23 juuni, 2015

Läänerindel muutusega

Bürokraatia tundub selline kaljukindel ja maakoore alustala-tugev teema, et seda on vist raske ära sõnuda. Nii et ma võtan oma õnne kokku ja teatan enne paberimajanduse lõpetamist, et ma siis nüüd hakkan remondiblogi pidama. Umbes ligikaudu kahe nädala pärast.
Kui muidu tundus see pangamajandus jube ja tüütu ja miks-kõik-nii-kaua-võtab, siis ühe kõnega muutus kõik vähegi negatiivne olematuks ja kiljatasin kliendihaldurile telefoni "jeeeeeeeeeeeesssss". Korraks juba jõudsin karta, et äkki sellise ebaprofessionaalse käitumise eest võtab pank oma otsuse tagasi, aga siis tuli teiselt poolt telefoni teine, natuke tagasihoidlikum "jesss" vastu.
Aga jah, kui keegi just ära ei sure (ptui, ptui, ptui) või kui majaomanik viimasel hetkel ei otsusta, et ta tahab ise Linna metsadevahele ikkagi kolida, siis järgmine neljapäeval saame kantud kinnisturaamatusse.Tartust ära.
Sai siin ales kiita Tartu suurepärasust, aga ma polnud siis veel isehakanud kinnisvarahindade spetsialist. Samaväärse maja saaks Taaralinna umbes 2,5 korda kallimalt ja kuna me jätkuvalt oleme sellised imelikud, et ei taha pensionieani, mis meie ajaks on ilmselt 86, laenu maksta, siis sai tehtud selline otsus.
Iseenesest pole ju hullu, transport on tihe ja 30 kilomeetrit sõita mitu korda päevas pole ka nii hull. Äkki ma siis hakkangi paremini oma aega kasutama, sest ei ole kiiret võimalust koju põgeneda. Ja no Linn on ju tegelikult ilus koht, metsa kui palju ja järved ja matkarajad ja Konsumid. Miinuseks võib ilmselt lugeda hordide kaupa osse, aga see on väikelinnas tüüpiline. Või noh, pigem kogu Eestile.
Hetkel on näidata kinnisvarahindaja ja maakleri pildid, kuna jätkuvalt ma alles mängin siin oma õnnega ja sõnun asju, ei ole me veel omanikud, seega ei ole saanud ka pikemaks ajaks sisse astuda, et ise pilte teha. Aga varsti!
Et siis soovige meile hästi palju remondiõnne. No ikka hästi palju, sest ega see asjata nii odav maja polnud.

Esialgne sissekolimistähtaeg: jõulud.
Ja nüüd hunnik before pilte. Tädike, kes seal enne elas, suri 91 aastaselt, seega ka natuke majajäänud siseviimistlus. Ega mind ka ilmselt selles vanuses enam kotiks, kas tapeet koorub maha või ei. Aga ma loodan, et see tädi sinna majja kummitama ei jäänud või kui jäi, et tal on väga hea meel, et noored sinna kolivad. Kuigi me pole ta lapselapsed.
Aga siin see on: Villa Üksteist.




mm, ma juba kujutan ette, kui villis mu käed on selle suurepärase kapi lihvimisest

Ja vaadake seda suurt kastanit!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar