ehk siis see Kredexi värk tundub alguses hullult hirmus ja kohutav, aga paberimajandus ise ei ole hull - nõuetekohaseid pakkumisi on kohutavalt raske kokku saada. Väskeõhuklapid jäid ka pooleldi selle pärast paigaldamata, sest ma lihtsalt ei saanudki ühelt normaalset pakkumist ja ei viitsinud lihtsalt enam sellega tegeleda.

Kui saime vallalt loa lammutama ja ehitama hakata, ei läinud ilmselt 24 tundigi mööda, kui ma läksin esimesi fassaaditelliseid lahti kangumata, sest ma olin seda nii kaua oodanud. Plaan oli selle suvega maja kindlasti ära soojustada. Pange tähele, et kirjutasin "oli plaan", sest selleni me see suvi ei jõudnudki :D Kuidagi see aeg läks lihtsalt käest ära kõikide muude asjadega ja mingi hetk otsustasime, et ei viitsi enam ja sinna see sellel aastal jääb. Hetkel loodame, et mõni päev tagasi olnud miinuskümme on selle talve maksimum, sest need tellised hoidsid rohkem sooja, kui arvasime. 
Mässisime maja lihtsalt tuuletõkkesse see aasta. Maja on nüüd ilus potisinine, sest lasime rulli Tallinnast tuua interneti info põhjal. Kodulehel polnud aga keegi maininud, et ilus valge rull seestpoolt sellist värvi on ja et see pool just väljapoole paistma jääb.

Veits Peipsiääre vaibz

Õnneks pole ükski naaber veel pahandama tulnud, et me nende silmailu rikume siin niimoodi. 

Hetkel on maja üleni soojustamata, sest ka uued seinad otstes ei näinud mingit villa. Praeguse seisuga on plaan kasutada soojustuseks tselluvilla, mida saab teisel korrusel edukalt ka seespoolt paigladada. Seda ei tohi sassi ajada seespoolt soojustamisega, paigaldame lihtsalt natuke teises järjekorras ja siis hiljem paneme sinna lihtsalt kipsi/OSBi sisemiseks seinaks peale. 
Alumisel korrusel tuleb kevadepoole villale veel raamid ehitada. Soojuskihi paksus tuleb keskmiselt 250mm, eks see maja kõveruse tõttu liigub siia-sinna. Mingi hetk peab all aknad ka tuuletõkkega tasa tõstma, aga õnneks seda ei pea tegema enne villa paigladamist. Alla korrusele tuleb laudis horisontaalselt, seega pääseb ühe roovituse võrra kergemalt (lisaks ei pea kuue meetri kõrgusel ronima laudadega).

Ma nüüd natuke söön oma sõnu, sest ühest suurest tööst teen ikkagi veel eraldi postituse, sest sellest saab täitsa uue teemaliini teha. Ma seda posti olen mingi kolm nädalat juba kirjutanud, aga too peaks ikka natuke kiiremini tulema. 

Lõpetuseks klassikaline kiisupost! Toredat vana aasta lõppu kõigile! :)

Villa vol 13: väiksed asjad

Peaks kuidagi vaikselt hakkama siin talveunest üles ärkama. Ma ei hakka kõiki neid viimaste postide alguseid siia kopeerima, et jälle nii pikk aeg möödas. Olen igatpidi roostes, nii kirjutamises kui remondis. Kui ma kolm aastat tagasi suutsin pistikupesasid ise paigaldada, siis nüüd ma küll enam ei julge. Ega seal tegelikult midagi rasket ei olnud, ülekordamise asi, aga põhimõtte annab edasi ikka.
Kirjutamisega samamood - viimane suur kirjutis oli ülikooli lõputöö 2018 ja see vabalt üks peamisi põhjuseid, miks kirjutamine soiku jäi. See ikka üks nüri asi ja võtab kogu eluisu ära. 

Aga teiste (ehitus)blogisid jälgin ikka ja tundub, et see kirjutamise vähenemine ongi üleüldine tendents. Eks ehitusblogidel on mingi limiit ka - maja saab valmis, millest sa enam kirjutad? Kõik tööd võtavad palju raha ja kui peamised asjad tehtud saavad, tekib jälle auk ja vaikus.
Aga tegelikult on peamine põhjus ilmselt selles, et kõik on kolinud oma ehitusblogidega Instagrami. Kui muidu pidi tikutulega taga otsima, mida lugeda, siis nüüd tuleb ainult "soovitatud" valikud ette võtta ja järjest "Jälgi" vajutada. See on muidugi tore, sest nüüd on mul võimalik juba valida, mida ma jälgin, päris igay korteriremonti ei viitsi ka jälgida enam.

Teine valikukoht on see, et kõik kipuvad nii ühte auku minema. Kerisin ükspäev instas ringi, oli pilt, kus keegi oli lõpetanud oma vannitoa plaatimise. Edasi minnes tuli jälle plaaditav vannituba ette ja mõtlesin, et miks ta ühest vannitoas nii palju poste tegi? Aga siis vaatasin, et hoopis kaks erinevat kasutajat, kes on suht identsed vannitoad endale teinud. Valged metrooplaadid ja skandinaaviastiil on juba aastaid vastu pidanud ja tundub, et võib-olla nüüd alles hakkab vaikselt muud stiili sisse imbuma.
Aga kui siin nüüd veel süüdistusi jagada, siis üheks peamiseks soikujäämise põhjuseks on fakt, et me vahepeal paljunesime ja enamus aega ja võimalusi läheb selle väikse inimese peale. Muidugi on inimesi, kes ehitavad kolme väikse lapse kõrvalt terve maja valmis, aga nemad pole ilmselgelt nii laisad ja mugavad kui meie. Vana maja ostmine nende iseloomuomadustega on muidugi suht veider plaan, aga siin me ometigi oleme.

Aga nüüd on aeg tolm maha pühkida blogilt ja oskustelt, sest järgmiste aastate peale plaane jagub. Muide, ma olen seda posti kirjutanud aprilli lõpust alates, seega jutt läheb ilmselt pilla-palla laiali. 

