Villa vol 8: hunnikud ja köök

Kohe varsti saab aasta majaomamist täis ja kogu selle aja oleme teinud pattu - pole kordagi lippu üles pannud. Kuigi kohustuslikke kordi Eestis enam nii palju pole, on tunne ikkagi halb. Majaga tuli küll kaasa üks lipp, aga see näeb välja nagu oleks Heinrich Rosenthal võinud hoopis selle lipu kohta öelda, et "Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võta". Ilmselt oleksime saanud trahvi lipu rüvetamise eest. Ostsin siis see kuu lõpuks uue. Koduekstrast. Ikka oli lipu rüvetamise tunne. Imelik oli seda Koduekstrast osta. Ma isegi ei tea, mida ma ootasin tegelikult. Fanfaare ja aulinti stiilis "palju õnne, et sul on nüüd võimalus kuhugi panna üles see kõige ilusam lipp maailmas"? Ühesõnaga, meil on nüüd lipp ja riigireeturi staatusest oleme seega lahti.
Tegelikult me oleme jätkuvalt superlaisad. Või isegi mitte niivõrd, vabasid päevi on vähe, õhtuti jõuame koju kaheksa läbi ja kõik muu, mida te ilmselt juba vähemalt viiest erinevast postist lugenud olete. Ainuke igaõhtune tublide inimeste tegevus on olnud aia kastmine. Muru on muidugi suht surnud, kes seda kasta jõuab, aga ajaloolise esimese maasika pistsime põske 3.juunil. Ma ei mäleta, et ma kunagi oleks nii vara saanud Eesti maasikat süüa, aga see oli ka ainuke põua ja konstantse päikese boonus.
(PS: alustasin selle posti kirjutamist nädal tagasi, kui veel ei olnud nädala aega järjest vihma sadanud)

Päev enne ärasöömist.

Õisi on ka jätkunud veel, aga varsti kohe tuleb see roheline vahemik, kus sirel on lõpetanud ja kuldvits ja liatrised (vt ka: eelmise aasta mesilasepeenart) pole veel alustanud. Vihm peksis pojengid ka vastu maad (vt ka: sest me oleme laisad).

Kirjum kui kirju koer.

Ja kõige uhkem olen kosmosepetuuniate üle. Keegi muidugi jõudis juba küsida, kas neil on mingi haigus vä.

Ma tean, kus Suur Vanker on!

Kuna kasvuhooneni me see suvi ei jõudnud (vt ka: eelmine vt ka), siis viljeleme potimajandust ja emme hoole ja armastusega kasvatatud tomatid said koha puuriida peal, sest seal tundus kõige soojem olevat. Muidugi peab neid nüüd hakkama sealt allapoole tõstma, sest nad kasvavad päris jõudsalt. Ja üleüldse nägi see vaatepilt natuke morbiidne välja, aga kinnitan käsi südamel, et meie tomatitaimedel ei ole suitsiidseid kalduvusi, kuigi ma käin neid pidevalt näpistamas. Esimesed tomatid on ka juba mõned nädalad küljes, aga süüa ei saa neid niipea. Üleüldse peab mõtlema selle peale, et jaanipäevaga tulevad nagunii öökülmad ja peaks nad kuidagi sisse mähkima. Olen muidugi väga uhke ka oma taaskasutusleiutise üle, nimelt said kõik need lollid kõverad riita-ladumatud õunapuuoksad ära pandud vanade aknaraamide sisse ja nüüd ei vaju nad kuhugi.

Haha, mingi tont on ka pildile jäänud.

Ainukese suurema edasiminekuna aias saab näidata ühe jubeda tellisehunniku maagilist kadumist. Naljakas tegelikult, et istun siin ja kirjutan iga hunnikust, millest me lahti oleme saanud. See näitab ikka päris hästi, kui laisad me täpselt olnud oleme, et muud erilist edasiminekut pole.

Jürgen Veber, kui sa seda loed, siis tea, et ma võin sulle selle triki saladuse avaldada.

Kuna sellest blogist on vaikselt, aga väga edukalt saamas aiandus- ja sodihunnikute blogi, siis peab ette võtma midagi. Tegelikult on meil ju ikkagi majas sees ka edasiminekut näidata, mida ma  millegipärast väga kiivalt endale olen hoidnud. Kuigi enamus remondist on jätkuvalt poolik, siis tegelikult on ju päris põnev vaadata vahepealseid etappe ka. No vähemalt mul, ma ei tea, mis te teete.

Ühesõnaga - köök. Oli selline. Siinkohal pean juurde mainima fakti, et maja müügikuulutuses oli kirjas köögimööbel :). Tehniliselt tõesti. Ei saa üldse vastu vaielda. Nendelt piltidelt on näha veel seda vineerist seina, mille me maha võtsime ja tagasi üles ei pannud, aga seekord mitte laiskusest.

Autot ei saanud ka majaga kaasa.

