Villa vol 4 ehk enam pole lammutusblogi

Postide vahe läheb sujuvalt päris pikaks ja ma olen natuke pahandada ka juba saanud. Aga hetkel võtavadki asjad veel  pikemalt aega ja igast põõsa väljakaevamisest ma ka ei hakka kirjutama, sest ma pole lihtsalt nii osav (erinevalt näiteks Tuglasest, kes "Väikeses Illimaris" köögiust neli lehekülge kirjeldas. Või oli asi lihtsalt ealistes eripärasustes ja kaks lauset on meelde jäänud nelja leheküljena?). Lisaks elasin vahepeal üle kaotuse oma kõvaketta näol, sest hei, varukoopiad on nõrkadele! Muidu pole hullu, aga kõik need pildid Sumost (ja no okei, sünnipäevadest) on läinud. Ja kogu mu kokkukogutud ideedekataloo maja sisutamiseks. Aga hei, seda originaalsem maja tuleb, eks? Eks..?

Küll aga oleme selle vahega suutnud ära teha päris mitu suuremat tööd.
Ma olen enda üle tegelikult päris uhke, sest viitsin majas teha asju, mis muidu ilmselt siiamaani tegemist ootaksid (üleüldiselt on midagi minuga toimumas, avaldasin ükspäev näiteks soovi Õnne 13 vaadata). Kolm tundi õunu kõrge muru seest korjata - pfft, käkitegu, suva see, et silme eest on kummardamisest must. Kolm tundi õunu võrdub muide umbes kuskil 700l ehk pool kompostikasti ja üheksa 60liitrist kotti. Millega meil pole midagi teha, kui välja arvata kergest frustratsioonist tekkinud plaan, mida kõikide nende puudega kevadel teha. Ehk kärpida neid suuremas ulatuses, et me hakkaks uuesti õunu saama alles mõne aasta pärast, kui me reaalselt oleme nendega valmis tegelema ka.
KUIGI esimene (kui välja arvata 0lli sõstrakoogid, siis mingi sajas) koriluse ja aiasaaduste produkt on riiulil olemas - üheksa purgikest aroonia-õunamoos (moosi tehes avastasin, et Lätist toodud sprotid on samasuguse purgi sees, kui mina Prismast ostsin (mis näitab ka, et ma pole intensiivseks koriluselustiiliks valmis, sest pean purke poest ostma)).

Me pole küll väga suured moosisõbrad, aga nomnomnom.

KUIGI mu enda sõnadele vasturääkivalt tegime ära esimese peenra - 18 maasikataime, korralikult äramärgitult, kus mis sort on. Sest maasikad peavad olema. Mis siis, et ma allergiline olen. Aga maasikatega on alati midagi teha.
Teiseks suuremas plaanis tüütuks tööks, mida ma imekombel täitsa nautisin, oli põrandakütte kinnitamine armatuuri külge. 200 meetri jagu peenikest juhet, mida tuleb veel peenemate kinnitusega sama peenikese armatuuri külge panna.

Diibid remondipildid jee. See vähene kinnitus ajab siiamaani nutuka peale.

Ning siis masendusse langeda, kui raske betoon selle kõik küljest rebib. Õppige mu veast ja kasutage ära kõik pakis kaasas olevad kinnitused ja ostke veel kolm korda sama palju juurde ja kasutage need ka ära. Hetkel juhe veel katki ei ole, takistus on sama, mis enne, aga õiget tagajärge näeb mingi kuu pärast, kui kütte sisse võib lülitada. Ehk kui mingid osad kokku jäid betooni sees ja teineteist läbi kõrvetavad ja kogu töö kasutuks muudavad.
Betooni valamine isenesest oli lõbus ja põnev. Suur pumi tuli kohale, tõstis kraana voolikutoetuskraanalaadseasja (ma tõesti ei tea) ülima täpsusega elektriliinide vahel üles ja siis suunas voolikuga betooni majja. Ma pilti ei teinud, sest minu jaoks ilgelt põnev asi on betoonimeestele igapäevane ja mulle ka ei meeldiks, kui keegi teeks minust pilti, kui ma kaupa tellin. Pluss see, kuidas betoon voolikust välja tuleb, oli millegipärast naljakas. Mind on üleüldises plaanis suhteliselt lihtne lõbustada. Natuke hiljem sai kummikutega seal betooni sees sumbata ja korralikult laiali ajada, sest see segu on tegelikult (minu) oodatust paksem (sest ma ei tea midagi) ja ei voola ise paika. See tegevus võttis ka oma kaks tundi kükitamist, mille tulemusena on mul mõlemal jalal ikka veel verevarustuse häirimisest tuimad kohad.
Mõned päevad pärast betoonivalamist tuli pottsepp ja tema abiline tegutsema. Nagu eelmises postis mainitud, kohaliku tegijaga. Vanem (abielu?)paar, kelle motoks on, et "Mees teeb hästi ja korralikult ning naine ilusalt!" ja ega tegelikult küll jah. Täieliku võhikuna ei ole mul selle ahju siseelu korralikusest õrna aimugi, aga tundub küll hästi tehtud. Lisaks on ahi tõesti väga ilus, vaatamata sellele, et "me kõik tellised valesti ümber ladusime". Mul on veel see kinnisvarakuulutustevaatamisehaigus küljes ning just viimasel ajal on silma jäänud uued laotud soojamüürid ja pliidid, mis ei ole kohe mitte üldse nii ilusad, kui meie oma tuleb. Ja ei, asi ei ole selles "meie oma" pimeduses, mis on võrreldav (ma oletan) sellega, kuidas emad oma lapsi näevad, vaid neil paistavad vuugid koledad ja krobelised, kivid on alguses pesemata jäänud ja selle pärast ka segutriibulised ja -laigulised.