Säästan teid seekord pikematest taimeuudistest, sest see enda tomatite ja kurkide kasvatamise uudsus kaob juba mõne hooajaga ära ja igast saagist pilte enam ei tee. Algsest ~12st õunapuust on nüüd alles jäänud neli ja juurde istutatud kaks, pluss üks ploom. Ei tea isegi enam sorte ja ei viitsi õue silti vaatama ka minna.

Lugesin enne kirjutama hakkamist mõnda eelmist posti ka ja seal lausa tegemist ootavate tööde nimekiri:

1) Sissesõidutee lõpetada - tehtud!

Nüüdseks on muidugi nii palju aega möödas, et kivide vahele juba sammal tekkinud. Aga tee sai ikka meile kohaselt korralikult tankikindel, kuigi me ei ole julgenud midagi rasket sinna lasta, sest äkki ikka läheb katki.

2) Vintskap parandada - tehtud!

... aga lähemalt räägin järgmises postis

3) Tsillimiskoht ehitada - tegemata.

Panime see suvi ühe kobedama peotelgi püsti lihtsalt, prioriteedid vähe teised.

4) Väiksemad asjad - nii ja naa

a) mingi miljon mööblitükki ootab renoveerimist - ma ei mäleta enam, mis need miljon asja olid, aga toolid tegin korda (pilt all pool)

b) kelder tahab uut treppi - tehtud! Korstnapühkija ütles, et ta enne tagasi ei tule, kui uus trepp tehtud, seega olime sunnitud tegema.

c) üks loll seebilillepuhmas häirib mind juba mõnda aega ja ootab väljakaevamist - tehtud!

 d) piknikulaud vedeles talv otsa õues, et värviuuendust teha - natuke juba alustasime, aga jäi kuidagi pooleli, ootab ikka kurvalt.

Uue välimuse on saanud ka sissekäik. Uus normaalne ja tugev välisuks, mõttetult kallis fassaadikivi, plaaditud trepp ja üle värvitud garaažiuks, mis tundub uue kihi all nagu uus. Võtsime fassaadikivi katsetuseks, äkki teeks terve maja sellega, aga meie rahakott seda küll ei kannataks. 0ll tegi meile ilusa välislambi/majanumbri ka, mis sai küll natuke peitu, aga nagunii kõik tulevad külla gepsuga, niiet vahet nagunii pole.

Nagu siin majas ikka, hakkas asi lammutusega.

Siis läks vähe paremaks juba, panime suurema akna ka, kuna katusealune põhjakülg, saab natukenegi valgust juurde.

Siis vähe kinnisemaks ja soojemaks.

Lõpuks mõni plaat ja natuke värvi ja olemas (hetkel ka miinus talvetuled). Laeosa veel värvimata, mingid liistud panemata ja natuke peaks trepiümbrust ka ilusamaks tegema, aga need jälle sellised asjad, mis mingeid uhkemaid külalisi ootavad, et ära tehtud saaks.

Ilus lamp ja uksevalvur

Kuna sügistalv oli selline, et iga nädal oli mingi torm, siis võtsime lõpuks selle sammu ja lasime oma "tegelikult veel täitsa ilusa, aga maja poole kaldu ja kolm tippu ära murdnud" torkiva kuuse maha võtta. Mõtlesin, et see on terve päeva raske töö, aga tuli oma ala ekspert ja tegi asja maksimaalselt pooleteise tunniga ära. Kusjuures tagajärg oli väga kompaktne, oksad ja tükeldatud tüvi korralikult ühes hunnikus. Saime jälle lõket teha ja kuuri küttepuid juurde.

Pilt on hall, sest ilm oli hall.

Pildil on maja nurga taga natuke näha veel elupuu, mis on nüüdseks ka maha võetud (esiplaanil olev jugapuu täitsa alles ja jääb alles, pügamist tahaks natuke lihtsalt). Meie eesmärk ei ole teha aiast tühja muruplatsi, vaid seal otsas hakkavad lähiajal/aastatel ehitustööd.

Siseruumidesse liikudes, siis 2019. aasta alguses oli dilemma, kumb oleks beebile tervislikum, kas 20 aasta jagu tolmulestasid kogunud diivan või uus, tootmiskeemiat täis diivan. Valisime teise variandi, oletades, et mõne kuuga veel tuuldub ikka. Tellisin katsumata Mööbel1 poest ja alguses vaatasin, et ilus sinepikollane. Kohale tuli aga selline vanaemapruun ning kui ma siis uuesti seda pilti vaatasin, ei olnud see tõesti sinepikollane. Ei teagi, mis mind nii pimedaks tegi. AGA kui nüüd mõelda, siis meie pool-retro suht beeži elamisse sobibki see vanaemapruun rohkem ja ma ei ole üldse kibestunud selle värvi üle (kõlas sarkastiliselt, aga tegelikult ka).  Siin näeb vana diivaniga versiooni, uuem selline: 

Kassid ka elus ja terved veel!

Ja no, ega uus diivan uue vaibata saa jääda. Põrand soojem kohe ja beebil (st nüüd juba maimikul) ka mõnusam asjatada (nagu ta püsiks seal vaiba peal).

Ühed üleeelmisest üürikorterist kaasa võetud toolid said ka uue katte nii riide kui lihvimise ja laki näol.

Lill on kahjuks surnud, ei teagi, mis juhtus :(

Siit on natuke näha, kui jubedad need enne olid (ja me elasime nendega aastaid enne). Puitosad olid tumedamad, aga hästi kulunud, lihvisin heledamaks ja panin lihtsalt poolmati laki peale.

Post läks natuke tilulilutamiseks ära, seega teen siin pausi. Kindlasti on mingeid väiksemaid asju veel, mis vahepeal muutunud, aga ei tule meelde enam, sest nii igapäevaseks muutnud. Sellepärast ongi ikka see blogipidamine hea, saab aeg-ajalt vaatamas käia, kui palju ikkagi toimunud on.

Aga tegelikult toimuvad juba juuni algusest suuremad asjad, aga sellele oma post (luban, et kiiremini kui kaks aastat!).

Villa vol 12: me oleme elus!

