Nipet-näpet

Viimasest postist on pea kaks kuud möödas ja asja pärast - suvi on nii raisku läinud remondi ja muu sarnase suhtes. Nagu oleks asju teinud, aga samas ei ole väga midagi ette näidata. Peamiselt niidetud muru.
Panin kevadel instagrami pildi, kui uhke ma olin idanenud (viis kuuest) kõrvitsaseemnete peale. Siis oli veel kevad ja näpud jubedalt sügelesid aias tegutsemise järgi. Kerge kahtlus oli muidugi nende suhtes, sest pilt pakendi peal näitas suvikõrvitsat, aga eestikeelne tekst rääkis lihtsalt kõrvitsatest. Ja tulemus on nüüd siis selline:

uputab :(

Hunnikute viisi suvikõrvitsat. Kokku kaheksa taime, sest naabritädi andis ka ja kes olen mina, et tasuta asjadele kätt ette panna. Oleme sealt hunnikust ära korjanud (ja 90% ära jaganud) ligikaudu 30 junsut ja neid on veel tulemas. Kõik sellised beebisuurused, sest neil on oskus salaja ühe ööga kasvada kurgist selliseks ja ma magan õige korjamishetke alati maha. Mul mingi hetk lõi muidugi tagantjärgi selgus pähe, et huvitav, mida ma oleks teinud viie taime jagu tavaliste kõrvitsatega ja üleüldiselt vist ongi parem, et nii läks. Julgen nüüd siis soovitada, et parimad suvikõrvitsaretseptid on paneeritud kettad küüslauguga ja (presidendi)proua Ilvese suvikõrvitsa-šokolaadikook, kui sinna tops toorjuustu ka sisse segada. Suvikõrvitsal on ka imeline omadus hästi kaua säilida, seega kõlbas see kook ka nädal hiljem süüa, kuigi ma ei tea, mis ime läbi ta üldse nii kaua meie majas säilis, sest tegelikult oli ka hea kook.
Aga saadustega on üldse hästi läinud.

Õuetomatid annavad ilma katteta iga päev mõne magusa punni, kuigi nüüd peaks neile juba mingi telgi ümber ehitama. Sibulad võtsin üles ja näen nüüd kurja vaeva nende kuivatamisega, jooksen toa ja õue vahet neid päikse käest verandale tõstma, sest viimasel ajal ähvardab sadada kogu aeg. Porgandid vohavad kasvada ja maitsevad hästi. Maksimaalselt kärbitud õunapuud on maksimaalselt õunu täis. Arooniad tumenevad iga päevaga järjest magusamaks. Ostsin kohaliku käest mustikaid ja tegin moosi, pluss panin külma. Kevadel kuivatasin nurmenukuõisi talvise köha jaoks. Tilli ja sibulapealseid korjasin ja mitte ei pannud sügavkülma, vaid laenasin mampsilt toidukuivatit ja lasin sel oma tööd teha. Tegin sama ka basiilikuga, aga see läks metsa, ma ei ole  täpsemaid põhjuseid veel välja uurinud. Meie organiseerimatuse kohta päris hea tulemus.
Ainuke, mis mul enam ei õnnestu, on rediste kasvatamine, sest kaks rida seemned ei ole mitmel katsetuskorral enam idanema hakanud. Kahtlustan sipelgaid, keda see aasta on meeletult palju ja kellele üleüldiselt meeldib meie peenras elada vaatamata minu suurele mitte-meeldimisele.
Teine suurem jama, millega hakkama saime, oli kapsausside eksisteerimise unustamine. 0ll sai töökaaslase käest mõned nuikapsa istikud, millest me tegelikult otseselt midagi väga ei oodanudki, aga proovida mõtlesime ikkagi. Ja noh, kui ikka ei hooli, siis võetakse kohe ära. Okei, õnneks osad jõudsid enamvähem söödavasse suurusesse kasvada ja ära saame ikkagi proovida. Kuigi siit küsimus, kas taim kasvab ilma lehtedeta edasi? Sest nad seda meie poolt söödavat jubinat ei söö. Niiet sügisel võib veel lootust olla? Vähemalt on kapsaliblikad, keda tuleb ikka paras kogus nüüd, oma lihtsuses päris ilusad.

Millegipärast tuleb meelde lapsepõlve logpeediline harjutus, kus ussssssssssssss käis külas kõigil.

