Villa vol 7: Laiskuss

Hirmsast kolimisest on miski poolteist kuud möödas ja sellest tekkinud suurem post-traumaatiline stress on nüüdseks möödas. Sõitmisega oleme ka juba harjunud, sellele kuluv aeg läheb suhteliselt kiiresti, tundub lihtsalt ühest linna otsast teise sõitmisena. Ise käin mõned korrad nädalas bussiga, mis ei ole ka üldse nii hirmus, pluss seda saab võtta kui bussijuhtide antropoloogilise vaatlusena. Näiteks olen õppinud, et ilma vuntsita ei saa bussijuht olla. Lisaks pead sa kuulama ainult Elmarit ja olema hästi jutukas või siis just vastupidi - superpahur. Osava meediakajastuse pärast olen miski kolm nädalat bussis turvavööd ka kinnitanud ja umbes sama kaua olen iga kord proovinud edutult püsti tõusta, sest see ei püsi meeles, et turvavöö tuleb sõidu lõpus maha ka võtta, aga noh, pool võitu on ka võit eksole.
Loodust on ikka sama palju, erinevaid linnukesi on söögimajas pidevalt, aias on jänesejäljed, ükspäev oleks bussist peaaegu maha jäänud, sest vahtisin oravaid päris mitu minutit. Olen leidnud ainult ühe asja, mis mind siin linnas ja selle looduse juures häirib - rähnid, kellele millegipärast meeldib väsimatult toksida tänavalampide kupleid, mis siis omakorda kajab üle terve meie linnaosa ja algab enamasti juba hommikul vara. Võrdluseks korteriinimestele, kui sul on vaba päev, aga ülemine naaber arvab, et see on suurepärane hetk üles panna seinasuurust sektsiooni, mille peale alumine naaber hakkab vastu küttetorusid koputama, et ülemine lõpetaks, aga too puurimise tõttu ei kuule ja siis kõik lasevad võidu.
Elamistingimused on ka juba täiesti modernsele inimesele kohased ehket ei pea enam sporti tegema, et puhtaks saada (kuigi hästi tublilt käisin ikkagi ujumas edasi, kuni mõni päev pärast vanemaks saamist jäi selg ka vanainimesele kombeks haigeks ja nüüd olen natuke pausi pidanud). Esimene ametlik kodune pesemine tuli umbes kaks nädalat pärast sissekolimist (sõbrad ja tuttavad on siiamaani alles, ilmselt ei haisenud nii hullult). Hambaid saime kraanikausi kohal esimest korda pesta kuskil kakspool nädalat pärast sissekolimist, pesu saime pesta esimest korda umbes kolm nädalat hiljem (kandsin vahepeal riideid, mida ma polnud kapipõhjast umbes aasta välja koukinud, trussusid käisime sõprade juures linna teises otsas pesemas). Aga põhimõtteliselt on olemas täiesti funktsioneeriv vannituba. Teha on muidugi küllaga, aga need on puhtalt toa välimust parandavad asjad:
- plaatimine lõpetada
- mõelda, mis värvi plaatideta seinad tulevad ja need siis värvida
- wc-poti nurgasein ehitada
- teise korruse äravoolutorule kast ümber ehitada
- uksele klaas tellida+paigaldada*
- dušinurga klaas tellida
- peeglikapp ehitada
- silikoonida ahju- ja seinavaheline osa + kraanikauss
- lagi
- liistud
- kraanikausikapile sahtel ümber ehitada
- aknalaud panna
- välja mõelda, kas sellele aknale mingit kardinat on vaja**

*hetkel on seal ainult üks kardin, seega siinkohal on hea, et me oma ihuvajaduste suhtes väga ei häbene :D
** päris vojeurismi ka  ei harrasta, aken on mosaiikklaasiga

Vannituba alguses. Ilmselt maja kõige viisakam tuba, vist kõige hilisemalt remonti ka näinud, umbes nii 17 aastat tagasi.

Vahepealne etapp, kui vannituba ei meenutanud enam kaugelt ka mingitki tuba peale rehetoa.

Sama nurk, mis eelmise pildi peal.

