05 veebruar, 2017

Villa vol 10: magamistuba

Me püstitasime oma eesmärgi! Jee! Ehk lõpetasime magamistoa puhkuseajaga. Minu vaheajast läks asi küll kaks päeva üle, aga 0lli omasse mahtus - eks peab võtma need väikesed võidud, kust vähegi saab. Lubadus jaanuaris uuesti kohtuda läks aga kuhuiganes ja seda võitu ma võtta ei saa.
No tegelikult "lõpetasime" on sutsu liiast öeldud, kui ennast protsentuaalselt väljendada, siis kuskil 90% juures jäime toppama. Peamine põhjus - tegemist on keskealise viltuse majaga ja me ei viitsi. See puudujääv 10% sisaldab endas peamiselt kosmeetilisi probleeme (ja me pole kumbki suured meikijad, seega need ei häiri ka väga).
Hetkel siis tegemata ukse ümbrus ja selles mängib peamist rolli see vana viltususe probleem. Uue ukse paigaldamiseks sai kasutatud vana ukse jaoks mõeldud raami. See raam aga on toapoole kaldu, mis omakorda tekitab olukorra, kus ülevalt on servad rohkem eemal kui alt. Mis eeldab täpsema teaduse rakendamist liistude valimisel ja lõikamisel. Aga kõik teised liistud on pandud!!
Teine suurem tegemata asi on ahjuviimistluse lõpetamine. Selle uhkemapoolsema väljendi taga peidan ma tegelikult lihtsaid asju - ahi tuleks tolmust ja muust puhastada ja siis saunasupiga üle tõmmata. Aga kui siin majas esile tuua töid, mida saab kategoriseerida "ülisupertüütute" tööde alla, siis see on üks nendest.
Aga ülejäänud on põhimõtteliselt tehtud. Noh, uus ruloo või sarnane asi tuleks verandauksele organiseerida, sest tellitud rulool on kasetiosa liiga suur ja see hakkaks segama ukse väga lahti tegemist. Mida me muidugi väga tihti ei tee, aga seda peavalu pole vaja, et mõne aja pärast on tapeedis auk, sest me ei viitsinud. Hetkel blokeerib igasugune sodi verandal veel piisavalt seda valgust (mis korra kuus ennast näitab), et hommikupoole magada saaks, seega on see ka tuleviku Kadi ja 0lli probleem. Aga mitte väga kauge tuleviku, sest mida rohkem suvepoole, seda rohkem "akna-alt" ja varem hakkab päike sisse paistma ja und segama.
Aga hetkel on uni väga magus. Mingis osas on selles kindlasti süüdi pimendavad rulood. Äkki ka kogemata päris fengshuiselt kokku paigutatud ruum? Lisaks näeb tuba meie mõistes suhteliselt hotellilik välja ja kellel ei oleks hotellis hea uni?! Kui ikka aasta otsa elada kips- ja OSBplaatide vahel, siis tundub esimene tapetseeritud ja liistutatud tuba ikka väga uhke. Ma pole siiamaani täielikult ära harjunud selle toaga, aga kuna uni tõesti magus on, siis ma üldse ei pabla.
Aga aitab jutust, enamus ootab nagunii pigem pilte :) Nagu ikka, meeldetuletuseks vana:

"Sajandi armastuse" vaatamiseks suurepärane tegelikult.

Ilmselt võib oletada, et oli peamiselt kasutuses elutoana, paremal helendamas veranda. Tegemist maja kõige pimedama, aga suurema toaga, millest planeerisime ka alguses elutoa teha. Lammutamine aga tegi meie esimeses plaanis oma tavapärased korrektuurid ning sai hoopis magamistuba.

Vahepeal vana hea rehituba ja raske töö ja tolmutamine.

Kuna elutoa ja köögi põrand jääb talvel jalale natuke jahedaks, siis magamistoas panustasime põrandale seekord veel rohkem. Üleüldisemalt lähevad kihid nii: talad, all Fiboplokid, vahel ruberoid ja "mustaks põrandaks" õhuke OSB, seal 100+50mm kivivilla, seinaäärsetes kohtades villa all veel tuuletõkkepaber, seal peal paksem OSB, parketi alla puitkiudplaat ja põrandakatteks endaks seekord puitparkett, mis jalale soojem kui teistes ruumides olev laminaat. Ja tõesti on soojem. Muidugi mitte "mmmmmm põrandakütte soe laik" soe, aga ka talvisel perioodil astutav.
Ja nüüd siis selline.

Kaugelt tulnud vandisted valvavad und.

Üleüldiselt sai rihitud halli, et siis kollaste ruloode ja aknapõskedega natuke asja rõõmsamaks muuta. Me ei ole erilised sisekujundajad ja värvide hingeelutundjad, aga hall ja kollane peaks nagu enamvähem sobima. Kardinapuu ja rulooga näeb meie selle toa peamist ämbrisseastumist  ja suutmatust asju ette mõelda - tobe poolemeetrine vahe. Ise enam ei pane tähele seda, aga loll ikkagi. Kardinatega pole ma ka tegelikult väga rahul, tellisin need Halensist ja pildil tundusid nad läbipaistvamad. No, minu pildil ka tegelikult kui nüüd vaadata, aga tegelikuses näevad nad suht linad välja. Aga kuna nende otsimine oli nii tüütu tegevus, siis ma ei viitsi hetkel uusi otsida.

Kas see läheb selfi alla?

Mingi hetk peaks tõstatama filosoofilise küsimuse, et kui palju valgusteid on liiga palju valgusteid? Öökapilampidega sattusin Halensi tarbimislõksu, kui hakkasin häid teksasid tellima, aga ei arvestanud, et neil on tellimusele 25€ alampiir, mille peale hakkasin ringi vaatama ja leidsin need soodukast üheksakomamidagieuroga. Soolalambi panin kodust pätsa ja värvilised lõngapallid leidsime Grossi poest 15€-ga. Peegellamp on isetehtud, kui üritasime riputuskonksu tagant lahti kuumutada ja see lõppes peegli purunemisega. Aga ega me alla andnud, panime need tükid kõige odavama rõdulaua külge ja LEDid taha. Ilutses see juba üürikorteris ja leidis lõpuks siia ka koha. Kui patareisid vahetada, saaks laterna sees ka tulekesed põlema panna.
Ainuke mis eelmisest toast alles jäi, on laelamp. Mu kapipedanti häirib natuke, et see üks plahvatus ei ole kinnitusnibu keskel, aga mis seal ikka. Lamp oli vahva ja uue lambi valimine oleks olnud sama vaevarikas kui kardinate oma.

Tegemata asjade nimekiri pmst.

No muidugi on veel hunnik asju, mis võiks nagu teha (näiteks osta vaiba ja uue kummuti, pilte seintele panna), aga need ei ole kaugeltki mitte prioriteedid ja seega nad jäävad oma aega ootama.
Saladuskatte all võin öelda, et me tegelikult elame täitsa inimlikult juba - elutuba on ka kuskil 80% tehtud. Kõigest aasta võttis aega.
Seega varsti näeb jälle. Nii kauaks pika venitamise eest topelt kassimaks Sumo uhke poseerimisega:

On armas pätt noh.