Mittesöödav taimestik elab ka hästi, näiteks on minust poolkogemata hostade (kuigi ühes saates üks Räpina õpetaja väitis, et kõik hostad on tervenisti söödavad, mille peale ta sõi ära ühe hosta õie, mille peale saatejuht tegi nägu nagu see oleks midagi väga rõvedat olnud) koguja saanud. Naljakas, et kaks aastat tagasi oleks ma ise öelnud sarnase lõigu peale, et mida ta näitab oma kapsalehti, aga tänane mina ütleb, et ise oled kapsaleht. Võib-olla järgmise kahe aasta pärast oskan sorte ka öelda, aga täna mitte (okei, ülemine parempoolne on Blue Umbrella, kuigi ta vist tahaks natuke rohkem päikest, et sinakam olla).

Jah, ma tean, et üks on hõlmikpööris.

Suuremaid ja väiksemaid üllatusi jagab aed ka ikka aeg-ajalt. Näiteks on meile kuidagi kolinud erinevad lilled, mis niisama õhu kaudu kohe üldse ei liigu. Krüsanteem on üks neist, mis peaks küll olema mitmeaastane taim, aga meie talve see üle ei ela. Ta hakkas kasvama sodimullahunnikus, mis sisaldab endas muldasid nii põranda alt kui aiast (ja millest hiljem saab ilus peenar), nii et on võimalus, et ta oli aastaid(kümneid) kuskil peidus ja nüüd väljakaevamisega sai oma teise tulemise. Sama võis olla selle kuningliiliaga, mis hakkas ümbertõstetud päevaliiliate vahel kasvama. Päevalill on talvise linnusöötmise jäänuk. Ja mis mind kõige rõõmsamaks teeb, on üheksavägise (pildil see suur kapsaleht) esimese aasta taimede tärkamine siin ja seal aianurgas. Teisel aastal on see taim ülivõimas ja ilus ja uhke. Guugeldage.

Usssssssssss ei läinud üheksavägisele külla.

Ruumselt oleme teinud nipet-näpet. Näiteks sai vannituba värvida. Ja siis aru saada, et hüdroisolatsiooni pintslitõmbed on all liiga koledalt näha. Ja siis veel värvida, aga seekord struktuurvärviga. Aga siis sai värv otsa ja tehtud ainult üks nurk ruumist. Aga see nurk on nüüd üks kõige rohkem valmisolev nurk elamises. Sai isegi kauaoodatud vahesein püsti pandud. Kui me algselt tahtsime wc-poti eraldada kahe täisseinaga, siis see meie esimene plaan läks sinna, kuhu enamus meie esimestest plaanidest läinud on. Pott seisis tükk aega ilma seinata imeliku nurga all ja sai siit-sealt naeru osaliseks, aga nüüd on ta lõpuks loogiliselt. Ja mis saab olla veel rohkem boho-vintage-shabby-chic-rustic-retro taaskasutus kui eelmiste omanike kuivkäimla uks seinaks teha. Lihvisin selle ära ja katsin saunasupiga, mis on meie peres kõrgelt hinnatud viimistlusvahend (vt ka: vannitoakapp).

WCpabeririiuli mõte varastatud Pinterestist.

Rohkem ei olegi midagi ilusamaks tehtud. Lihtsalt hästi palju asju ümber tõstetud. Logu veranda sai endale tugevama ajutise põranda, kuhu ma suutsin ümber tõsta peaaegu terve toa jagu asju. See tuba läheb nüüd nullini lammutamisele, et sügisel ei peaks enam ütlema, et me elame ühetoalises majas. Õues ootavad tänavakivid, et sissesõit teha korralikuks. Külmas koridoris ootab uus välisuks paigaldamist, kuhu kõrvale tuleb veel uus aken tellida. Laialilammutatud vana riidekapp ootab uut tulemist. Esik viimaseid viimistlustöid. Niiet järgmine kord peaks tulema juba põnevam post, mis ei sisalda 75% kapsalehti.

Seekordne kassimaks pättidest nende lemmikkohas - aknalaual kirjutuslaua ja akna vahel. Klaasid on rasvaseid linnujälgimis ninajälgi täis alati.

Kui nad mõlemad viiendiku oma fotogeenist mulle annaks, siis ma võib-olla paneks endast ka pilte siia.