Nipp kirjutajatele #732 - kui sa kirjutad ainult korra aastas, siis on sul alustuslause alati olemas - "Ei, me ei ole surnud ja ei, me ei ole maja müüki pannud." Eks ma neid mitte-kirjutamise põhjuseid võingi siia kirjutama jääda, aga olgem ausad, te käite siin ikkagi pigem remondi ja kaevamise, kui vingumise pärast. Võib-olla lepite isegi taimepiltidega ja aiasaadustega? Tegelikult oleme ikka natuke rohkem teinud selle aja jooksul, kui ainult õunu korjanud ja muru niitnud. Ärge nüüd muidugi väga rõõmsaks meie pärast minge, sest need tegemised on olnud ikkagi suhteliselt minimaalsed. Eelmine suvi läks lihtsalt kuidagi raisku ja ma isegi ei saanud aru, et nii juhtus. Ju siis oli vaja. Tasakaalustamiseks tegime see aasta endale kindla vajavad-tegemist nimekirja, millega võiks see suvi (lõpuks) hakkama saada. Antud hetkel on lubadused nii minu kui 0lli poolt suured, seega on üleval ka kerged lootusepilved. Eks ma siis järgmise kolme kuu kuni aasta pärast annan teada, kas me hakkama ka saime.
Ma korraks mõtlesin, et võtan ette eelmise aasta fotod ja tuletan endalegi meelde, mida me siis üldse tegime. Jama on aga see, et nagu kirjutamismottki, on ka pildistamisemott kadunud. Ja klassikaliselt on osad vajalikud pildid kuhugi ära kadunud.

Ma alustan aiajuttudega, siis saab sellest mäest esimesena üle, sest ma tean, et pooli teid tegelikult ei huvita need :D Peaaegu kõik eelmise aasta aiakatsetused võib õnnestunuks lugeda. Tomatid kasvasid mühinal, kolm kurgitaime andsid kurgijunnusid küll ja veelgi. Isegi melonile ja arbuusile mesilase mängimisega sain hakkama. Esimesega olin küll liiga kärsitu ja korjasin liiga vara ära. Nüüd siis tean, et pooltoores melon lõhnab nagu üks õige melon, aga maitseb nagu vesisem kõrvits. See aasta olen kannatlikum.
Mõtlesin,et arbuusiga olen natuke ebaõnnestunud, sest isaseid õisi ei olnud üldse kuskil näha, kuigi taim ise oli võimas. Tasus ükskord aga ennast varem õue ajada, kui sain aru, et need õied on pigem hommikupoole lahti, emased õied õitsevad päev otsa.Võib-olla oli vastupidi, ma ei mäleta, see oli ikkagi pea aasta tagasi. Küll aga sain lõpuks hakkama, ainult et siis oli juba august ja arbuus ei jõudnud väga suureks kasvada. Maitset jäi ka natuke väheks, kuigi seda ma võin ajada päikese kaela ka, et ta nii vähe õues viitsis käia. Alt vedas aga mais, kellele jäi ka millesti väheks. Ühtegi normaalse suurusega tõlvikut ei tulnud, kõik jõudsid enne täiskasvamist teisest otsast juba mädanema või hallitama hakata. Aga eks proovin see aasta uuesti. Mingi asi utsitab piisavalt tagant, et ei andnud ka see aasta alla, kolm korda külvasin tomateid uuesti (kokkuvõttes on taimi ikka liiga palju). Eelmine aasta sai kasvuhoonega ikka nii palju vaeva nähtud, et muidu ei andnud rahu.

"Suur saak" kui tsiteerida Coopi.

Hüpates ajas edasi tänasesse kevadesse ja rääkides veel aiasaadustest, siis see aasta jääb neid umbes tonni võrra vähemaks. Andsime hagu (hehe) veel kolmele õunapuule, millest kaks olime ise ilmselt haigeks lõiganud. Kolmas seisis ainult enam-vähem koore najal püsti. See muidugi blokeeris rohelisel ajal väga edukalt meil aia taga olevat väikest kortermaja, aga mis seal ikka. Mõned "Brabandid" asemele, viie aasta jagu kannatust ja ongi sein olemas jälle. Mulle meeldiks mõelda, et te nüüd kõik rõõmustate meie üle, et saime küttepuid juurde hunniku. Õunapuu puiduga on aga selline jama, et see ei kuivagi vist kunagi ära. Viis aastat riidas ja ikka hakkab ahju alla pannes susisema.
Ma tean, et ilmselt iga inimene on öelnud, et praegune aeg on aias ikka imeline ja ma ei ole seekord massist erinev. Meil on terve tänav ääristatud sirelitega, lisaks meie hiigelsuur ja uhke kastan. Kui astud uksest välja, lööb näkku paks pahmakas sireli+kastani+piibelehtede lõhna , igal pool midagi sumiseb. Mul jääb oskustes väheks, et meie kastani uhkust pildile saada, pilt jääb päris eluga ikka väga armetu. On ikka väärt seda 20€ lehtede äraviimise tasu, et kevadeti seda vaatepilti näha. Okei, sentimentaalsushetk läbi.

Õitest käib see aasta suuremalt läbi lilla värv.

Eelmine aasta jõudsime aias jõudsime tekitada veel sellise kerge kaose:

Tähelepanematutele ütlen, et "kaose" all ma ei mõtle seda, et garaaži uks lahti on.

Olime juba enamuse suvest luuslanku lasknud, kui hakkasime mõtlema, et peaks nagu midagi tegema ka. Olin siis kange naine ja ütlesin, et davai, kaevan ja tassin käruga aia peale laiali, meil ongi tasandamist vaja. Kui ma oleks tegelikult ka nii kange olnud, siis ma küll siin vist praegu ei kirjutaks, sest ma ikka veel kaevaks. Olin ühe kärutäie üles kaevanud ja ära tassinud, kui ütlesin sellele projektile kindla ei. Otsisin konktakti, mehed tulid kohale kopa ja autoga ja pooleteise tunniga oli asi tehtud. Aeg-ajalt peab ikka enda piire tunnetama, üks kõik, kui isetegija olla tahad.
Noh, ja siis me istusime ja astusime selles liivakastis oma poolteist kuud, õhtud hakkasid juba varem pimedaks minema, kuni mõtlesime jälle, et nigel on ikka nii, peaks edasi tegema. Praeguse seisuga oleme sellises olukorras:

Lohutuseks ütleme teineteisele, et "ongi hea, vajub talvega ära ja siis näeb, kuhu on vaja rohkem juurde panna", mis on tegelikult salakood enda laiskuse vabandamiseks.
Müüri ehitamine oli ka vahva, loodisime segaseks ennast ja sättisime segu hästi täpselt. Kui mingi viis plokki oli panna jäänud, läksid mööda kaks müürseppa, kes lõpuks teatasid:" Me siin kaks päeva oleme mööda kõndinud ja vaadanud, kuidas te müüri ehitate. Näe, nii on hulga lihtsam segu panna", millele järgnes väga kiire ja kasulik koolitus ja tõesti oli lihtsam. Aitäh siis sellegi eest, et need viis kivi kiiremini paika said. Nüüd ootab müür veel krohvimist ja valgusteid.

