04 juuni, 2015

Läänerindel muutuseta

Endal pole veel majagi, aga oi kuidas remonti teeme juba. Peas noh. Nii, et mõnikord lähevad kasulikud unetunnidki selle nahka, sest pea sumiseb nagu herilasepesa lakapeal. Mõtteid võib ju edasi tagasi kõlgutada, sest ega elamiskõlbulikku maja me nagunii lubada ei saa. Ja ega tegelikult ei tahakski. Eks ma ikka vaatan neid hinnaklassist väljas maju ja leian enamuste juures ennast mõtlemas, et need kipuvad olema enamasti sellised .... iseloomutud.
Muidugi annab alati remonti teha, aga kas see oleks päris see sama? No ilmselt kui mu nimi ikka kuskil kinnisturaamatus sees juba oleks, siis asenduks see unistav-hipstersnooblik mõtlemine sekundi pealt kaardiga, kuidas lähimasse ehituspoodi jõuaks. 
Hetkel lepime oma üürikaga, kus me nüüd oleme kahekesi! Ja no, kaks karvast ka. Tegime laupäeval siis kolimise/suurpuhastuse ära. Oliver nii vaimustuses sellest ei olnud, sest (lisaks kappide tõstmisele) ta on ikkagi selline praktiline mees ja tema poolest oleks me võinud selles kitsas toas edasi elada, sest "no varsti nagunii kolime uuesti". 
Aga meil on nüüd nii palju ruumi! Mul pole vist pärast gümnaasiumi lõppu ja suurlinnade vallutamist kunagi nii palju ruumi olnud kuskil elamises. Eriti viimased kaks aastat, kui see meie tuba oli samal ajal elutuba ja söögituba ja magamisuba. Põlved olid pidevalt voodinurgast (ebaedukalt) mööda laveerimisest sinised. 
Uni on lausa parem seal teises toas, sest saame nüüd ööseks kasside eest ukse kinni panna. Ma varem ei raatsinud, sest neil ei olnud koridoris ühtegi pehmed kohta magamiseks (mitte, et see neid kotiks, Sumo magaks igalpool, kui kilekott alla panna). See aga päädis enamasti sellega, et hommikul kell viis urgitseti kuskil riiuli ja kapi vahelt välja kõige lärmakam mänguasi ja hakati sellega mängima. Mis tähendas omakorda seda, et kas pidi proovima sellest kolisemisest üle olla ja edasi magada või teha koos päikesetõusuga aeroobikat ja neid mänguasju voodi alt kõige kaugemast nurgast kuidagi kätte saada. Mõlemad sellised kergelt und pärssivad tegevused.
Lisaks on seal toas paks ruloo, mis valgust varjab. Esimesel ööl oli lausa natuke harjumatu, et ei näinudki kõrvalmagaja nägu. Mitte, et meil need pidevalt vahetuksid, lihtsalt enamasti jaurame 0lliga enne magama jäämist ja hea on inimese nägu näha. Nii me siis lisasime seal aeg-ajalt juurde, et "ma teen nüüd seda nägu su lolli nalja peale", millele järgnes "hehe, ma teadsin" reaktsioon. Nummitsesime seal (esimeses) ööpimeduses. 
Ja mis kõige parem, astud korterisse sisse, viskad teksad jalast ja patserdad ringi kartmata, et keegi, kes ei ole harjunud mu tagumikku nägima, sisse astuks.

Täna "komistasin" "kogemata" Lõunakeskuse Apollos ja kaart "lendas" otse terminali ja ostsin "kogemata" kaks remonditeemalist raamatut. Parem oleks, et see maja kähku tuleks, muidu saame ehituse ja remondi kohapealt liiga targaks.

ups

2 kommentaari:

  1. muutusetaaaaaaa

    99% eestlastest kirjutavad selle raamatu pealkirja valesti... ise kuulusin ka nende hulka kunagi.

    Kui see sul just sihilik polnud.

    VastaKustuta