Villa vol 14: 2020 suvi

 Teen nüüd ühe suure monsterpostituse, sest ei viitsi igast asjast mitut väikest posti teha.

2020 oli üks päris suur aasta, nii maailmale kui ka meie väikse ja tubli villa jaoks. Kui nüüd kõik korralikult ette kanda, siis pean Agu Sihvkalikult minema omadega 2019 aasta sügisesse. Võtsime tollal vastu otsuse, et oleme ausad inimesed ja ei hakka kõik eesolevaid suuremaid töid niisama poolsalaja tegema ja tegeleme uue ehitushooaja alguseni (loe: kui õues on mõnusalt soe juba) dokumentidega, mis andis meile võimaluse ka suuremaid asju Kredexiga katta.
Õnneks on meil siin üks kohalik maakler, kes on hästi asjalik ja abivalmis, kelle kaudu lasime nullist majaprojekti joonestada koos kõikide vajalike seletuskirjade ja asjadega. Kuskil oktoobris saime kokku, mõõtsime ja arutlesime, mis sellest majast saada võiks. Võtsime oma mõtlemisaja, sest me kroonilised edasilükkajad ja alles vahetult enne suuremat koroonalainet saime oma mõtted selgeks ja projekteerijale ära räägitud. Märts-aprill möödus pidevalt mingitele küsimustele vastates ja mai alguses saime asja lõpuks ära esitatud.

Samal ajal tegelesin ma töömeeste otsimisega, mis osutus maailma kõige raskemaks ja venivamaks tegevuseks üldse. Saatsin välja üle kümne päringu, millele vastas võib-olla viis, kellest mitte ükski ei vastanud enam mu vastukirjale. Üks lubas vaatamata ja tutvuma tulla, aga ei ilmunudki kohale. Eelpool mainitud maakleri käest saime soojade soovitusega ühe numbri, mis ei vastanud telefonile kaks nädalat. Läksin lõpuks maakleri juurde kitule, kes asja uuris ja palus uuesti ühendust võtta, mille peale me lõpuks ta kätte saime. Lõppkokkuvõttes oli ta ainuke ehitaja, kes reageeris ja üldse nõus oli tulema, seega ega meil eriti valikut ei olnud. Õnneks oli ta väga normaalne inimene ja tubli töömees, seega lõpp hea, kõik hea.

Peamine põhjus, miks me seekord otsustasime kellelegi maksta töö tegemise eest, oli see tüütu vintskap. Sealt jookseb sisse kogu maja elekter, millega me üldse kokku ei tahtnud puutuda. Kaabel tuleb majja läbi katusel asuva toru, sest muidu läheksid elektriliinid sideliinidega kokku ja nii me peame elama siin sellise toruga. Eks mõistlik inimene viiks elektri maa sisse, aga liin asub teisel pool tänavat ja ma ei tea, kas ma olen elus üldse nii suurt summat näinud, mis selle asfaldi kaevamise peale läheks. Muidugi sai ju katus juba alguses vahetatud ning ei tahtnud tegeleda katuseplekkide ümbertõstmisega. Lisaks siis sai šnitti võtta, kuidas hiljem ise garaažikatusega kokku jooksvat otsaseina ilusaks teha. Ühtlasi kasutasime ehitajaid nende siin olemise ajal kõndivate googlitena igast ehitusasjade kohta. 
Kui mind muidu väga ei häiri see igikestev remont ja ehitus, mis siin kestab, siis see vintskap oli küll pinnuks silmas, kuna paistis uue katuse seest kohe eriti välja. 

Kuvatõmmis instast, sest see tundub nii kauge minevik juba, ei viitsi originaalpilti välja otsida :P

Siin juba mitu etappi vahele jäänud, sest see suurem pildistamistuhin on aastatega juba kulunud. Ühtlasi on näha, millised toredad avatud maja päevad meil siin vahepeal olid.
Hetkel koosneb siis vintskapi sein tavalisest rohelisest tuuletõkkeplaadist, mille peal kaks kihti roovitust, sest panime teise korruse laudise püstipidi.

