16 juuli, 2015

Villa vol 2. Lammutusblogi?

Hõiskasin ikka liiga suure suuga selle remondiblogi välja, sest me tegeleme enamjaolt ainult lammutamisega. Samas, lammutamisblogi ei kõla vist nii atraktiivselt.
Aga eks see nii käibki, et enne peab kõik üles võtma, kui saab uue peale panna. Kuigi tundub, et vanasti arvati risti-vastupidi. Kui seinalt ikka maha tirida seitse kihti erinevaid tapeete, mis on omavahel moodustunud nii paksu korra, et jääb üle ainult imestada, et see kiht juba ammu oma raskuse all seinalt maha ei tulnud. Aga hei, maja oli kindlasti iga kihiga järjest soojem!
Meie uhke ja moodne plaan jätta seintel välja võimalikult palju palki läks ka aia taha, sest ilusaid siseseinasid on ainult kaks, millest omakorda üks on vannitoas ja seal oleks natuke halb plaan seda eksponeerida. Eriti kui arvestada fakti, et sein on tehtud kahest kihist laudadest ja paistab läbi. Mõni on sellisesse asja, aga me oleme siiski natuke diskreetsemad. Teine ilus sein on köögis ja jääb siis ka ainukeseks seinaks, kus puitu näha.
Samas ma ei tohiks ilmselt hetkel veel nii konkreetseid siseviimistlus-steitmente teha, sest alles hiljuti me mõtlesime pool maja plaanist ümber. Kui elu annab sulle vineerist tehtud seina, siis võta see sein maha ja tee poolavatud köök-elutuba!

Üks väike närune seinake võttis enda alla nii palju ruumi.
Alguses plaanisime sinna tahatuppa teha magamistoa, aga nüüd tuleb siis hoopis elutuba. Mis tegelikult loogilisem, sest see on hästi valge tuba, mis ei ole magamiseks just kõige soodsam tingimus. Algselt suureks toaks planeeritud ruum on aga hästi pime, mis on vastupidi just väga soodus tingimus magamiseks. Pluss nüüd saame olla nagu pursuid oma 15m2 magamistoas.

Aga kui elu annab sulle kihtide alt ukse, siis sa ei pea seda lahtiseks jätma,
sest saad muidu väga liiklustiheda magamistoa.
Üleüldiselt on väga rehielamu tunne hetkel. Õnneks on palgid suuremas osas ilusad ja kobedad. Ühest kohast, kus katus läbi laseb ja vihmavesi esimesele korrusele jõuab, tuleb palkidega natuke midagi ette võtta. Uus katus on juba läbirääkimisel ja väga hullemaks asi minna ei tohiks. Aga muidu tundub küll, et ka meie võiks hea tahtmise korral seal majas üheksakümneseks saamiseni elada. Arvestades, palju seal veel teha on, ega me enne vist maha istuda nagunii ei saa.
Hetkel on muidu ainult kaks edasiminekut. Esiteks istutasime esimese taime aeda - 0ll tõi töö juurest leinurgast natuke nukra ja kõvera elupuu, kes sai endale kodukoha juba varem istutatud teise elupuu kõrvale.

Ja ma tean, et see vanem, parempoolne elupuu tundub kuivanud,
aga see on selline sort lihtsalt :D
Pole nagu väga suur asi, aga uhke tunne oli ikka.
Uhkust tunnen ka selle heinaküünisuuruse kompostihunniku üle, mille me koos papsiga kokku klopsisime. Või noh, kui ma ütlen "koos", siis mina käisin aeg-ajalt palke üleval hoidmas ja tema tegi ülejäänud.


Ausalt öeldes oleks teist samasugust veel vaja, sest kolmandik murust (või noh, heinast) on jätkuvalt niitmata, kuna trimmer pidevalt bravuuritseb. Pluss on aias terve pargijagu sireleid, mida ma vaikselt teise, vaese mehe pargi jagu hõrendanud olen.

Niiet ilusait klantspilte ei saa meie elamisest niipea!