Ja siis vahepeal, kui asi kippus jälle rehitoaks minema ja siis natuke vähem rehituba oli ja kui õues oli külm ja pime talv.

Vana aken tundub suurem, sest ta oligi suurem.

Avastasin, et algseid pilte on päris vähe, seega kasutan samasid, mida ma juba korra näitasin, aga paremini vist vahet näidata ei saagi.

Pliit jäi samaks.

Kui esimesele pildile hästi fantaasiat rakendada, siis see puusein on selle päevinäinud tapeedi ja papikihi all.

Blogipidamisel on boonus, et kui igapäevaselt olla, siis mõte kipub minema ikkagi sellele, mida kõike veel vaja teha on ja ei mõtlegi alati sellele, kui palju tegelikult on juba tehtud. Vana põrand sai täielikult üles võetud, korralikult soojustatud ja uuesti üles ehitatud. Kõik, mis seinas, sai maha võetud, osa asendatud kipsiga, laudsein sai lihtsalt puhtamaks lihvitud, kaks poolikut seina maha lõhutud. Aken vahetatud. Vesi korralikult sisse toodud koos korraliku kanalisatsiooniga. Alumisel vanemal pildil on näha uks, kust pääses keldriluugi juurde, see sai tõstetud koridori ja sai juba päris palju ruumi juurde, mida köögis pole raisata, sest tegemist maja kõige väiksema ruumiga. Ja noh, mööbel sai asendatud hästi natuke uuema, aga puhtamaga. Nagu näha, siis köögikapid on pärit kolmest erinevast komplektist ja hoiab natuke sellist suvilanooti. Päris uus pole meil niipea plaanis, aga õnneks pole me väga pirtsakad. Natuke tunnen puudust korralikust lauast, kus taga süüa, aga see ilmselt laheneb siis, kui suur tuba saab sügisepoole magamistoa staatusest lahti.

Vaade kööki paarisammuse vahega.

Kahe toa vahelise seina lõhkumine andis avarust ikka meeletult juurde ja tekitas vajaliku "natuke suurema elamise" tunde. Teisest otsast pidime maha lammutama uhkest kraanist ja äravoolust mädandatud seina ja otsutasime, et las jääbki lahti. Uksed on nõrkadele. Pliidiümbrus sai krohvitud (tegelikult pahtledatud, aga näeb välja nagu krohvitud), see oli ehitamisest saadik hunnik tsementi ja segu.
Kuna elamine on suuremas osas puit-beež-tellis, siis kõik aknapõsed värvisime punaseks, et natukenegi iseloomu sisse tuua. Sein on veel skandinaavialikult valge, aga selles tuleb süüdistada kruntvärvi, mitte meid, värvimiseks läheb sügisepoole.

Ruloo pole viltu paigaldatud, süüdi on Jyski suurepärane kvaliteet.

Aga noh, teha on ikka korralikult veel.
- seinad värvida
- liistud
- mõelda, kuidas katta köögi ja koridori vahel lõppenud põrandat
- laudsein õlitada
- soojamüür värvida
- ja noh, mööbel.
Nii et tegelikult ei olegi nii palju teha. Mida me passime?

Sumo võib poseerimiskunn olla küll, aga kadreerimiskunn ma küll pole.

Kevad jesss.

Teeme kolmandat nädalat esikuremonti ja terve elamine on selle pärast täielik bardakk (palun ärge mitte keegi külla tulge). Küll lähevad masinad katki, küll saab segu otsa, aega pole absoluutselt ja siis ma istun siin, käed rüpes, remondipilte njetu.
Aga mai on muidu ikka kohutavalt ilus, isegi meie sodiaias. Õunapuud õitsevad paksult, ilmselt ei solvunudki väga selle suure maalrikärpimistöö peale. Kevad ei saanud see kord aeglasemalt tulla ja see tundus nii super ebaaus. Esimest aastat oma aias ja kevad ja taimeninad ei tule ega tule ja sooja polnud ja midagi teha ei saanud. Aga kui tuli, siis ikka suurelt, sain kohe maika väel õues peenart ette valmistada (ja siis kohe otsa haigeks jääda).
Rähnid on natuke ennast tagasi võtnud lambipostide toksimisega, asemele on kolinud sookured, kes lähedal asuvas soises võsas ennast väga hästi tunnevad ning kelle mitte nii väga romantiline kisamine iga hommik üle linnaosa kostab (siinkohal kummardus Fred Jüssile ja ta Lahemaa lindude hääli vinüülplaadile, mida ma väiksena Onu Remuse juttude vahele kuulata üritasin ning mille tõttu mul just sookure hääl ajusoppidesse söövitatud on). Ja no rääkimata samas võsas elavast käost, kelle kukkumise kahjuks ma (väga) ebausklik ei ole ja arvan, et mul ikka rohkem aastaid kui kuus siin veel jäänud on.