Hetkel plaaditud nurk siis selline. Ma ei hakanud šampoone ja muud kola ära võtma, et mitte tekitada teile tunnet, et me ikka veel ei pese ennast.
Plaadivalikuga meil lihtsalt vedas, et suutsime kogemata valida enamvähem kõrguste ja laiustega kokkuminevad plaadid. Kui ei oleks nii juhtunud, oleksime maja ilmselt seal samas kv.ee'sse üles pannud, sest nagu vana maja remondiga ikka, on kõik kõver ja vildakas, ükskõik, kuidas sa seda ise parandada ei proovi.
Näiteks võib segistitagune seinaosa olla vett täis, sest segistit paigaldades sai natuke üle keeratud aga me veel lihtsalt ei tea, sest see sai superveekindlaks tehtud. Dušialus võib vett täis olla, sest see sai ka superkindlalt ära silikoonitud, aga kes neid torusid teab. Üks toruühendus meil juba ütles üles, läks hästi, et me ise samal ajal kodus olime ja vee kinni saime keeratud. Dušisegistisse tekkis ka mingi hetk suvalt pragu, mis hakkas vett välja pritsima. Ilmselt teeb Maimu trikke.

Sumo tuli ka pildile tõestuseks, et on ikka meie maja.

Juba poolikuna täitsa normaalne, eksole? WC-pott on sellise huvitava nurgaga, sest selle ja pesumasina vahele peaks tulema veel sein, et tekiks väike eraldatud nurk. Kraanikausikapp tahab saada endale paremat värvikihti, hetkel on seal peal ainult üks kiht kruntvärvi. Mis on muidugi kordades parem, kui see, milline see varem oli. Kujutage ette endale sellist nõukakollast (mis ei ole päris kollane, pigem selline kurb kollane, sest mul on tunne, et tol ajal ei tuntud rõõmsaid värve), mis on täiega ära pleekinud, siis külmas ja mustas koridoris seisnud 30 aastat, kus ta on näinud nii mulda, tolmu, hiirepabulaid kui mootoriõli. Lisaks tuleb sahtel tagasi organiseerida, sest kraanikausile tuli auk lõigata ning sahtel jäi ette. Pealt lihvisin värvi maha ja tõmbasin saunalakiga üle, nüüd on selline boho-rustic-romantic-chick-country-cottage stiilis pind seal.
Kummut oli üks viisakamaid mööbliesemeid siin elamises. Pesin ta lihtsalt puhtaks, värvisin sahtlisisud sama kruntvärviga üle ja panin uued kapinupud, mille värvisin kuldseks. Kraanikausikapil on samad nupud, et mingitki ühtsust tekitada. Kummut ise ootab hetkel veel vanade nupuaukude pahteldamist, uut värvikihti ja kapipealse lihvimist, et saaks kraanikausikapiga veel ühesugusemaks.
Üleüldiselt pärast suurte vannitoatööde lõppemist ei ole me ikka kohe mitte midagi teinud. Okei, aknapõsed värvisime ära ja köögiaken sai aknalaua, aga ülejäänu lihtsalt seisab. Oleme lihtsalt laiselnud ja ütleks tegelikult, et pärast poolt aastat rabamist võib lubada kah. Pluss nii pime on koguaeg. Üleüldiselt on selline super majaomanikuklišeemõtlemine, et tahaks kevadet, et aeda saada ja siis Juhani puukooli tühjaks osta. Aed ise on muidugi täielik joodikuteaed praegu, kõik kohad on mingeid lammutusjääke täis. Pluss terve eelmise nädalavahetuse tegelesime õunapuude lõikamisega, mille tulemusena jäi puude külge vähem oksi, kui maha sai lõigata, ehket lisaks sodile on nüüd seal ka korralik oksaläsu (kas keegi neid ära ei taha viia, et lõket teha?).

Kui uni ikka tuleb, siis ei ole vahet, mis asendis ja kus. Sumo uueks lemmiktegevuseks on vaevaliselt boileri otsa ronimine, seal pikutamine, et siis hingelõhestavalt nutma hakata, et keegi tuleks ja ta alla aitaks.