Isegi sees suutsime midagi vahepeal ära teha! Oli ainult vaja, et sugulased välismaal külla tahtsid tulla, mott missugune. Kilometraažilt lähemad sugulased pole ammu enam motiveerivad :)
Panime ära igasugused liistud, vahetasime ära vaheukse, plaatisime põranda lõpuni, pesime ahju ja võõpasime saunasupiga üle (okei, tegelikult seda on neljandik ahjust ikka veel tegemata). Suitsuõõr ja korstnajalasein said krohvitud, ülejäänud on sama tapeet ja paneelid, mis ennegi.
Kuidagi rohkem puhtam tunne on elamises kohe. Esiku täpsemast arengut näete siin, panen nüüd ainult lõpupildid.

Liist lipi peal, latt liistu peal.

Aga suurte lubaduste juurde siis!

1) Sissesõidutee ära lõpetada
Oleme tänavakivisid mingi kolm suve siia kokku vedanud ja oleks nagu viimane aeg.

Muudatus: kuna see post on mul nii kaua juba "sahtlis olnud", siis enamus kivid tegelikult juba pandud! Juba oleme tublimad kui eelmine suvi.

2) Vintskapi parandus
Ilmselt üks selle suve tüütumaid ja raskemaid töid, mida tagantjärgi oleks pidanud laskma katusevahetajatel juba kolm aastat tagasi ära teha. Raskeks teeb selle asjaolu, et elekter tuleb sealt kaudu majja, liini hoiab püsti metalltoru, mida hoiavad püsti vintskapi lauad.
Muidu ei teakski, et peaks, aga eelmine sügis oli ühel tormisemal päeval selline tore vihm, mis maapinnaga paralleelselt sadas. Ja täpselt õigest suunast, et suutis vintskapi vahelt sisse sadada. Ja siis esimesele korrusele tilkuda. Ja meie vastvahetatud laepaneelid natuke ära rikkuda. Midagi hullu pole,võtsime ülevalt kõik lahti ja lasime ära kuivada, paneelidel on ainult kerged veekahjustused, mis väga silma ei hakka. Aga sama ei tahaks uuesti läbi elada.

3) Tsillimiskoht ehitada
Meil on siin linnas täielik Coopi ülemvõim, kus lisaks toidupoodidele on ka nende aiapood (ehituskeskusest eraldiseisev). Ükskord suvaliselt seal uurides ostsime ära ühe (tundub, et) väga tugeva katusealuse. Nüüd ei taha seda niisama nagu peotelki püsti panna, kujundame selle ümber mingi terrassi või muu sellelaadse toote.

4) Igasugused väiksemad nikerdused
Mul ootab mingi miljon mööblitükki renoveerimist, kelder tahab uut treppi, üks loll seebilillepuhmas häirib mind juba mõnda aega ja ootab väljakaevamist, piknikulaud vedeles talv otsa õues, et värviuuendust teha ja no, mingi kahekümne aasta jagu veel erinevaid töid. Aga püsime see suvi nimetatud tegevuste juures, sest elu tahab ka elamist.

Sumo ei suuda ka uskuda, et me midagi tegime.

Villa vol: elutuba ja kevad-suvi

Loodus on omadega mitu nädalat maas ja mina omadega mitu kuud. Loodusega pidi ikka käsikäes käima. Tegelikult võttis ühe suurema kirjutise kirjutamine kogu motivatsiooni ja elutahte ära ja sellepärast jäi asi nii soiku. Küll anti aga mulle 56 ametlikku puhkusepäeva, seega on aega ennast uuesti laadida küll. Hoiatan, et post on pikk ja igal pool laiali, sest kõik tuleb ikka tasa teha.
Kevad käis meiegi aiast lõpuks üle (kuigi lasi ikka päris diivamoodi ennast ikka oodata). Ja kuna mina nii maas olen, siis peate teie ka natuke kevadet meenutama. Lisaks tavalistele punastele tulpidele pistsid ninad välja ka meiepoolt mulda poetatud sibulad.

Ja siis tulid juba natuke soojemad ajad ja muu hakkas ka õitsema. Võimas kastan aias on iga aastaga uhkem. See aasta küll ei õitsenud nii suurtes kogustes, aga kui sa pead ikka mingi sada kilo kastaneid sügisel selle pärast kokku riisuma, siis ongi parem. Aga see puu on jätkuvalt superuhke ja näeb välja nagu džungel. Aias on alles veel hiliskevadised (ja minu arust isegi suurtemates kogustes) meelespead, margareetad, nurmenukud, mis mind esimest korda maja vaatamas käies ära võlusid. Viimased jäid see aasta küll korjamata, sest enne jõudsid võililled õitsema hakata ja kollast kollase seest ei viitsinud ma küll otsima hakata. Sõnajalad on küll supertüütu levimisega umbrohi, aga nad näevad ägedad välja ning on päris paras hekiasemik.

Ja muudki õied tulevad vaikselt. Tänu vihmale ja pilvisele suvele lasevad roosid ja liiliad enda järel oodata, aga muud on visamad ja õitsevad ikka. Suurim üllataja oli see aasta aed-deutsia, kellel on meie juures kolmas suvi ja nüüd alles oma õiget olemust näitama hakkas. Eelmise aasta lemmikpetuunia "Midnight sky" on ikka platsis, üheksaväginegi kõrgub mõnes kohas ja ise aeda ilmunud mingi kukehari on ka armas.

