Kevad jesss.

Teeme kolmandat nädalat esikuremonti ja terve elamine on selle pärast täielik bardakk (palun ärge mitte keegi külla tulge). Küll lähevad masinad katki, küll saab segu otsa, aega pole absoluutselt ja siis ma istun siin, käed rüpes, remondipilte njetu.
Aga mai on muidu ikka kohutavalt ilus, isegi meie sodiaias. Õunapuud õitsevad paksult, ilmselt ei solvunudki väga selle suure maalrikärpimistöö peale. Kevad ei saanud see kord aeglasemalt tulla ja see tundus nii super ebaaus. Esimest aastat oma aias ja kevad ja taimeninad ei tule ega tule ja sooja polnud ja midagi teha ei saanud. Aga kui tuli, siis ikka suurelt, sain kohe maika väel õues peenart ette valmistada (ja siis kohe otsa haigeks jääda).
Rähnid on natuke ennast tagasi võtnud lambipostide toksimisega, asemele on kolinud sookured, kes lähedal asuvas soises võsas ennast väga hästi tunnevad ning kelle mitte nii väga romantiline kisamine iga hommik üle linnaosa kostab (siinkohal kummardus Fred Jüssile ja ta Lahemaa lindude hääli vinüülplaadile, mida ma väiksena Onu Remuse juttude vahele kuulata üritasin ning mille tõttu mul just sookure hääl ajusoppidesse söövitatud on). Ja no rääkimata samas võsas elavast käost, kelle kukkumise kahjuks ma (väga) ebausklik ei ole ja arvan, et mul ikka rohkem aastaid kui kuus siin veel jäänud on.

mõnekspäevaksilusaed.png

Aias on tegutseda saanud küll. Eelmine kuu sai lõpuks muruniiduk ostetud ja ka esimest korda kasutatud. Niidetud muruga on aed isegi enam-vähem. Muru niitmine võrdub suht tegelikult voodi tegemisega - isegi kui igas nurgas on mingi hunnik, mida järjepidevalt ümber tõsta, siis pärast voodi ära tegemist näeb tuba 50% soliidsem välja. Kusjuures voodi ära tegemine pidi olema üks neist asjadest, mis inimest õnnelikumaks teeb. Meie muru niitmine mind küll õnnelikumaks ei teinud. Esiteks mõtlesin, et peaks vist NATOle teada andma, et need lahjad Põhja-Korea raketikatsetused on kõik katteks, et varjata neid, mida meie aias läbi viiakse. See oleks ainuke seletus, miks jeebuse pärast siin kõik nii ebatasane on. Teiseks peab pidevalt ette vaatama, et niiduki ette sattuv plats endas mõnda uhket taime ei kasvata. Iga kolmas taim on ilmselt mingi lill (esimesed kaks taime on naat). Kuskil veerandi aia peal andsin alla ja hakkasin ainult suuremaid puhmaid alles jätma. Kolmandaks on kõikide põõsaste vahe täpipealt kümme sentimeetrit liiga väike, et selle monstermasinaga sealt vahelt läbi mahtuda.
Esimeste soojade ilmadega tekkis aeda ka hunnik nartsissituuste, mille üle ma väga õnnelik olin ja rõõmustasin, et ei peagi Peipsi äärde looduslikku natrsissipõldu vaatama sõitma, endal aias varsti sama vaatepilt. Mida aga ei tulnud, olid õied. Süüdistasin halba ilma, ilmselt mitmekümne aasta vanuseid kasvukohti, väsinud sibulaid ja muud kõike. Muru niites siis otsusasin, et suva, niidan kõik maha. Oma mure, et nad ei õitsenud. Sain asjast sotti, kui neist üle sõites viskas õhu paksu küüslaugu (või muu sarnase - porrulaugu?) lõhna. Kuigi väga pikka kogemust pole, siis nii palju ikka oskan öelda, et üks nartsiss nii lõhnama ei peaks. Ilmselt jäi Maimu viimane aiamaa koristamata.
Lisaks vale-nartsissimerele tekkis kõrvale veel ka suur ohakakasvandus. Muud ei osanud oletada, et eks nüüd läks kasvama see kindel sort seemneid, mida linnud usinalt talvel söögimajast välja nokkisid. Sirelialune, kus söögimaja oli, lisaks kõik ümberkaudsete puude alused, kuhu linnud edasi nokkima läksid, olid täis noori tärkavaid karvaseid ohakaid. Käisin ja nokkisin neid välja nagu oleks pidanud nokkima võililli. Osad, kes salaja suuremaks olid jõudnud kasvada, jätsin alles, sest olin kuskilt nagu lugenud, et putukatele ja liblikatele meeldivad ohakaõied. Ja no ma siis ükspäev käisin aias ringi ja tuli välja, et kõik need karvased elukad on hoopis mingid täidisõielised magunid või muu sarnane mooniline. "Elad ja õpid" oli vist üks ütlus.