Tellingutel oli tore turnida, kui töömehi ei olnud.

Ja siis jäi mitmeks kuuks vintskap sellisena seisma, sest ootasime aknaid. Kuigi välimuselt juba VÄGA viisakas, eriti võrreldes vanaga, aga see vana aken ikkagi natuke veel segas. Vihmaveerenn ja toru on ka toredad asjad, mul pole vihmakolina vastu küll midagi, aga teisel korrusel selle kõrval magades ilmselt oleks.

See väike auk irvitas veel näkku iga kord, kui üles vaatasin.

Vintskapitööd lõppesid kuskil juuli lõpupoole, uued aknad tulid lõpuks ära novembri keskel, siis oli vaatepilt juba täitsa okei. Nüüd puudu ainult plekk ja ääreliistud, siis ongi täitsa valmis. 

Kaugemalt vaadates oleks natuke nagu öökull nende kleebistega.

Ühe suure akna asemel sai seekord kaks väikest, sest seda hiigelsuurt, kaks meetrit laia akent oleks olnud suhteliselt võimatu sinna teisele korrusele kuidagi saada. 
Majavärvi valimine käis meil ka muidugi väga profesionaalselt, läksime kohalikku E-Ehitusse, seisime mingi pool tundi seal värvikaartide stendi ees ja otsustatud. Pidi olema üks populaarsemaid majavärve, seega kui ringi jalutate, siis mõnda helehalli maja nähas näete ilmselt ka meie maja värvi.

Laudis ise on  ~145 mm lai täispunn ja hööveldamata, sest sellisel pidi värv kõvasti kauem peal püsima ja meie laiskust arvestades oli see ilmselge valik. Mõtlesime alguses ka Stonerex või muu sarnase tsementlaudise peale, et jumala eest ei peaks kunagi maja üle värvima, aga ehitusmees tõi välja hea mõtte - isegi kui me palkaks iga seitsme aasta tagant kellegi oma maja värvima, ei läheks see mitmekümne aasta jooksul nii palju maksma kui majatäis tsementlaudist. Lisaks pidi selle paigladamine olema paras täppistöö. Me tegelikult teadsime enne seda, et ega meil selle panemiseks raha ei ole, aga see mõte pani asja lõpuks lukku.

Koos vintskapiga sai see aasta korda tehtud ka maja teise korruse otsad. Mul ühest otsast jälle päris alguspilti ei ole, siin juba silikaat maha võetud (seda pole väga raske ette kujutada ka :D ).

Millegipärast olid mõlemad otsad sissepoole väga kaldu ja me hakkasime juba kahtlema, et kas see on mingi ehituslik nipp või kas üks maja saab tõesti nii viltu olla omadega. Võtsime riski ja otsustasime, et üks maja ikkagi saab omadega täiega viltu olla ja tegime uued seinad (mega)sirged. 0ll ehitas garaaži katusele vahva plate ka, et tööd oleks kergem teha.

Vahepeal olid pikalt avatud maja päevad, õnneks ei tahtnud keegi kutsumata külla tulla.

Eelmisel pildil vasakul pool on näha juba uut seina. Et (mega)sirgsust garanteerida, ostsime liimpuittalad, mis nagu peaksid olema igatpidi sirged. Mõned üksikud olid natuke banaanid, aga saime asja aetud.

Lisasime natuke tuuletõket, topeltroovitust, laudist ja aknaid ning saadki täitsa (poole)maja moodi asja.

Aknad ikka tegelikult mõlemal pool tumepruunid, ma ei ole viitsinud kleepse ära nokkida veel.