Küll aga pole päris ainult tagumikul ka istunud ning niisama hilist kevadet nautinud. Eelmises postis mainitud kuuest lubadusest on lausa kaks ja pool tehtud! See teeb 0,8 lubadust kuus! Võtke eeskuju, poliitikud! Ehk täidetud on kevadlubadus nr 1: kasvuhoone ehitus ja kasutuselevõtt. Üks suuremaid ja tüütumaid töid üldse. Viis tundi kaevasime pinnast läbi. Siis mõtlesime, et viis tundi paneks raami kokku ja siis viis tundi teeks viimaseid asju. Tegelikuses läks umbes nii, et aprilli lõpus ostsime kasvuhoone ära, siis kaevasimegi viis tundi auku ja siis juuni alguses istutasime taimed. Vahele jäi ilmselgelt rohkem, kui see oodatud kümme tundi tööd. Aga püsti ta sai ja nüüd võiks mingi viis aastat vähemalt rahu majas olla sellega. Kokku sai ikka sadu üliväikseid mutrikesi keeratud, mis ei ole minusuguse tähelepanukaduvuse ja laisa inimese jaoks just kõige toredam töö.

Kuna ma olen seda posti mingi kaks nädalat juba kirjutanud, siis nüüdseks on seal juba paras mets.

Selle aastased külalised on tomatid (kusjuures kasvuhoones nad on tõesti natuke vähem morbiidsemad, kui puukuuri tuulekasti küljes rippudes), kurgid, melon ja arbuus ja pikemaks ajaks jääb sinna viinamari. Kui mu tomatid potis olles üldse jämedaks minna ei tahtnud ja ma kadedusega (jah, mu elu on sinnamaani jõudnud, kus ma olen kade teiste inimeste tomatitaimede üle) teiste omasid vahtisin, siis istutatuna hakkasid nad vohama ja esimesed tomatibeebid on küljes ka juba. Ära näpistatavaid kõrvalharusid kasvatavad nad ikka paraja hooga. Kui kaks päeva kasvuhoones ei käi, siis nad kasutavad kohe võimalust ja kasvatavad need meetriseks. Kurke saame juba üle päeva kolm-neli tükki ja tulemas on veel küll, esimesed neli tomatibeebit on ka söödud.

Isegi kurgi õis on ilus õis.

Seda ei oska öelda, kas arbuusi/melonit see aasta saab. Kasvuhoone taimed on küll kobedamad kui õue omad, aga see ei pruugi veel tulemust anda. Ja kuna ma pean neid ise viljastama hakkama (pintsliga tupsutama noh), siis võib kõik üleüldiselt metsa minna. Suvikõrvitsaga on võrreldes eelmise aastaga ikka väga kurvad lood, sest muidu oli praeguseks hetkeks juba mitu vanamehe käsivarre suurust kõrvitsat korjatud, siis see aasta hakkas alles õitsema. Küll aga said maasikad hoo sisse see aasta ja isegi võrk sai peale pandud. Salatipeenar on sõna otseses mõttes võsa, sest teatud piirkonna härrasmehed arvavad, et meie peenardes on hästi mugav vetsus käia (NB: Ma ei räägi Ollist, tegemist natuke rohkem karvaste olenditega). Hekseldasin sirelit sinna peale ja eks siis näeb, kas kasu ka on. Meie ilus tumelilla sirel saab see suvi aga suure uuenduskuuri ja õisi ilmselt järgmine aasta ei näe. Aga ta on ikka liiga võsa ja ei ole väga ilus enam nagunii. 

Võsad

Põhimõtteliselt on täidetud ka kevadlubadus nr 4: viljapuude ja marjapõõsaste uuenduskuur. Kolm musta sõstart sai välja kaevatud ja kaks asemele pandud (sordid "Bona" ja "Gofert"). Üks punane sõstar sai lihtsalt välja kaevatud. Valget tahtsin ümber tõsta, aga see jäi kuidagi millegipärast tegemata. Kaks tikrit leidsid ka oma otsa. Vaarikavõsast välja kaevatud tundmatu kirss sai kaks uut sõpra ("Varjonmorelli" ja "Shokoladnica"). Poolkogemata on meil nüüd ka üks sammasõunapuu ja täitsa meelega üks pampel ("Gazda"). Saaki on ilmselt oodata aasta kuni mitme pärast, niiet ma ei oskagi rohkem midagi kommenteerida.

Poolenisti on täidetud kevadlubadus nr 3: sodihunnik. Ükspäev oli meil suur saagimispäev, kus sortisime garaažist välja vana ehitusmaterjali ja seal seisnud küttepuid, tassisime puukuuri mingi osa seina ääres eelmisel aastal maha võetud ja kuivanud õunapuudest. Ja ei jõudnud sellega lõpuni, küll aga võib tõdeda, et tuleva talve elame veel ilma ostetud küttepuudeta üle. 

Aga mis kõige tähtsam - Maipsi plekiline suur lauakolakas on asendatud ilusa veel-mitte-plekilise söögilauaga ja ma võin nüüd lõpuks uue toa pilte näidata. Suure toa näol on irooniliselt tegemist meie elamise kõige väiksema toaga. Enne oli siin magamistuba ja me plaanisime ise sama sellega teha, aga kui tuli välja, et mingi osa seinast on lihtsalt vineer ja see maha sai võetud, siis muutusid ka plaanid. Lisaks on tegemist elamise kõige valgusrikkama toaga, mis ei ole magamiseks kõige ideaalsem, ka pimendavate ruloodega.

Et ikka hoida seda räsust tunnet, jäeti isegi surnud taimed sisse.

Ja ega siingi muumoodi ei saanud, kui et vahepeal rehitoaks ja siis kipsikarbiks asi teha.

Natuke romantilist talvepäikest ka teile.