Ilus tegelikult ju. Oleks rohkem ilus, kui ise loll ei oleks.

No mittepäris ainult muru niitmise enne ja pärast.

Tähelepanelikum silm näeb natuke suuremat muutust, kui ainult muru niitmine. Seal kortermajas oli ikka natuke liiga palju uudishimulikke silmi, mis blokkimist vajasid. No nii viie aasta pärast, kui elupuud akendele järgi jõuavad. Veel tähelepanelikum silm näeb ühte üksikut kuusekest, kes tänaseks on maha ka istutatud. See on sõprade viimaste jõulude kuusepuu, mida nad suutsid (erinevalt meist) elus hoida, aga siis jõulude lõppedes natuke nõutuks jäid ja nii ta meile jõudis. Meil on aias nüüd kuuskede püha kolmainsus, ümber maja on üks suur hõbekuusk, üks suurem harilik kuusk ja nüüd beebi serbia kuusk. Istutuskoht jäi samaks, mis pildil paigutus, aga mitte meie idiootsuse ja paigutusoskamatuse pärast, vaid ta peaks kunagi üle võtma suure õunapuu varjamistöö, sest tollel on kahjuks viimased kevaded ees. Puutüvi on seest tühi, eks näeb, kaua ta vastu peab.
Peenraid oleme ka natuke teinud. Eelmine aasta tehtud maasikapeenar sai kaaslaseks kaks tõstetud peenart ning kaugemale ühe kõrvitsapeenra. Kõrvisad ise said peenrasse küll hästi hädiselt - kuna me ei suutnud kevade tulekut ära oodata, sai seemned mulda pandud kuskil kolm nädalat liiga vara ning algsest mullapallist polnud enam taimele jaksu. Jälle tuleb loota, et äkki peavad vastu.

See aasta on isegi vist maasikalootust juba!

Ühte peenrasse said maitserohelised, mis vaikselt tulevad. Kiire salatisort on juba nädal pluss väljas, sibulaninad ka. Teisse peenrasse sai pandud redised, mis ka tulevad. Kuna tõstetud peenrasse on püsikuid läbikülmumisohu pärast nigel panna (sest mina ei viisi küll talvel keldrisse ronida, et seal talvitujaid kasta), siis murulauk leidis koha maasikate otsas maapinnal, kuhu jäi ruum ka karulaugule, mida saab küll alles augustis-septembris külvata ja siis mingi miljoni aasta pärasta alles tarvitada. Peenrad ise tulid ilma suurema ehitamiseta - tõmbasin vanad aknaraamid tõrvaõliga üle ja ongi olemas. Kuigi esimesel aastal ise kasvatamisest mingit rahalist kasu küll ei tule, mulda läks ikka omajagu. Äkki kuskil kolmandal aasta, kui tegelikult ilmselt peab hakkama mulda juba ümber vahetama..

Kassimaksuks see kord Sumu kirju nina.