Alustuseks peaks ütlema, et 0ll on teinud suure vea, et valis minu oma perenime jätkamiseks ja koos vanaks saamiseks. Olen nii vigane, kui saab olla, ilma, et see väga välja paistaks. Kuigi kui silmad on allergiast paistes, siis ei saa seda väga peita.
Allergiast ei pea pikemalt kirjutama, kõik on sellega kokku puutunud kuidagi ja keegi ei ole veel kunagi küsinud, et missss seeeee on? Mul on olnud see umbes esimesest eluaastast, kui see ka kõige hullem oli. Nüüdseks olen sellest enam vähem välja kasvanud, tavapärasest 100+ ärritajast on alles jäänud mõned üksikud.
Hetke seisuga oskan ma nimetada väheseid kindlaid tekitajaid. Üks on mu kodupaks, isane (või noh, Otto-Triin) rannapallisusele kalduv soliidne kassihärra. Kuna ta on piisavalt paks ja ei ulata osasid kohtasid oma kehal pesta, tekib sinna kerge kassikõõm, mis on ilmselt peamiseks põhjustajaks. Ta on ka üks väheseid kasse, kelle vastu ma allergiline olen, aga see ei peata mind teda musitamast ja kallistamast ja muidu tüütamast.
Teine kindel asi on esimene soojem ja päevitust tekitav kevadpäike, mis lööb välja nõgestõve. Selle mõju saab kergelt vähendada, kui enne kevade algust solaariumis käia, aga ega see väga palju ei aita.
Kolmas tuleb välja augustis, kui jalutama minnes võib ennast pooleks aevastada ehk õitsema on hakanud puju.
Ja neljandaks vana hea klassikaline "omg-jõulud-hakkavad-tulema-ma-pean-korraga-viis-kilo-mandariine-ära-sööma" allergia.
Tegelikult võib seda semi-isehakanud-guteenikuks olemist ka samastada allergiaga, kuigi tegemist on toidutalumatusega. Semi-isehakanud tähendab siinjuures seda, et päris tsöliaakiat mul pole, nagu näitas vereproov, aga 0lli lõhnataju (või noh, haisu?) saadab selle vereproovi ilmselgelt kuu peale. Üks leivaviil supi kõrvale või "aga-see-näeb-niiiiii-hea-väljaaaaaa" saiake teeb seedimisele tuule alla. Sõna otsemas ja jubedamas mõttes. Aga eks ma ikka petan, eriti kui tean, et olen õhtu otsa üksi. Kuigi tegelikult on ilma jahutoodeteta elamine kergem, kui karta võis.
Ja siis on veel hetkel pausil olev tromboos ehk siis veresoonte ummistumine, põhjustatud vere soonesisesest hüübimisest. Algas, kui ma ei suutnud enam 50 meetrit kõndida ilma tundeta nagu oleks just Kalevipoja maratoni läbinud rekordajaga. Pluss üleüldine pidev väsimus ja zombie-olek. Ja siis üks õhtu oli jalg sinine ja kiirabisse minek.
Sellega oli nii, et kui ma ikka midagi saan, siis ikka korralikult, et mitte ainult arstitudengid ei ole üllatunud, vaid arstid ise ka. Terve vasaku jala veen puusani ja mõlemad kopsud paksult täis.
Põhjus? Lahtine, aga seotud ilmselt antibeebipillide võtmise, ülekaalu ja istuva eluviisiga.
Sain 2011. aasta alguses, viimase rohu võtsin 2012. aasta sügisel. Siiamaani puhas, aga kui peaks minema lastesarnastetoodete tegemiseks, läheb jälle rohtude võtmiseks ja ilmselt üldse raskemaks kui peaks.
Sorri, 0ll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar