22 jaanuar, 2016

Ära tegime!

- Kuus kuud ja 20 päeva majaomanikuks olemist
- pool aastat pole olnud korraga kümmet ühepikkust küünt
- ~4000 kruvi
- üks uus katus (ilmselt ka selle maja ajaloos esimene, mis kohe pärast paigaldust läbi ei lase)
- üks uus ahi (hullult ilus ja armas ja soe)
- üks uus korstnapits
- viis uut põrandat
- hästi palju peno ja villa
- kuus uut akent (ja kerge akvaariumitunne, aga heas mõttes, sest tuul aknavahelt oleks halvem)
- üks uus sein
- kaks seina, mida enam ei eksisteeri (sest uksed on nõrkadele)
- üks ümbertõstetud uks (sest oleme ise piisavalt nõrgad, et mitte külmas istuda)
- üks selle maja ajaloos esimene luksus, kus wc's ei pea käima nii, et kannikad külmast ära kukuvad
- loendamatu närvikulu (sellest 70% 0llil, 10% minul (sest ma olen selline flegma), 20% vanematel, eriti 0lli pärast)
- hästi palju mahasõidetud kilomeetreid kõigi poolt
- neli meeletult abivalmis lapsevanemat
- meeskonnatäis muid suguluses ja mitte inimesi, kes kaasa elavad
- kaks natuke liiga vähe tähelepanu ja armastust saanud paksu kassi
- null pesemisvõimalust
- null pesumasinat
- null elektrit seinades
- null internetti ja telekat
- kaks segaduses paksu kassi
- kaks stressis enamvähem kehakaaluga inimest

Ehket me elame majas! Nüüdseks küll juba pea nädal, aga ei ole aega ja võimalusi, et kirjutada. 2. kuni 16. jaanuar töötasime iga päev vähemalt kaheksa tundi ja kolimispäeval panid vanemad veel lage ja parketti (mida ei jõudnudki lõpetada ja mille ise lõpetasime teisipäeval). Vaatamata tagasilöökidele saime ühe päevaga kuskil 95% asjadest ära viidud, kokku tuli kaks rekka (no mitte päris rekka, selline veoauto, mida veel B-kategooriaga juhtida võib) täit asju ja natuke jäi veel mahagi. Taimed tõime ära alles kolmapäeval, veel ei oska öelda, kas miinuskraadid ja autos loksumine ohvreid ka tõi, kuigi üks kuuking näeb küll natuke õnnetum välja.
Kassid tulid meiega viimasena pühapäeval, see oli kõige ahastavam 29 kilomeetrit, mida ma kunagi läbinud olen. Aga nad olid tublimad, kui ma neist ootasin. Tegin ette mõeldes Moirale kohe pesa kappi, kuhu ma oletasin, et ta nagunii peitu läheb, aga tema suvatses seal ainult mõned tunnid olla, hommikul oli juba platsis ja küsis süüa (sellega peab alati arvestama, et Moirale kehtib natuke teine Maslovi vajaduste püramiid, kus toit on ülejäänudtest füüsilistest vajadustest eraldi välja toodud kõige alumise ja suurema, kuuenda kihina, lisaks asendab toit ka tunnustus ja eneseteostusvajadused (no tegelt äkki tal on eneseteostusevajadus jätta maailma jälg, kui kõige paksem ja karvasem kass üldse)). Sumo oli samas natuke vähem tublim, kui ma ootasin ja kartis kuskil kaks päeva. Lisaks otsustas, et kuna me nüüd elame majas, siis temale ei kõlba enam sellest lillast Whiskasi plastmasskausist süüa. Läbi sai katsetatud purgikaas, suur supikauss, paljas põrand, sõrmedevahelt ja otse krõbinaämbrist, aga lõpuks otsustas ta ikkagi oma lilla Whiskasi kausi kasuks, ainult et see peab olema kuskil kõrgemal kui põrand.
Kassidele mõeldes sättisin enne lume tulekut üles ka kassiteleka ehk panin elutoa akna alla sireli külge lindudel söögimaja. Sumol on väga põnev, sest ta vist ei ole oma kahe eluaasta jooksul nii palju lindusid kokku ka näinud. Moira kohta ei oska öelda, sest Sumo on oma südames ikka veel ainuke "laps", teisisõnu teada ka kui kadekops ja ajab Moirat ära. Inimeste kohta (eriti enda) oskan öelda, et meil on umbes sama põnev kui Sumol. Võin julgelt väita, et kaotasime linnuvaatluse tõttu kahe nädala jooksul umbes kolm ehitustundi. Aga see on tegelikult ka põnev! Korraga on põõsas vähemalt 20 lindu, vahelduvalt 2-7 erinevat liiki. Nimekirjaliselt olen ära tuvastanud koduvarblase, rasvatihase, sinitihase, haraka, rohevindi, leevikese, puukoristaja, väikse kirjuränhi, suure kirjurähni, pasknääri (selle päris, ilusa ja värvilise, mitte rahvasuus tuntud maasikasööja), musträsta ja põhja- või soo(salu)tihase (ei suuda vahet teha). Leevikesi olen kahjuks näinud ainult emaseid, kes värvigammalt natuke lahjemad, kuigi nad on ka vahvad (ma ei olnud loodusõpetuses nii tubli, et kõik ise ära tundsin, Linnuaabitsa äpp on väga vahvalt oma kasulikkust tõestanud). Millega ma aga ei osanud arvestada, on fakt, et nad söövad meeletult palju (linnud siis, hetkel ei räägi Moirast), see pooleliitrine seemnetuutu saab umbes tunni ajaga tühjaks ja tundub, et kui maja meid pankrotti ei viinud, siis teevad seda linnukesed.