Ilus ja puhas, esimese päeva lõpp vs viienda päeva lõpp. Arvestatav valmimisaeg 1.oktoober 2020.

Oleme juba seal pooliku ahju ees istunud ja kujutanud ette, kuidas tuli all ja ilus on olla.

Kui on hea fantaasia, kannatab juba ette kujutada küll :)

Päev pärast pottsepa töö alustamist saime vee ka lõpuks majja sisse pandud pärast kahekordset üritamist. Õnneks on meie piirkonna veetehnik, kes veenäidikut plommima tuli, mõistlik mees. Pakkus alguses, et parandab meie vea ise ära, aga kontor ei lubanud, vat sulle bürokraatiat. Ja nii pidigi ta teisel päeval uuesti tulema, sest see on ju hulga mõistlikum ajakasutus.

Tõestus, et vesi sees on ning meie ajutine ülistiilne kraanikauss.

Pottsepa esimesel päeval tassisime talle vett naabrionu kaevust, kellel on aias hiigelsuur kreeka pähklipuu, mis vilju ka kannab. Pätsasime sealt salaja kaks pähklit ja panime katsetamiseks potti (kuskilt peab ju see 0lli puukool alguse saama). Mõni päev hiljem, kui taimi läksin kastma, oli keegi ühe pähkli potis ära pätsanud. Mõtlesime, et no okei, uudishimulikud ja nahaalsed naabritädid, päris hull värk. Hiljem riisusime lehti ja elupuu okste alt leidsime ühe kreeka pähkli. Kui naabritädidel just keldriruumiga kitsas pole, siis on meil aias ilmselt üks või mitu pätt-oravat. Võtsin siis temalt omakorda selle pähkli ära ja surusin potti, sest nagunii ei oleks ta talvel mäletanud, et tal seal maius on kõrvale pandud.
Vahepeal käisid veel kaks poissi ka, lammutasid meie korstnapitsi ära. No mitte pahameelega, nad tegid uue asemele ka ikka, Linn pole ennast veel erilise pätiurkana tõestanud (kuigi ma Linna facebooki grupis lugesin, et keegi pidi meie kandis pesunööridelt riideid varastama). Poolteist päeva tööd ja 500 eurot teenitud, vaheta või ise ametit.
Üks põhiline asi, mis meile hetkel masendust tekitab, on katusevahetaja. Okei, hea on, et me üldse leidsime inimese, kellel on veel see aasta aega seda teha. Olen aru saanud, et ehitajate elu on väga hektiline, vabasid päevi pole ja puhkus on siis, kui vihma sajab. Aga kurat, vihma sajab. Ja jõuab meile kööki ja elutuppa välja ja tekitab natuke seisakut, sest niisket maja pole mõtet hakata kinni ehitama. Lubas teine juba poolteist nädalat tagasi tulla. Loodame, et järgmiseks postituseks on katus vahetatud. Enam ei saa seda nalja ka teha, et enne läheb Savisaar vangi kui meil katus peale saab.
Lisaks peaks oktoobris valmis hakkama saama meie uued aknad, ehket ootust jagub.

Vahepeal sai muide ka Moira meie täisväärtuslikuks pereliikmeks! :)

Teoorias oleks võinud ta Katariina laevakassiks väga hästi oma ühe piraadisilmaga sobida, kui ta absoluutselt kõike ei kardaks