Ja nüüd me oleme juba ~veebruarist nautinud oma kahetoalist elamist. Kuigi ma kipun iseloomult olema selline rebel, et kui kõik teevad, siis mina ei saa seda mingil juhul teha, kukkus see ruum meie kohta kuidagi eriti trendipõhine olema. Vaatamata sellele, et pool mööblit on vanem kui mina. Aga see on ka jälle trend noh. Geomeetriline tapeet ja harkis jalgadega mööbel. Aga pole midagi teha, kui ikka olla tapeediusku, aga hästi rott. Muidgi ma käisin salongides vesistamas neid 48€/rull tapeete, aga no käsi ei tõuse rahakotti avama. Tuleb leppida meinstriim ehituspoodidega ja sealt 150 koleda seest leida mõni endale sobiv. Ja kui neid sobivaid on ainult üks, siis pole eriti kohe midagi üldse teha. LOOMULIKULT on puudu veel laeliistud ja isegi üks laeplaat ja 0ll teeb hetkel ise laelampi, mis pole veel valmis. Aga mis remont see oleks, kui liistud enne pool (kuni viis) aastat nurgas ei oota.

Seinal ei ole raamitud tükk tapeeti, peegel siiski.

Kuna tuba on väike, siis ei hakanud siin eraldi diivanilauaga ruumi võtma, vaid sai ostetud kaks väikest postamenti, mida saab vajadusel tõsta kuhu iganes ja mis on puldi ja tassi toetamiseks täpselt parajad. Üleüldiselt tekkis see kolmnurksus kogemata, sest ma üldse ei mõelnud selle peale ja kui kõik ostetud ja paigutatud olid, siis avastasin, et asjad sobivad omavahel kokku. 0ll muidugi nägi seda kohe ja arvas, et selle pärast saidki kõik asjad nii valitud.

Vana hea enne-pärast.

Sest kõigile meeldivad enne-pärast pildid.

Vasakul olev kapp peitiski endas seda vineerist seina, mille lammutamisel plaanid muutusid.

See ei ole enam enne-pärast pilt.

Üldiselt on iga pildi peal mingi liistukummitus, aga siis ma saangi kunagi veel ühe enne-pärast posti teha. Uhke olen oma postamendileiu üle - see on tegelikult vana Saku lätte veenõu hoidik. Kahjuks on sinna katlakivi igaveseks sisse jäänud, aga kaugelt pole näha. Seinad on ka veel lagedad, sest kõik asjad peavad ise tulema ja kui ma hakkan nüüd korraga otsima ja midagi peale suruma, siis see ei oleks kokkuvõttes ilmselt enam see. Selle põhimõttega areneb vaikselt meie vannitoa wcnurga galerii ka, kus on oma looga või oma inimeste tehtud pildid. Muide, kui keegi tahab kontributeerida oma teosega, siis hea meelega võtame vastu.

Tule külla ja vaata, miks see kass nii meelas on.

Üleüldiselt on remondipool ikka väga seisakus. Ma ei viitsi kontrollida, aga ma ilmselt olen seda kõikides viimastes postides kirjutanud. Kui ikka vesi ja elekter sees ja voodi küljeall, siis raugeb esimene suur motivatsioon ikka korralikult. Aga ükspäev sai teiselt korruselt seinte sees olevat saepuru kokku kühveldatud ja tuli jälle natuke isu peale. Eks näeb, mis sellest isust saab.

Kuna kassid keeldusid seekord modelliks olemast .. 

Nad rääkisid midagi kõrgemast konservitasust, aga vaadaku enne oma kõhulotikesi.

... siis ma panen pildi hoopis (MARTA, ÄRA VAATA) ämbludest.

Mis kuupäevast jõuluvanale soove võib saatma hakata? Pärast jaanipäeva on ok? Tahaks ühte makroobjektiivi pls.

Tulevikumuusika

Lubasin eelmises postituses suure suurga (näppudega? klahvidega?), et näitan järgmises postis uut suurt (ha! tegelikult väikest elu-) tuba, aga otsustasin, et hakkan materiaalseks inimeseks ja enne ei ole nõus näitama, kui ma ei saa uut söögilauda. Hetkel sai kasutusse võetud Maimpsi vanavara - vana hea hiigelsuureks laiendatav ümmargune laud. Tegime õhtusöögi (aga pilte ei teinud) kaheksakesi ja laua äärde mahtusime vabalt ära. Probleem oli rohkem laua tagant ärasaamisega ja mitte selle pärast, et söömisest kõhud punnis olid (no võib-olla natuke tegelikult selle pärast ka). Ühesõnaga mu mõte on selles, et see laud on kokkupandult ka massiivne ja tegeleb siin toas rohkem energiavampiirinduse kui toa osaks olemisega. Lisaks meile ei ole kahepeale nii suurt lauda vaja. Kui peakski suuremat massi inimesi vastu võtma, võib alati natuke trenni teha ja selle lakapealt jälle alla veeretada. Lisaks tundub, et see laud on oma aja jooksul näinud kõike alates suhkrusiirupist ja lõpetades mingi pruuni ollusega (ma üritan mõelda, et see ei ole kellegi veri). Ja kui nüüd ikka veel vabandusi otsida, siis laeliistud on ka veel panemata ja mõned asjad tahaks veel seinale panna ja äkki isegi kardinatele mõelda?
Küll aga oleks hea aeg kevadlubadusi anda. Need on peaaegu nagu uusaastalubadused, aga natuke vähem meinstriimimad ja neid kipuvad pigem andma inimesed, kes on kolinud plussmiinus viie aasta jooksul aiaga elamisse. Ehk nagu sa juba oletada võid, sisaldavad need lubadused enamasti sõnu nagu "muru", "kõnniteekivid", "hostad" või "grillnurk".

Kevadlubadus nr 1: kasvuhoone ehitus ja kasutuselevõtt
Kuigi tomatimajandusega sai eelmine aasta vastu puuriita juba päris edukalt alustatud, siis pikemaajalisem lahendus see eriti ei ole. Hullult tüütu on neid kattelooris hoida suvi läbi ja nad nägid seal räästa küljes rippudes päris morbiidsed välja (sest kasvuhoones rippudes näeksid nad vähem morbiidsed välja).
Kasvuhoone saamiseks peaks kõigepealt täpse koha ära otsustama, siis naabri käest loa küsima, et me lähemale kui neli meetrit krundi piirist ehitada tahame, siis augu kaevama, mingi vundamendi ehitama, vanad aknad üle värvima ja siis nendest hoone valmis ehitama.
Tomatiidud on oma nina juba välja pistnud ja ootavad. Ettevaatlikult valisin muidugi sordid, mis õue ka sobivad, sest noh, meie plaanid ei ole ennast alati kõige kordaminevamad. Pikeerisin ülilaisalt - panin lihtsalt mulda juurde, ma ei julge oma kobakäppkiisuvussimiisu kätega nendega rohkem midagi teha.

