Mina!

Olen varemgi blogi pidanud, kunagi ammu, teismelisena. Lugesin seda hiljuti ja kuigi ma ise ei mäletaks, et ma nii tiinekas olin, siis see blogi suutis korralikult vastupidist tõestada.
Kustutasin selle ära. Sest et jube. Pole tõendeid, pole olnud.
Oma mäletamist mööda lõpetasin, sest kirjutasin ennast liiga tühjaks ja natukene isegi emotsioonituks. See on see, kui mõtled ainult poistele ja tekitad sellega pseudoprobleeme ja siis kirjutad neist kõigist üksikasjalikult.
Nüüd ma olen juba suur ja ei põe enam nii palju, aeg on oma tööd korralikult teinud ja on juba selge, mis tegelikult tähtis on ja asjad loksuvad vaikselt ise paika. Pluss ma olen nüüdeks päris korralik pohhuist (pardon my french eksole).
Uue blogi tegemiseni jõudsin, sest olen hakanud ise jälle paljusid lugema. Kõik hakkas uuesti sellest, kui koolis neiud (vali veel eriala, mis on 99% naiste kanda) pidevalt rääkisid mingist mallukast ja tolle asjadest. Ja no mida sa igavas loengus ikka teed, kui siis ka natuke uurid, et millest nad ikkagi räägivad. Ja jäädki uurima, avastad blogrolle ja otsid ise juurde ja nii see läheb.

Elan Tartus, pärit olen Jõgevalt. Aga nüüd ei kavatse Tartust kuhugi minna. See on väikelinnast tulnud inimesele, kellel ei ole suuri ambitsioone rikkaks firmajuhiks saada, perfektne linn. Suur, aga väike. Olen oma erinevate töökohtadega ja kunagiste tihedate pubirallidega jõudnud selleni, et võin paljudele inimestele tere öelda tänaval. Põhimõtteliselt olen teinud Tartust enda jaoks uue Jõgeva, kus tead paljusid ja miski ei pruugi saladuseks jääda.
Aga jah, minu jaoks on Tartu suurepärane kõikide oma kampsunitega, oma väikses suuruses ja sõbralikkusega.

Mul on perfektne noormees slash elukaaslane 0ll, kes oskab kõike, kelle jaoks ei ole naiste- ja meestetööd, vaid kodutööd, kes on hooliv ja armastav ja sõbralik ja no mis kõige tähtsamad - minust pikem, targem ja naljakam. Ja kelle peale sõbrannad juurde tulevad ja sositavad, et "jeebus sul on nii kena mees". Mis on ka tähtis, eksole.
Uhket kohtumislugu meil pole, saame kunagi oma järelkasvule rääkida, et emme ja issi olid mõlemad filmi- ja arvutinohikud, kes läksid mõlemad kolmanda nohiku sünnipäevale ja siis leidsid üksteist. Filmi meist just ei saaks. Aga ta on minu inimene (jah, ma olen kunagi Grey anatoomiat vaadanud) ja nii see jääb.

Meil on oma väike karvane pätt Sumo. Kassipreili, kes on üks kõige kassim kass üldse. Enamuse ajast jookseb ringi, seletab oma asju, avastab kõrgusi ja jälestab inimesi, aga mitu korda päevas tuleb poeb kaissu ja nurrub nii kõvasti, et paneb muretsema tema nurrumootori ületöötamise pärast. Ma teen kunagi temast eraldi posti, sest mis kassiomanik ma muidu oleks.
Lisaks Sumole on meil hetkel ka hoiukass Moira, kes on natuke ee ..... poolik. Tal pole ühte silma, poolt saba ja hetkel ka enamust oma karvkatet, mis pöeti maha, kui ta kinni püüti kuskil algavast Mustvee kassikolooniast. Kõlab väga gängsterilt, aga tegelikult on tegemist väga armsa kassipreiliga, kes tahab veel natuke inimesega harjumist, samal ajal südamest nautides regulaarset söömist, pehmet pesa ja mänguasju. Niiet võtke ta sõbraks endale!
Kassinduses olen vabatahtlik olnud umbes aastast 2009, kui elasin Tallinnas ja igatsesin oma kodupaksu (ma pean ilmselgelt kõikidest oma kassidest eraldi posti tegema) ja hakkasin Kassiabis vabatahtlikuks käima. Tartusse kolides võtsin ühendust Kassikaitsega, kelle kaudu olen hoiukoduks olnud ~15 kassile. Ja sealt sattusin poolkogemata Pesaleidjasse, kelle nimekirjas Moira on. Ma olen nii sügavasti kassiinimene, et mul on oma kassidiiler.
Aga muidu olen üks nendest loomasõpradest, kes läheks metsas karu ka paitama, kui oleks sellest võimalus eluga pääseda.

Kõigele lisaks on mul suurepärased ja pikaajalised väga vahvad sõbrad, kellega ma ei pruugi kuu või mitu kokku saada, aga kui saame, siis jätkame täpselt sealt, kus pooleli jäi. Ei mingit draamat ja solvumisi. Nagu peab. Kõik.

Haigustest teen eraldi posti.

Viimaseks kool ja töö.
Lõpetasin 2010 Tallinna Polütehnikumis trükiste kujundamise ja ettevalmistuse eriala, aga tol hetkel ego ei lubanud trükikotta tööle minna ja otsustasin 180° erialavahetatuse teha (sest olen ainuke laps ja miks mitte elada võimalikult kaua emme ja issi najal (tsau, emme ja issi! :) )). Astusin Tartu Ülikooli klassiõpetaja erialale, mida ma peaks see aasta lõpetama hakkama, aga mida ma ilmselgelt ei tee. Lähen veel vana õppekava alla ja saan vajadusel igavesti tudeng olla. See ei ole muidugi põhjus, miks ma ei lõpeta, süüdi on vana hea (okei, halb) laiskus ja lohakus. Loodetavasti järgmine aasta (ma ei taha mõelda, kui palju seminaritööd ma selle blogi alustamise asemel oleksin saanud teha).
Töökohaks kesklinnas asuv lokaal, kus varem olin baarileti taga, nüüd ajan selle koha asju. Keeldun ennast juhtajaks nimetamast, sest see teeb asja hulga uhkemaks ja vastutusrohkemaks, kui see tegelikult on. Tellin asju, tegelen arvetega, lahendan jooksvaid probleeme. Ehk siis asjur (väiksena iseseisvuspäeva paraadi vaadates meeldis mulle alati, et oli inimesi, kelle ametiks oli "asjur". Tahtsin ka, aga kuna poliitika läheb minust pigem mööda, leidsin oma lahenduse). Kuna olen kerge kontrollifriik ja mulle meeldib asju ajada, siis hetkel perfektsemat tööd ilmselt ei ole.

Ehk siis tüürime vaikselt oma täiskasvanud elu poole ilma suurtemate jamadeta.