Kodu on seal, kus pükse jalas ei pea olema.

Ma ei tule teile siia mingit omapärast elulugu kirjutama. Olen oma teadliku (mitte noh mingi reinkarnatsioonid ja sellised asjad, vaid elu, mida ma mäletan, ehk siis umbes vanusest viis) elu elanud eramajas. Ega ma muidugi ei ole kogu elu olnud sellise suhtumisega, et JESSS OMA AED JA MAJA. Algselt oli ikka "miiiiiiiiiiiiiiks ma pean seda muru niitma ja peenart rohima ja mis mõttes meil ei ole satti ja ma pean sugulaste juurde minema mutikaid vaatama". Ja üldse, mis Jõgeva? Siin pole ju mitte midagi teha. Ja muud kõike sellist.
Siis ma lõpetasin gümnaasiumi ja pidin teise linna minema. Kaks aastat Tallinnas, viis ja edasi aastat Tartus ja pea iga aastaga on süvenenud tahtmine koju peitu tulla. Oma (täiskasvanuma)elu tekkimisega on pikenenud ka koduskäimise vahed ja suurenenud arusaam, kui suurepärane on ikka oma majas elada.
Hetkel elan (põhimõtteliselt) esimest korda elus (sest päris esimest korda ei mäleta) paneelmaja korteris. Enne seda korterit elasin ka muidugi korterites, aga need asusid alati umbes sajaaastastes majades keset Karlova idülli, niiet see väga ei loe.

No ei loe ju!

Kui 0ll mu ellu ilmus, hakkasid ka konkreetsemad pesapunumisplaanid tekkima. Algselt ikka vaikselt, uurisin niisama ajaviiteks kortereid. Siis uurisin juba tihedamalt ja lõpuks juba nii vägivaldselt, et kuulutused juba peas olid. Kortereid, sest nii ju tehakse. Kõigepealt elad üürikorteris, siis ostad korteri ja siis kunagi kui oled rikas ja kogenud, maja. Ma isegi niiväga avalikult ei unistanud majast. Rääkimata üldse hindadest, kuna firmaomanik või üliosav investeerija pole meist kumbki.
Aga siis ükskord ütles mu mamps ühe lause, mis kõik ümber mõtlema pani. Et nad on papsiga praeguses majas elanud üle 20 aasta, teinud kolm või neli ringi remonti ja ALLES nüüd võib põhimõtteliselt rahul olla.
Eks me siis rääkisime omavahel ja mõtlesime, et eks ta tõsi ole. Et korter on tegelikult päris mõttetu aja raisku laskmine. Mina ei oska näiteks üldse korteris elada, tahaks ikka lund rookida ja muru niita ja kiruda, et kust need õunad kõik tulevad ja ma ei jõua enam kummardada ja neid kokku kurjata ja mida nendega üldse teha. Ja 0ll on aednik. Tassib mulle koguaeg mahakantud taimi koju, aknalaudadel enam ruumi pole, ja nii me tassime neid omakorda minu vanematele või 0lli maakohta. Ja siis nemad kiruvad, et otsige endale rõduga korter või aiaga maja.
Ostamegi! Hakkan remoniblogi pidama! Aga ei tea veel, mis ja kuhu. Sest eelarve on ülitilluke. Majad Tartu linnas ületavad meie eelarve umbes topelt. Tehke loogilist järeldamist ja saate aru, et me hakkame linnast välja kolima. Minu armsast Tartust.
Aga pole hullu. Kui taristu on hea. Ja võimalused asju teha. Ja arstid ja poed ja. No ühesõnaga me ei koli maale. Õnneks on Tartu ümbruses asulaid ja linnasid mitu.
Avastasin, et majade vaatamisega võib sama olla, nagu pulmakleidi valimisega. Teoreetiliselt noh. Et esimene ON SEE ÕIGE. Meie esimeseks sai üks vana maja Nõol. Rõhutamaks vana, sest seda oleks saanud ilmselt jalaga ümber lükata. Kõik ütlesid, et me selle ära unustaks. Aga mina ei unustanud. Uurisin ja kirjutasin, et kas me saaksime oma eelarvega uue maja püsti panna.
Ei, sellest ei saa nüüd remondiblogi algus. Sest vaatasime ühte maja veel. Ja ma armusin jälle ära ja sain aru, et ma ilmselt armun ära lihtsalt sellesse mõttesse, et me oma majas elame ja kuna mul on nii elav fantaasia, ei ole see kujutlus väga raske tulema. Sain aru, et asja peab ratsionaalsemalt võtma ja oma elu pole mõtet raskeks teha, vaadates üle meie tegemise jõu käivaid maju. Siinkohal sügav kummardus inimestele, kes renoveerivad vanasid talumajasid. Tahaks ka, aga samas nii väga ei taha, et seda ära teha.
Tegelikult peaks üldse enne panka minema, sest ega meil seda raha tagataskust võtta pole.
Tegelikult oli esimene maja, mida vaatasime, hoopis üks palkmaja äravedamiseks. Aga see äravedamine oleks omakorda väga probleemseks muutunud, sest kui raha ikka loopida pole, on selliste tegevuste korraldamine ka raske. Veel tegelikult võttis selle maja isu ära maakler. Sõitis oma ülikalli maasturiga platsi, aga ei osanud enamustele küsimustele vastata. Ja olen üldse tähele pannud, et paljud maaklerid ei tea oma objektide kohta väga palju, neid nagu ei huvitakski, kas see saab maha müüdud või ei. Muidugi on tublisid ka, aga nad ei ole enamuses.
Niiet siin me nüüd siis oleme, majatud, aga suure tahtmisega. Lisaks mõelge, kui põnev Sumol (ja ilmselt Moiral ka) oleks uut elamist avastada. Või noh, pigem ikka Sumol, Moira leiaks ilmselt esimese võimaliku kapialuse ja oleks seal kaks nädalat. Ma ei kujuta ette, kui me lõpuks peaks saama oma aia, siis mis selles saab. Astumisruumi ilmselt poleks.