Isegi idud ei pääse kassikarvadest.

Kevadlubadus nr 2: sissesõidutee
Eelmine suvi suure hurraaga alustatud ja tänaseks kevadeks väikseks basseiniks muutunud pinnase äravedu peab jätkuma, et me oma kolmandal talvel saaksime lõpuks ka seda kingitud lumelabidat kasutada. Ja tegelikult suuremas plaanis, kuna lund enam eriti ei anta, et lihtsalt mitteporise jalaga tuppa saada. Ja et üleüldiselt viisakam oleks. Selle platsi pinnasekaevamisest saab ka mu suvine "jõusaal" ja seljapurustaja. Kui see tehtud, tuleb laenutada mõni suurem patsutaja, siis kruusa tellida ja kangast osta ja hakata kive laduma, mis meil on juba üle aasta olemas ja ilmselt ka juba sammaldunud, ilmselt ei pääse ka mingi vahendi kasutamisest. Pluss osad kivid tuleb üle aia tagasi kokku otsida, sest neid on väga hea raskusteks kasutada.

Kevadlubadus nr 3: sodihunnik
Üks majakülg näeb jätkuvalt välja nagu elaksid siin asju kokku kuhjavad alkohoolikud. Seal on katusejääke, üleüldist sodi ja suur hunnik lammutuspuitu. Samuti on garaaž pilgeni täis sarnast kraami. Mõlemad osad tuleb ära sortida ja siis otsustada, kas me elame järgmise talve nende küttepuudega ära võib peab hakkama nende tellimisele ka mõtlema.

Kevadlubadus nr 4: viljapuude ja marjapõõsaste uuenduskuur
Kui maa vähegi üles sulab, tuleb enamus marjapõõsaid välja kaevata. Ei oska ma midagi teha sellise hunniku punaste sõstarde ega tikritega. Musta sõstra (tegelikult kõik) põõsad on juba liiga vanad, lesta täis ja enam ei kanna. Lisaks on enamus põõsaid ebaloogiliste kohtade peal ja hästi kidurad. Need lähevad kindlasti uuendusse, lisaks tahaks kännasmustikad aeda tuua.
Õunapuid kärpisime päris julgelt ka see kevad ja alustasime järkjärgulist seest tühja hiigelsuure õunapuu mahavõtmist. Eelmine aasta sai aeda istutatud aprikoosipuu, aga kuna lasime külmal kogemata ligi hiilida, siis vilju pole veel saanud. Pole muidugi üldse meie kliima taim, aga loota ju võib. Lisaks tahaks kirsipuid aeda, tolmlemise pärast tegelikult kahtegi.
Aiakultuurist veel nii palju, et üritaks sõpradele kasvatada lehtkapsast, aga ma pole välja mõelnud, kuidas neid kapsaliblikate ja -usside eest kaitsta (sest eelmine aasta läks nuikapsastega nii). Salatit paneme peenrasse kindlasti vähem, sest eelmine aasta oli suurem osa peenrast lihtsalt salatimets (ma näiteks ei teadnud, et tavaline potisalat võib pea meetriseks salatipuuks kasvada) ja me ei jõudnud neid ära süüa. Tahaks proovida ka maisi kasvatamist, lisaks paneks suvikõrvitsale (teadlikult vähem taimi see aasta!) naabriks arbuusi ja meloni, aga need panen kasvama alles kuu aja pärast, uhkustada pole veel millegagi.

Kevadlubadus nr 5: tubased tööd
Kuna terve puhkuse jagu ilusat suveilma on loota sama hea, kui Eurojackpotti oma taskusse oodata, tuleb kuidagi tagalat kindlustada (nagu tööl käia). Vihmaste ilmade ajal on suurepärane lõpetada tubast remonti. Tegemata on veel köögis pliidi ja soojamüüri ümbrus, sama müüri koridoripoolne osa, ahju suitsulõõr ja ahi ise kahest ruumist puhastada (absoluutselt kõige tüütum töö üldse) ja saunasupiga üle tõmmata. Ja no muidugi liistud siin ja seal ja igalpool. Päris suur osa silikoonimistöid on ka tegemata, sest see on samuti päris tüütu.

Kevadlubadus nr 6: sissekäik
Jätkuvalt ootab uuenduskuuri välisuks ja aken sinna kõrvale. Aga seda ma räägin juba pea aasta, niiet ma ei hakkagi rohkem midagi lisama.

Tegelikult võiks neid lubadusi jäädagi andma, aga peab asja ikka mõistlikult võtma ja natuke rohkem läbi mõtlema, sest edaspidised projektid on juba suuremad, kui lihtsalt ühe toa väljaehitamine. Aga praeguste ilmadega (eile sadas lund päev otsa) tahaks lihtsalt kaisus või teki all vedeleda, mis Sumol väga käpas on. Kuidagi üldse ei taha see kevad tulla jälle. Vähemalt tasus pooleaastane kannatlikkus köögi kellaga ära, mis on nüüd pärast kellakeeramist jälle õige.