Akendega sai pikemalt mässata, sest tahtsime Kredexit kasutada. Algselt oli plaan küsida raha projekti, akende ja värskeõhuklappide jaoks. Viimaste, sest Kredexil on tingimus, et kui eluruumides aknaid vahetada või soojustada, siis peab tagama värske õhu juurdevoolu ka. See plaan läks metsa, sest olin ise projekti tellides tühja pannud ja projekti pealt ei saanud raha tagasi. Lisaks polnud projektis akende vahetamisest otseselt midagi kirjas, sellepärast poleks ka saanud. Siis katsetasin lihtsalt aknaid ja see läks läbi. Selleks oli muidugi vaja jälle lõputult kirju saata ja vahetada, et saaks nõudmistele vastavad pakkumised, sest keegi ei süvene eriti soovidesse. Pakkumiste küsimist alustasin juunis, aknad said lõpuks ette novembri lõpus. Vahepeal küsis Kredex, kuidas me värske õhu tagame, sest olin värskeõhuklapid ka välja jätnud - piisas ütlemisest, et järgmine aasta paigutame. Paigutame ka!

Novembris oli muidugi koroona pead tõstnud ja kahjuks stereotüüpidele vastavalt sattus meile paigaldaja, kes maske ei tunnistanud. 0ll vaidles temaga natuke ning too andis üllatavalt kiiresti alla. Edasi oli muidugi suhteliselt hapu näoga, aga aknad on ees korralikult ja pole alla veel kukkunud, ehk ta väga pikka ja kanget viha ei pidanud.

Ehk siis see Kredexi värk tundub alguses hullult hirmus ja kohutav, aga paberimajandus ise ei ole hull - nõuetekohaseid pakkumisi on kohutavalt raske kokku saada. Väskeõhuklapid jäid ka pooleldi selle pärast paigaldamata, sest ma lihtsalt ei saanudki ühelt normaalset pakkumist ja ei viitsinud lihtsalt enam sellega tegeleda.

Kui saime vallalt loa lammutama ja ehitama hakata, ei läinud ilmselt 24 tundigi mööda, kui ma läksin esimesi fassaaditelliseid lahti kangumata, sest ma olin seda nii kaua oodanud. Plaan oli selle suvega maja kindlasti ära soojustada. Pange tähele, et kirjutasin "oli plaan", sest selleni me see suvi ei jõudnudki :D Kuidagi see aeg läks lihtsalt käest ära kõikide muude asjadega ja mingi hetk otsustasime, et ei viitsi enam ja sinna see sellel aastal jääb. Hetkel loodame, et mõni päev tagasi olnud miinuskümme on selle talve maksimum, sest need tellised hoidsid rohkem sooja, kui arvasime. 
Mässisime maja lihtsalt tuuletõkkesse see aasta. Maja on nüüd ilus potisinine, sest lasime rulli Tallinnast tuua interneti info põhjal. Kodulehel polnud aga keegi maininud, et ilus valge rull seestpoolt sellist värvi on ja et see pool just väljapoole paistma jääb.

Veits Peipsiääre vaibz

Õnneks pole ükski naaber veel pahandama tulnud, et me nende silmailu rikume siin niimoodi. 

Hetkel on maja üleni soojustamata, sest ka uued seinad otstes ei näinud mingit villa. Praeguse seisuga on plaan kasutada soojustuseks tselluvilla, mida saab teisel korrusel edukalt ka seespoolt paigladada. Seda ei tohi sassi ajada seespoolt soojustamisega, paigaldame lihtsalt natuke teises järjekorras ja siis hiljem paneme sinna lihtsalt kipsi/OSBi sisemiseks seinaks peale. 
Alumisel korrusel tuleb kevadepoole villale veel raamid ehitada. Soojuskihi paksus tuleb keskmiselt 250mm, eks see maja kõveruse tõttu liigub siia-sinna. Mingi hetk peab all aknad ka tuuletõkkega tasa tõstma, aga õnneks seda ei pea tegema enne villa paigladamist. Alla korrusele tuleb laudis horisontaalselt, seega pääseb ühe roovituse võrra kergemalt (lisaks ei pea kuue meetri kõrgusel ronima laudadega).

Ma nüüd natuke söön oma sõnu, sest ühest suurest tööst teen ikkagi veel eraldi postituse, sest sellest saab täitsa uue teemaliini teha. Ma seda posti olen mingi kolm nädalat juba kirjutanud, aga too peaks ikka natuke kiiremini tulema. 

Lõpetuseks klassikaline kiisupost! Toredat vana aasta lõppu kõigile! :)