Päikesevabal päeval tehtud pildid, rasvatihased ja meie arglik ja natuke räbal musträstas. Kusjuures ilmselt hakkab suvel seal põõsas korralikult kasvama mingit vilja, sest ühtesid spetsiifilisi viljaterasid ei söö ükski lind ja need loobitakse kõik üle ääre maha.
Ise aga elame hetkel väga askeetlikult ilma pesemisvõimaluste, sooja veeta ja põhimõtteliselt ka elektrita. Ärge küsige, miks me juba ära kolisime, ei tea. Aga saame hakkama. Ärge kartke ka meile lähedale tulla, oleme leidnud pesemisvõimalusi mujalt, mina näiteks käin hommikuti ujumas, niiet boonuseks saan ma varsti väga tervislikuks ka. Õhtul koju jõudes on toas keskmiselt 16 kraadi sooja, mille saab kütta 20 kraadi peale kuskil kahe tunniga. Külm aga ei hakka, sest tegvust jagub. Täna hommikul ärkasin varem ja kütsin hommikul ka pliiti ja mulle üllatavalt väga meeldis see pika hommiku kontsept. Elekter on hetkel lahendatud mingi viie erineva pikendusjuhtmega, niiet kui maja maha peaks põlema, siis süü on ilmselt seal.
Remondist nii palju, et elu(ja hetkel elamis)toas on paigas lagi (üks plaat on panemata), põrand (üks seinaäär on panemata) ja värvimist ootavad seinad kaetud kruntvärviga. Köögis on samuti põrand ja lagi (seal täisulatuses), üks lihvitud sein ja üks värvitud sein. Koridoris on ee.. uus uks keldrisse. Vannitoas on hallus (sest hüdroisolatsioon on hall), ilma klaasita uks (sest klaas läks katki), natuke kruntvärvi, põrandaplaadid, aga null seinaplaati, AGA üks töötav WCpott ja mitte töös olev (mitte sassi ajada mittetöötavaga) boiler. Lisaks mõelge kõigele juurde kastide viisi asju, sest kõik kohad on täis kaste ja kotte ja mööblit, mis seal ei peaks olema. Õnneks pole nendest kastides väga raske orienteeruda, sest pakkisin kõik asjad ise (ei, ma ei hõõru seda 0llile nina alla, olengi selline poolfüürer). Kuigi siiamaani ma ei tea, kuhu ma panin hambaharjade laadijad, kuigi neid oleks täiega vaja, sest harjad vilguvad juba teist päeva ja varsti peame hambaid pesema nagu mingid tavalised inimsed, õh ( :) ).

Kolimise lõpus, tänaseks on olukord umbes 3% parem.

Teen normaalsete remondipiltidega posti natukese aja pärast, sest hetkel me läheme ja tuleme pimedas, aga nädalavahetusel on juba aega ja valgust rohkem ja siis.

Traditsiooniliseks lõpetuseks kaks paksu. Täiesti ebavajaliku infona tuletab see meelde, et Laiusel on  Kolme paksu tänav.