Villa vol 10: magamistuba

Me püstitasime oma eesmärgi! Jee! Ehk lõpetasime magamistoa puhkuseajaga. Minu vaheajast läks asi küll kaks päeva üle, aga 0lli omasse mahtus - eks peab võtma need väikesed võidud, kust vähegi saab. Lubadus jaanuaris uuesti kohtuda läks aga kuhuiganes ja seda võitu ma võtta ei saa.
No tegelikult "lõpetasime" on sutsu liiast öeldud, kui ennast protsentuaalselt väljendada, siis kuskil 90% juures jäime toppama. Peamine põhjus - tegemist on keskealise viltuse majaga ja me ei viitsi. See puudujääv 10% sisaldab endas peamiselt kosmeetilisi probleeme (ja me pole kumbki suured meikijad, seega need ei häiri ka väga).
Hetkel siis tegemata ukse ümbrus ja selles mängib peamist rolli see vana viltususe probleem. Uue ukse paigaldamiseks sai kasutatud vana ukse jaoks mõeldud raami. See raam aga on toapoole kaldu, mis omakorda tekitab olukorra, kus ülevalt on servad rohkem eemal kui alt. Mis eeldab täpsema teaduse rakendamist liistude valimisel ja lõikamisel. Aga kõik teised liistud on pandud!!
Teine suurem tegemata asi on ahjuviimistluse lõpetamine. Selle uhkemapoolsema väljendi taga peidan ma tegelikult lihtsaid asju - ahi tuleks tolmust ja muust puhastada ja siis saunasupiga üle tõmmata. Aga kui siin majas esile tuua töid, mida saab kategoriseerida "ülisupertüütute" tööde alla, siis see on üks nendest.
Aga ülejäänud on põhimõtteliselt tehtud. Noh, uus ruloo või sarnane asi tuleks verandauksele organiseerida, sest tellitud rulool on kasetiosa liiga suur ja see hakkaks segama ukse väga lahti tegemist. Mida me muidugi väga tihti ei tee, aga seda peavalu pole vaja, et mõne aja pärast on tapeedis auk, sest me ei viitsinud. Hetkel blokeerib igasugune sodi verandal veel piisavalt seda valgust (mis korra kuus ennast näitab), et hommikupoole magada saaks, seega on see ka tuleviku Kadi ja 0lli probleem. Aga mitte väga kauge tuleviku, sest mida rohkem suvepoole, seda rohkem "akna-alt" ja varem hakkab päike sisse paistma ja und segama.
Aga hetkel on uni väga magus. Mingis osas on selles kindlasti süüdi pimendavad rulood. Äkki ka kogemata päris fengshuiselt kokku paigutatud ruum? Lisaks näeb tuba meie mõistes suhteliselt hotellilik välja ja kellel ei oleks hotellis hea uni?! Kui ikka aasta otsa elada kips- ja OSBplaatide vahel, siis tundub esimene tapetseeritud ja liistutatud tuba ikka väga uhke. Ma pole siiamaani täielikult ära harjunud selle toaga, aga kuna uni tõesti magus on, siis ma üldse ei pabla.
Aga aitab jutust, enamus ootab nagunii pigem pilte :) Nagu ikka, meeldetuletuseks vana:

"Sajandi armastuse" vaatamiseks suurepärane tegelikult.

Ilmselt võib oletada, et oli peamiselt kasutuses elutoana, paremal helendamas veranda. Tegemist maja kõige pimedama, aga suurema toaga, millest planeerisime ka alguses elutoa teha. Lammutamine aga tegi meie esimeses plaanis oma tavapärased korrektuurid ning sai hoopis magamistuba.

Vahepeal vana hea rehituba ja raske töö ja tolmutamine.

Kuna elutoa ja köögi põrand jääb talvel jalale natuke jahedaks, siis magamistoas panustasime põrandale seekord veel rohkem. Üleüldisemalt lähevad kihid nii: talad, all Fiboplokid, vahel ruberoid ja "mustaks põrandaks" õhuke OSB, seal 100+50mm kivivilla, seinaäärsetes kohtades villa all veel tuuletõkkepaber, seal peal paksem OSB, parketi alla puitkiudplaat ja põrandakatteks endaks seekord puitparkett, mis jalale soojem kui teistes ruumides olev laminaat. Ja tõesti on soojem. Muidugi mitte "mmmmmm põrandakütte soe laik" soe, aga ka talvisel perioodil astutav.
Ja nüüd siis selline.

Kaugelt tulnud vandisted valvavad und.

Üleüldiselt sai rihitud halli, et siis kollaste ruloode ja aknapõskedega natuke asja rõõmsamaks muuta. Me ei ole erilised sisekujundajad ja värvide hingeelutundjad, aga hall ja kollane peaks nagu enamvähem sobima. Kardinapuu ja rulooga näeb meie selle toa peamist ämbrisseastumist  ja suutmatust asju ette mõelda - tobe poolemeetrine vahe. Ise enam ei pane tähele seda, aga loll ikkagi. Kardinatega pole ma ka tegelikult väga rahul, tellisin need Halensist ja pildil tundusid nad läbipaistvamad. No, minu pildil ka tegelikult kui nüüd vaadata, aga tegelikuses näevad nad suht linad välja. Aga kuna nende otsimine oli nii tüütu tegevus, siis ma ei viitsi hetkel uusi otsida.

Kas see läheb selfi alla?

Mingi hetk peaks tõstatama filosoofilise küsimuse, et kui palju valgusteid on liiga palju valgusteid? Öökapilampidega sattusin Halensi tarbimislõksu, kui hakkasin häid teksasid tellima, aga ei arvestanud, et neil on tellimusele 25€ alampiir, mille peale hakkasin ringi vaatama ja leidsin need soodukast üheksakomamidagieuroga. Soolalambi panin kodust pätsa ja värvilised lõngapallid leidsime Grossi poest 15€-ga. Peegellamp on isetehtud, kui üritasime riputuskonksu tagant lahti kuumutada ja see lõppes peegli purunemisega. Aga ega me alla andnud, panime need tükid kõige odavama rõdulaua külge ja LEDid taha. Ilutses see juba üürikorteris ja leidis lõpuks siia ka koha. Kui patareisid vahetada, saaks laterna sees ka tulekesed põlema panna.
Ainuke mis eelmisest toast alles jäi, on laelamp. Mu kapipedanti häirib natuke, et see üks plahvatus ei ole kinnitusnibu keskel, aga mis seal ikka. Lamp oli vahva ja uue lambi valimine oleks olnud sama vaevarikas kui kardinate oma.

Tegemata asjade nimekiri pmst.

No muidugi on veel hunnik asju, mis võiks nagu teha (näiteks osta vaiba ja uue kummuti, pilte seintele panna), aga need ei ole kaugeltki mitte prioriteedid ja seega nad jäävad oma aega ootama.

Saladuskatte all võin öelda, et me tegelikult elame täitsa inimlikult juba - elutuba on ka kuskil 80% tehtud. Kõigest aasta võttis aega.

Seega varsti näeb jälle. Nii kauaks pika venitamise eest topelt kassimaks Sumo uhke poseerimisega:

On armas pätt noh.