Meie väike Sumu

... alles sa nagu sündisid meie voodi alla ja juba on sellest aasta möödas! Kui sa kunagi suurem oled ja lugeda oskad, siis näitan sulle seda posti.
Nali, ma ei ole nii hull ka, et oma (küll üliarmast ja kõige pehmemat ja nunnumat ja mida kõike veel) looma lapsega kõrvutan.
Aga nii on, meie armas väike pehme Sumo sai aastaseks ja mis oleks parem põhjus temast kirjutada.
Kõik sai alguse sellest, kui meile toodi hoiukassiks väike töntsakas ja tiine Liisu, kes pärast kahte nädalat diivanipehmuse nautimist meie voodi alla pooldus. Just nimelt pooldus, sest poegi oli ainult üks. Kõik, ei mingit kurba ja südantlõhestavat juttu kassipoegadele elu sisse puhumisest ja siis ikkagi nende üle vikerkaaresilla minekust. Niiet Sumokas oli juba algusest peale natuke eriline, kuna kassiriigis tulevad pojad ikka enamasti hulgikaupa.

Väike ja kompaktne Liisu.

Seega oli ta algusest peale saanud endale KÕIK ained ja toidud ja oli sündides juba väga tubli ja tugev ja liikus isegi ringi juba nagu väike hülgeke. Ehitasin neile pappkastidest väikse mudila-sõime. Liisu oli aga nii uhke oma saavutuse üle, et tuli meid koguaeg kutsuma, et me ikka vaataks ja kiidaks, millega ta hakkama sai. Nii me siis kordamööda istusime ja nunnutasime neid seal ja järjest raskemaks muutus mõte, et me peame selle väikese karvase tollal rotisarnase eluka ära andma.

Rase Liisu, sõimela ja rotipoeg.

Siinjuures pean ilmselt märkima, et kõikidest nendest minu juures peatunud hoiukassidest, keda on umbes 15, on äärmiselt kahju ära olnud anda ainult kahte. Ma ei ole mingi suur julmur, aga suudan eraldada, kes on minu ja kes kunagi ära läheb ja ei lase endal liiga ära kiinduda.
Kuskil kaks nädalat oli Sumo siis seal sõimes ainult tissi otsas istunud, sest mängida tal ju kellegagi polnud. Hakkasime siis uurima, et millal ta jalad alla võiks võtta ja tuli välja, et nagu oleks võinud juba. Tõstsime ta siis pesast välja ja leidsime probleemi - ta oli ennast liiga paksuks söönud ja ta noored jalakesed ei suutnud lihtsalt seda pallisarnast keha kanda. Lahenduseks oli õnneks ainult üks õhtu harjutamist - toetasime tal oma näpuga kõhtu üleval, et kergem liikuda oleks. Järgmine päev vudis ta juba ise ringi, kuigi jõudsin juba mõlgutada mõtteid, et kust osta näpurula, et seda talle siis kõhualla teipida. Ja no mida sa paned sellisele poisslapsele ikka muud nimeks, kui Sumo.

Uni oli magus ja kiire tulema.

Ja nii me saimegi endale päris enda kassi. Kahtlustan Liisu kokkumängu mingite tugevamate jõududega, et ta poja ikka hea kodu saaks endale. Ja kuidas üldse antakse selline pätt ära, issand jeebus?!

uiuiuiuiuiiii

Olime juba arvesse võtnud, et Liisu jääb ka meile, sest inimesed võtavad tihti kasse välimuse järgi ja selline laudatriibuline ei ole populaarne kasukavärv, kuigi ta on superiseloomuga kiisu. Mängis ja magas ja tegi oma kassiasju. Teda käidi vaatamas ka, aga ta oli kõigiga pelglik ja ei lasknud isegi süles ennast näitamiseks viia. Kuni tulid ühed, kelle juurde ta ise läks ja nuusutas ja lasi pai teha. Otsustas, et need on nüüd tema inimesed. Ja nemad otsustasid, et Liisust saab nende uus pereliige. Nad on kirjutanud vahepeal, et nad ei oskaks paremat kassi tahta, käib ja miilustab, teeb lapsega koos põrandal sünkroonmagamist ja püüab kõik hiired kinni. Ja see teeb seest nii soojaks. Öelge veel, et kassid on isepäised ja neid ei koti miski.
Sumo oli siis kuskil poolene ja mõne kuu pärast viisime ta arstile, et ta edaspidi Otto-Triin oleks ja loodusel oma elu ei laseks segada. Pool tundi pärast kohaleviimist helistatakse kliinikust, mul suutis juba süda puperdama hakata, et mis nüüd juhtus. Aga anti lihtsalt teada, et meie pätt on emane. Suured kassieksperdid nagu me siis nüüd oleme. Nime me muutma ei hakanud enam, pole täielikult poisilik nimi ja lõpuks on tegemist ikkagi kassiga, pole vahet, mis soost ta on.

Neiu viisakus haihtub ainult siis, kui jooksmisest võhm väljas.

Ja nii meie elu on läinud. Kuna Sumu on pigem pikemakarvalisem, kasvavad tal käpapatjade vahel pikad karvad. Mis omakorda tähendab, et ta kukub pidevalt alla igaltpoolt, tehes siis oma uhkes kassi graatsilisuses näo, et see oligi nii mõeldud. Muidu väga viks ja viisakas neiu, ei roina mööda kapipealseid ja on muidu viks. Tuleb poeb hommikuti kaissu ja nõuab oma (enamasti) kaheksa tundi saamata paisid sisse. Ja tal on kõige pehmem karv maailmas üldse.

Meie väike eriline lumehelbeke.

Ja ma üldse ei saa aru, kuidas saab üks elusolend nii armas olla, ma võikski siia pilte lisama jääda, sest ma ei suuda valida. Lisaks on pikemalt kodust eemal olles igatsus, et tahaks koju minna Sumo paitama.

Lõpetuseks lisan, et kuigi Sumo on eriline kiisu, ei oma ta võimet fotokvaliteeti parandanda, me saime lihtsalt hea fotoka vahepeal.