Teen nüüd ühe suure monsterpostituse, sest ei viitsi igast asjast mitut väikest posti teha.
2020 oli üks päris suur aasta, nii maailmale kui ka meie väikse ja tubli villa jaoks. Kui nüüd kõik korralikult ette kanda, siis pean Agu Sihvkalikult minema omadega 2019 aasta sügisesse. Võtsime tollal vastu otsuse, et oleme ausad inimesed ja ei hakka kõik eesolevaid suuremaid töid niisama poolsalaja tegema ja tegeleme uue ehitushooaja alguseni (loe: kui õues on mõnusalt soe juba) dokumentidega, mis andis meile võimaluse ka suuremaid asju Kredexiga katta.
Õnneks on meil siin üks kohalik maakler, kes on hästi asjalik ja abivalmis, kelle kaudu lasime nullist majaprojekti joonestada koos kõikide vajalike seletuskirjade ja asjadega. Kuskil oktoobris saime kokku, mõõtsime ja arutlesime, mis sellest majast saada võiks. Võtsime oma mõtlemisaja, sest me kroonilised edasilükkajad ja alles vahetult enne suuremat koroonalainet saime oma mõtted selgeks ja projekteerijale ära räägitud. Märts-aprill möödus pidevalt mingitele küsimustele vastates ja mai alguses saime asja lõpuks ära esitatud.
Samal ajal tegelesin ma töömeeste otsimisega, mis osutus maailma kõige raskemaks ja venivamaks tegevuseks üldse. Saatsin välja üle kümne päringu, millele vastas võib-olla viis, kellest mitte ükski ei vastanud enam mu vastukirjale. Üks lubas vaatamata ja tutvuma tulla, aga ei ilmunudki kohale. Eelpool mainitud maakleri käest saime soojade soovitusega ühe numbri, mis ei vastanud telefonile kaks nädalat. Läksin lõpuks maakleri juurde kitule, kes asja uuris ja palus uuesti ühendust võtta, mille peale me lõpuks ta kätte saime. Lõppkokkuvõttes oli ta ainuke ehitaja, kes reageeris ja üldse nõus oli tulema, seega ega meil eriti valikut ei olnud. Õnneks oli ta väga normaalne inimene ja tubli töömees, seega lõpp hea, kõik hea.
Peamine põhjus, miks me seekord otsustasime kellelegi maksta töö tegemise eest, oli see tüütu vintskap. Sealt jookseb sisse kogu maja elekter, millega me üldse kokku ei tahtnud puutuda. Kaabel tuleb majja läbi katusel asuva toru, sest muidu läheksid elektriliinid sideliinidega kokku ja nii me peame elama siin sellise toruga. Eks mõistlik inimene viiks elektri maa sisse, aga liin asub teisel pool tänavat ja ma ei tea, kas ma olen elus üldse nii suurt summat näinud, mis selle asfaldi kaevamise peale läheks. Muidugi sai ju katus juba alguses vahetatud ning ei tahtnud tegeleda katuseplekkide ümbertõstmisega. Lisaks siis sai šnitti võtta, kuidas hiljem ise garaažikatusega kokku jooksvat otsaseina ilusaks teha. Ühtlasi kasutasime ehitajaid nende siin olemise ajal kõndivate googlitena igast ehitusasjade kohta.
Kui mind muidu väga ei häiri see igikestev remont ja ehitus, mis siin kestab, siis see vintskap oli küll pinnuks silmas, kuna paistis uue katuse seest kohe eriti välja.
Kuvatõmmis instast, sest see tundub nii kauge minevik juba, ei viitsi originaalpilti välja otsida :P |
Siin juba mitu etappi vahele jäänud, sest see suurem pildistamistuhin on aastatega juba kulunud. Ühtlasi on näha, millised toredad avatud maja päevad meil siin vahepeal olid.
Hetkel koosneb siis vintskapi sein tavalisest rohelisest tuuletõkkeplaadist, mille peal kaks kihti roovitust, sest panime teise korruse laudise püstipidi.
Tellingutel oli tore turnida, kui töömehi ei olnud. |
See väike auk irvitas veel näkku iga kord, kui üles vaatasin. |
Kaugemalt vaadates oleks natuke nagu öökull nende kleebistega. |
Majavärvi valimine käis meil ka muidugi väga profesionaalselt, läksime kohalikku E-Ehitusse, seisime mingi pool tundi seal värvikaartide stendi ees ja otsustatud. Pidi olema üks populaarsemaid majavärve, seega kui ringi jalutate, siis mõnda helehalli maja nähas näete ilmselt ka meie maja värvi.
Vahepeal olid pikalt avatud maja päevad, õnneks ei tahtnud keegi kutsumata külla tulla. |
Aknad ikka tegelikult mõlemal pool tumepruunid, ma ei ole viitsinud kleepse ära nokkida veel. |
Kui saime vallalt loa lammutama ja ehitama hakata, ei läinud ilmselt 24 tundigi mööda, kui ma läksin esimesi fassaaditelliseid lahti kangumata, sest ma olin seda nii kaua oodanud. Plaan oli selle suvega maja kindlasti ära soojustada. Pange tähele, et kirjutasin "oli plaan", sest selleni me see suvi ei jõudnudki :D Kuidagi see aeg läks lihtsalt käest ära kõikide muude asjadega ja mingi hetk otsustasime, et ei viitsi enam ja sinna see sellel aastal jääb. Hetkel loodame, et mõni päev tagasi olnud miinuskümme on selle talve maksimum, sest need tellised hoidsid rohkem sooja, kui arvasime.
Mässisime maja lihtsalt tuuletõkkesse see aasta. Maja on nüüd ilus potisinine, sest lasime rulli Tallinnast tuua interneti info põhjal. Kodulehel polnud aga keegi maininud, et ilus valge rull seestpoolt sellist värvi on ja et see pool just väljapoole paistma jääb.
Veits Peipsiääre vaibz |
Õnneks pole ükski naaber veel pahandama tulnud, et me nende silmailu rikume siin niimoodi.
Hetkel on maja üleni soojustamata, sest ka uued seinad otstes ei näinud mingit villa. Praeguse seisuga on plaan kasutada soojustuseks tselluvilla, mida saab teisel korrusel edukalt ka seespoolt paigladada. Seda ei tohi sassi ajada seespoolt soojustamisega, paigaldame lihtsalt natuke teises järjekorras ja siis hiljem paneme sinna lihtsalt kipsi/OSBi sisemiseks seinaks peale.Alumisel korrusel tuleb kevadepoole villale veel raamid ehitada. Soojuskihi paksus tuleb keskmiselt 250mm, eks see maja kõveruse tõttu liigub siia-sinna. Mingi hetk peab all aknad ka tuuletõkkega tasa tõstma, aga õnneks seda ei pea tegema enne villa paigladamist. Alla korrusele tuleb laudis horisontaalselt, seega pääseb ühe roovituse võrra kergemalt (lisaks ei pea kuue meetri kõrgusel ronima laudadega).
Ma nüüd natuke söön oma sõnu, sest ühest suurest tööst teen ikkagi veel eraldi postituse, sest sellest saab täitsa uue teemaliini teha. Ma seda posti olen mingi kolm nädalat juba kirjutanud, aga too peaks ikka natuke kiiremini tulema.
Lõpetuseks klassikaline kiisupost! Toredat vana aasta lõppu kõigile! :)