Villa vol 5

Kõigepealt võlg eelmisest postist - korsten ja tema eneseleidmisfaasid:

Ilmal oli ka hea meel, et kõik valmis sai.

Ma natuke üle nädala tagasi vaatasin, et oh jess, kui ma nüüd ennast kokku võtan, siis saab teha täpselt iga kuu aja tagant posti. Aga nii palju siis sellest.
Muidugi polnud natuke üle nädala tagasi tehtud üks suur asi - 25.10 said vahetatud aknad. Võtsime issid ja sõbrad ja tegime ära. Või noh, 0ll tegi, mina olin tööl ja lisaks seotud haigeks jäämisega. Mõtlesin, et see on raske töö ja neil läheb terve päev ja hästi pikalt, et mehed saavad koju alles öö hakul. Kaks akent oli vaja väiksemaks ka teha. Köögiaken jäi alt poolt kuskil 10 cm madalamaks, sest muidu oli akna ja põranda vahe liiga väike, et sinna alla kappi või lauda panna. Vannitoa aken jäi kitsamaks, et oleks kohta, kuhu panna peegel(kapp) kraani kohale.
Kell 10 hakkasime Plastos aknad peale tõstma ja ütlesin poistele tsau. Kell neli helistasin, et no kas vähemalt kaks akent on ikka ees. Aga nemad olid juba teel koju, kõik kuus akent pandud (no meil on veel aknaid maja peale, aga need olid kõige tähtsamad). Ma ise pole veel neid näinud, 0ll ütles, et täitsa kena, ainult majas sees on nüüd nii vaikne, et võtab natuke kõhedaks. Kolmekordne pakett ja korralikult tihendatud, ilmselt tekitab akvaariumit tõesti.

Väike aga tubli köögiaken.

Septembri lõpus sai valmis ka meie maja hetke kõige ilusam asi - ahi. Ma isegi ei tea, miks see minu jaoks nii ilus on, tegelikult ju kõige tavalisem punasest tellisest kandiline ahi. Pole mingeid uhkeid ja erilisi materjale ega kuju. Aga millegipärast mulle nii meeldib. Oleme nüüd juba päriselt ahju ees istunud ja vaadanud, kuidas tuli põleb (mis on põnevam, kui enamus selle sügishooaja uusi sarju), enam ei pea ette kujutama. Pärast valmimist pidi käima kaks nädalat iga päev kütmas, et pottsepa sõnul ahjus olevat umbes 200 liitrit vett välja aurutada. Hetkelgi veel alumises osas, kus soojatunnelit ei ole, vuugid tumedamad ja niisked.

Vasakul peaaegu kuivanud ahi, paremal mõni päev valmis olnud ahi. Ta pole selline monstrum tegelikult.

Korstnapühkijagi käis juba oktoobri alguses, kellega aitas mind jälle välja linna facebooki grupp. Ei mingit järjekorras ootamist detsembrini. Tuli rattaga kohale, kuldsed nööbid särasid ja kiitis korstna tõmmet, mis koos uue ahjuga on tõesti vägev, vanad aknad hakkasid värisema, kui tuli käima tõmbas.

Oktoobri lõpupoole sai valmis ka kõige tähtsam asi - katusevahetus. Ilmaga läks ikka imehästi, enne sadas ja pärast sadas, aga kahe nädala jooksul ei sadanud tilkagi (või noh, terve sügisega on läinud hästi, vist kõige kuivem üle aastakümnete).
Katus ise jõudis kohale mitu nädalat enne kui ehitajad. Saabunud kogus pani natuke imestama, et kas sellest ühest pakist saab tõesti pea 200 ruutu katust pandud. Aga sai. Kui välja arvata mõned üksikud plekid, mis meie oma lolli mõõtmise tõttu valesti said. Sõitsime veel kolm korda Karu Katuse lao vahet edasi tagasi. Aga meie väike välk sai hakkama ja mahutas isegi 2,7-meetrise pleki ära, nii et ei naera midagi meie nunnu üle. Katus ise muidu kiviprofiilist tumepruun plekk.

Pea 200 ruutu katust ja plekke.

Katuse pani meile Kattex Ehitus, kelle kohta (hetkel) ei ole ühtegi halba sõna. Eks aasta pärast saab uuesti öelda, kas laseb kuskilt läbi :). Kõik arutati meiega läbi, käidi korralikult kohal, täielikult ninnu-nännutati ära. Mehed ronisid nagu oravad mööda roovitust, natuke oli hirmus vaadata, aga kõik jäid ellu. Valitud sai kuskil seitsme pakkumise vahel, nende oma oli teistega võrreldes ikka kõvasti madalam. Nii palju, et paneb mõtlema, millest nad elavad. Puujuppidest, mis üle jäävad? Aga ei saa öelda, et kvaliteet halb on või et midagi halvasti oleks. Nad on kõigele lisaks ka Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liidus, mis annab tööle põhimõtteliselt topeltgarantii. Niiet soovitame.

Katuse eneseleidmisfaasid

Uus katus, jee.

Aga nüüd oleme toppama jäänud. Viimane nädal ja ilmselt mingid päevad otsa veel põeme seda lolli viirust, mis meid korralikult maha niitis. Ja no muidugi on koos haige olemine nõrkadele ajasäästjatele, nädalase vahega on ikka õige värk haigeks jääda, et võimalikult palju aega raisku läheks.
Lisaks on motivatsioon ka natuke maas. Lammutasime ühe vaheseina maha suve alguses, et põrandat korralikult ära valada, ja nüüd on vaja see uuesti üles ehitada. Aga mõte on millegipärast nii otsas. Põhiline probleem on, kuidas ahju vastu seina teha - asi peab olema umbes 10cm tulekindel ning ahju soojuspaisumisest tekkivat liikumist taluv. Midagi me suutsime välja mõelda, aga peab katsetama.
Ja üldse saavad olema rasked järgmised kuud. Laenupuhkus lõpeb jaanuaris, selleks ajaks peaks saama vannitoa, ühe toa ja köögi enamvähem elatavaks. Praeguse meeleoluga on küll aga tunne, et paneme kastekannu lae alla naela ja paelaga ja veame sinna vooliku, et pesta saaks, ülikülm välikemps on koridoris, veekeetja ja pliit olemas. Aga hei, inimesed elavad hullemaski, eks!? Eks.. ?

Lohutan ennast sellega.
(Inglise keelega mitte nii kodus olevatele - "Ma ei öelnud, et see saab kerge olema - ma ütlesin, et see saab seda väärt olema".)