07 juuli, 2015

Villa vol 1

Homme saab nädal sellest, kui meist said majaomanikud. Ei saa öelda, et mingit erilist ja väga teistsugust tunnet sees oleks. Lihtsat põnev on. Välja mõelda ja üles otsida kõik kohad, mille ja kellega lepinguid hakata tegema. Minna kuhugi kohale lepingut tegema ja siis teada saada, et enne ühe tegemist on vaja veel hoopis teist lepingut teha. Ma ja me oleme viimase pooleteise nädala jooksul andnud keskeltläbi sada ja umbes viiskümment seitse veel (digi)allkirja. Paberimajandust ühe sajaaastase tamme jagu.
Üllataval kombel on kõik päris valutult läinud (ptui) ja kõik, mida kartsime kuni notarini, ei saanud tõeks.
Ainuke pikem jamamine oli laenu saamisega ja seda mitte rahalistel põhjustel, vaid hoopis maja ei sobinud algselt pangale. Me aga raiusime siis ette kõik, mida me seal teha tahame ja miks meil pole rohkem laenu vaja, mille peale lasti meil veel kaks nädalat seedida ja siis öeldi jah. Esimesest nõustamisest kuni laenulepingu allkirjastamiseni läks enam vähem kuu. Laenu võtmine polnud ka nii hirmus, kui ma pikka aega mõelnud olin, aga eks see oli see korralik kodune kasvatus, et võlg on võõra oma.
Notari juures oli ka põnev. Notariks oli nooremapoolsem meesterahvas, kes oli väga professionaalne, aga kelle silmadest oli näha, et ta oleks tahtnud täiega nalja visata, aga amet ei luba. Targemaks saime nii palju, et kui majast peaks midagi raskemapoolset välja ilmuma, näiteks vammipoiss (ptui), siis vastutab maja eelmine omanik.
Majja jõudsime alles pühapäeval, enne oli vaja kõik Tallinna sugulased ja lähedased üle vaadata, kuna me ei näe neid ilmselt enne jõule :). Ühtlasi kasutasime suurlinna võimalusi ja soodukaid, ostsime edaspidise hulluse soojenduseks ära mõned suuremad, aga lihtsad asjad.

Grandioosset avamisgaalat polnud, see tuleb hiljem. On lihtsalt jäädvustus esimesest ukseavamisest.

Näiteks saime Ehituse ABC'st bolieri, enne 209€, saime 167€, Bauhofist graniidist kraanikausi koos mätsiva segistiga, enne 219€ (vms), saime 149€, Bauhausist vannituppa põrandaplaadid, mis olid lihtsalt odavamad, kui teised, aga ikka ilusad! Triinu kodumasinatest saime kasutamata gaasi-/elektripliidi (2 gaasiauku ja 2 elektriauku) 160€, mujalt uurides olid hinnad vahemikus 209-269€. Hinna põhjus - külje peal on mõlk, mida müüja pidi meile eraldi välja tooma, muidu poleks märganud.
Soodukatega ilmselt muidugi see asi, et enne pannakse 30% otsa ja siis võetakse 20% maha, nagu mu papsile meeldib öelda, aga säästmise tunne on ikka :). Enne maja kättesaamist mängisime ka saatusega ja ostsime ära suure dušikomplekti, sellise kus ülevalt nagu kastekannust tuleb - 49,90 € vs meie saadud 29,90 €. Eelmise hooaja bideekraanide vahelt leidsime korraliku segisti, mis oli 60€'lt allahinnatud 4,99€'le. Sellised hinnavahed tasandavad isegi ära selle mööda poode sõitmise peale kuluva kütuseraha.
Vaheküsimuseks, et kas keegi on kunagi üldse bideed kasutanud? See tundub nii imelik ja ebamugav asi, et isegi mina, vana rebel, ei ole huvitatud selle kasutamisest.
Majja kohapeale oleme jõudnud kaks korda, aga midagi peale prügihunniku mul teile näidata veel pole. Sortisime pooleks ennast, õnneks või kahjuks väga palju ägedaid asju ei leidnud. Mõned ilusad nõud, hästi ilus helesinine kasutamata kohver, millest saab sisutuselement, natuke muud pudipadi. Seda saab öelda, et tädil oli hea lampide maitse, enamus seal olevatest tahaks alles hoida, mõnega peab ilmselt natuke 0lli kuidagi moosima. Mis ei ole ilmselt väga raske, selleks läheb vaba lihtsalt väga väga palju šokolaadi.

Maailma kõige igavam vaheetapi jäädvustus

Prügi äravedu saab raske raibe olema, kõik tahavad niiiiii palju raha selle eest saada. Rääkimata faktist, et tädi oli asjalik eterniidikoguja, mis nüüd meie tengelpungaraudasid korralikult laiemaks kangutab.
Vähemalt saavad raamatud, mida õnneks ei olnud väga palju, Trükimuuseumis endale uue ärkamise.
Seda võib ka veel vist öelda, et tädi Maimu majas ei kummita. Või vähemalt hetkel istub ja vaatab, mis me teeme ja siis kui midagi ei meeldi, hakkab kiusama.