24 oktoober, 2016

Villa vol 9: esik ja magamistuba

Kui siin nüüd tsiteerida klassikuid, siis: "Viimasest postist on pea kaks kuud möödas ja asja pärast". Sest ma olen laisk. Tegelikult tervet au selle peale panna ei saa - vahetasin ma ju töökohta, mis nõuab minult ajaliselt rohkem kui eelmine. Vanas eas nagu ma siin juba olen, siis selline ajavahega leppimine võttis ja tegelikult siiamaani võtab minult natuke rohkem energiat, kui algselt arvasin. Kuna linnas ja väljas enam nii palju ei käi, siis ei saa uue postituse ootajatelt nii palju vastu päid ja jalgu ka, mille puudumisel on ilmselgelt hea liugu lasta.
Aga vähemalt on vahepeal rohkem juhtunud kui tervel suvel kokku. No näiteks suvikõrvitsad said otsa lõpuks (taimed siis, kompkas siiamaani kolm junsut ootavad veel). Ülejäänud saadused on ka kas juba söödud või selleks saamise järjekorras. Viimased tomatid ootavad laual, sest leidsin hea järelvalmimise nipi. Küll aga ei hammustanud läbi seda, mis hetkel nad ära tuleks korjata, et ikka oleks jõudu ja jaksu selleks pimedaks tegevuseks, seega pooled leidsid ikka oma tee kompostikasti.
Külmad on juba piisavalt külas käinud, et pidime lõpuks alla vanduma ja kütma hakkama. Kuna kavatseme hästi säilida, eelistame 20plussmiinusüks temperatuuri, aga kuskil oktoobri alguses kippus elamine ikka liiga soojasid sokke ja pakse tekke täis kuhjuma ja andsime alla. 
Suure augu kinnilappimiseks aga pakume seekord natuke rohkem kui nipet-näpet vannitoa värvimist ja uste lihvimist. Näiteks sai suures tegutsemistuhinas (loe: hirmus, et külalised tulevad ja midagi peaks ette näitama (ükskord käisidki külalised ja panime kõik tööriistad ja liistud ja asjad silma alt ära - korraks oli tunne, et nagu ei käikski igiremont)) esik viisakama välimuse. Kui põrandaplaadid said juba ammu maha pandud, siis seinad olid juba pikemat aega tavaline kips ja OSB. Kuigi siin ja seal sisekujundusajakirjades ja -lehtedel on OSBist sein kui sisekujunduselement, siis mina ei suuda seda küll mitte ühegi nurga alt seda sellena näha, ükskõik kui romantiline päikesevalgus sellele peale paistab. 
Sai siis jälle üks esimestest plaanidest aia taha visatud ja (meie mõistes) uhke ja kallis välismaalt tellitud tapeet, mis oli mõeldud suurde tuppa, hoopis koridori pandud. Ma olin ise mõned korrad seda sama mõtet mõlgutanud, aga välja ei öelnud, sest mu peakolus käib päevaselt läbi sama palju ideid ja mõtteid ja unistusi kui Tootsil taskutes asju oli. Kõike ei jõua välja öelda, niigi peab nüüd päev otsa rääkima. Aga siis tuli 0ll ja pani selle tapeedi esikus vastu seina ja enam tagasiteed ei olnud. 

Milline õnnepäev, ühes postis mitu kassipilti. Sumo oli kohe kõige suurem remondiabiline nagu ikka.

Oli teine ikka päris trööstitu (samas, mis siin majas seda ei olnud/siiamaani ei ole?)

Hilisema poindi tegemiseks pööran tähelepanu parempoolsel pildil näha olevat looma (ma loodan vähemalt)
õueminekusoovile.

Vahepeal polnud seinagi ja siis tuli OSB (koos juba kordatehtud laega, sest lisaks kirjutamislaiskusele on ka pilditegemislaiskus).


Ja nüüd on selline.


Nagu köögipostis räägitud sai, tõstsime kompka ukse köögist koridori ja osa seina sai maha võetud. Liistud on 80% kõik panemata. Koridori teine ots on jätkuvalt natuke trööstitu, sest ukse taga käib magamistoaremont ja ma ei viitsi eraldi pahtlit tegema hakata, et suitsulõõri ja lagunevat seina kinni mötisida. Kui läheb kipsplaatide ühenduskohtade pahtledamiseks, võtan need ka ette. Uks läheb veel vahetamisele ja seinad värvimisele. Jätkuval viljeleme pappkastimajandust (ma külma koridori absoluutselt ei näita teile). Kasside rikutud nurgas asendame mingi hetk katkise tapeedi sarnaste paneelidega, mis kompka seinas.

Pööran nüüd jälle tähelepanu samale nurgale, mis esimesel pildil - loodus tühja kohta ei salli ja ajalugu kordub ja muud sarnast. Meie omad ei tahtnud küll paaniliselt välja ja ma loodan, et nad nii lollid ka pole, et mööda kaskesid üles tahtsid hakata ronima. Tekkis lihtsalt hea nurk, kus küüsi teritada ja sirutada.

Aga nagu ikka, liistud - selle remondi eksistentsi suurim pind (loe: palk) silmas. Aga muidu võiks nagu öelda, et edasiminekut on näha ja olukord on parem kui enne. Eksole?
Lisaks sellele ootab külmas koridoris jätkuvalt paigaldamist uus välisuks, aga erinevalt eelmisest korrast on sellele seltsiliseks ka aken. Ma loodan, et neil on koos lõbus, sest meid teades enne kevadet nad sealt ei pääse.
Koos aknaga tuli ka verandauks, aga erinevalt teisest on see juba paigaldatud. Sest seni kolaruumina töötanud tuba on tühjaks tehtud, paljaks kistud ja juba vaikselt uuesti kokku pandud ning ootab magamistoaks muutumist. Kaua me elame siin ühetoalises majas. Esialgse plaani järgi (loe: minu paristav mõistus) võiks see juhtuda kuskil novembri keskpaigas, aga kuna nende esimeste plaanidega on nii nagu on, siis jõuluks ikka vast?

Esimese asjana tule uksele ruloo otsida, et hommikul esimese asjana ei peaks iga päev kohutavat verandat vaatama,

Mis tähendab omakorda jälle seda jubedat osa, kus tuleb välja mõelda värvid ja tapeedid ja kardinad ja mida kõike. Plaanin ühe suure nõukaaegse riidekapi, mis siia jäeti, ära värvida ja korda teha, sest Jyski klassika ei tassi enam väga ja ruumi oleks juurde vaja. Homme on KHKs Tikkurila värvimise koolitus, kuhu ma minna kavatsen, sest jeebus hoia selle eest, et ma aastaid koledat kappi iga päev vahtima pean.
(Oma peas) loodan siis varsti uue posti teha, aga kätt ei julge anda igaksjuhuks.

Pika pausi eest kahekordne kassimaks, näitamaks kui erinevad meie kaks paksu on ehk Sumo ja Moira uut tuba avastamas (nad ei saanud sinna tuppa varem, sest neil oleks olnud miljon kohta, kuhu peitu minna või põranda alla lipsata (mida Moira paar korda ikkagi tegi, aga õnneks on ta jätkuvalt igavesti näljane ja toit toob ta igalt poolt päris kiiresti välja)).

Tavaline Nuuskmõmmik.
Ja Moira Niruna.