mõnekspäevaksilusaed.png

Aias on tegutseda saanud küll. Eelmine kuu sai lõpuks muruniiduk ostetud ja ka esimest korda kasutatud. Niidetud muruga on aed isegi enam-vähem. Muru niitmine võrdub suht tegelikult voodi tegemisega - isegi kui igas nurgas on mingi hunnik, mida järjepidevalt ümber tõsta, siis pärast voodi ära tegemist näeb tuba 50% soliidsem välja. Kusjuures voodi ära tegemine pidi olema üks neist asjadest, mis inimest õnnelikumaks teeb. Meie muru niitmine mind küll õnnelikumaks ei teinud. Esiteks mõtlesin, et peaks vist NATOle teada andma, et need lahjad Põhja-Korea raketikatsetused on kõik katteks, et varjata neid, mida meie aias läbi viiakse. See oleks ainuke seletus, miks jeebuse pärast siin kõik nii ebatasane on. Teiseks peab pidevalt ette vaatama, et niiduki ette sattuv plats endas mõnda uhket taime ei kasvata. Iga kolmas taim on ilmselt mingi lill (esimesed kaks taime on naat). Kuskil veerandi aia peal andsin alla ja hakkasin ainult suuremaid puhmaid alles jätma. Kolmandaks on kõikide põõsaste vahe täpipealt kümme sentimeetrit liiga väike, et selle monstermasinaga sealt vahelt läbi mahtuda.
Esimeste soojade ilmadega tekkis aeda ka hunnik nartsissituuste, mille üle ma väga õnnelik olin ja rõõmustasin, et ei peagi Peipsi äärde looduslikku natrsissipõldu vaatama sõitma, endal aias varsti sama vaatepilt. Mida aga ei tulnud, olid õied. Süüdistasin halba ilma, ilmselt mitmekümne aasta vanuseid kasvukohti, väsinud sibulaid ja muud kõike. Muru niites siis otsusasin, et suva, niidan kõik maha. Oma mure, et nad ei õitsenud. Sain asjast sotti, kui neist üle sõites viskas õhu paksu küüslaugu (või muu sarnase - porrulaugu?) lõhna. Kuigi väga pikka kogemust pole, siis nii palju ikka oskan öelda, et üks nartsiss nii lõhnama ei peaks. Ilmselt jäi Maimu viimane aiamaa koristamata.
Lisaks vale-nartsissimerele tekkis kõrvale veel ka suur ohakakasvandus. Muud ei osanud oletada, et eks nüüd läks kasvama see kindel sort seemneid, mida linnud usinalt talvel söögimajast välja nokkisid. Sirelialune, kus söögimaja oli, lisaks kõik ümberkaudsete puude alused, kuhu linnud edasi nokkima läksid, olid täis noori tärkavaid karvaseid ohakaid. Käisin ja nokkisin neid välja nagu oleks pidanud nokkima võililli. Osad, kes salaja suuremaks olid jõudnud kasvada, jätsin alles, sest olin kuskilt nagu lugenud, et putukatele ja liblikatele meeldivad ohakaõied. Ja no ma siis ükspäev käisin aias ringi ja tuli välja, et kõik need karvased elukad on hoopis mingid täidisõielised magunid või muu sarnane mooniline. "Elad ja õpid" oli vist üks ütlus.

Ilus tegelikult ju. Oleks rohkem ilus, kui ise loll ei oleks.

No mittepäris ainult muru niitmise enne ja pärast.

Tähelepanelikum silm näeb natuke suuremat muutust, kui ainult muru niitmine. Seal kortermajas oli ikka natuke liiga palju uudishimulikke silmi, mis blokkimist vajasid. No nii viie aasta pärast, kui elupuud akendele järgi jõuavad. Veel tähelepanelikum silm näeb ühte üksikut kuusekest, kes tänaseks on maha ka istutatud. See on sõprade viimaste jõulude kuusepuu, mida nad suutsid (erinevalt meist) elus hoida, aga siis jõulude lõppedes natuke nõutuks jäid ja nii ta meile jõudis. Meil on aias nüüd kuuskede püha kolmainsus, ümber maja on üks suur hõbekuusk, üks suurem harilik kuusk ja nüüd beebi serbia kuusk. Istutuskoht jäi samaks, mis pildil paigutus, aga mitte meie idiootsuse ja paigutusoskamatuse pärast, vaid ta peaks kunagi üle võtma suure õunapuu varjamistöö, sest tollel on kahjuks viimased kevaded ees. Puutüvi on seest tühi, eks näeb, kaua ta vastu peab.
Peenraid oleme ka natuke teinud. Eelmine aasta tehtud maasikapeenar sai kaaslaseks kaks tõstetud peenart ning kaugemale ühe kõrvitsapeenra. Kõrvisad ise said peenrasse küll hästi hädiselt - kuna me ei suutnud kevade tulekut ära oodata, sai seemned mulda pandud kuskil kolm nädalat liiga vara ning algsest mullapallist polnud enam taimele jaksu. Jälle tuleb loota, et äkki peavad vastu.

See aasta on isegi vist maasikalootust juba!

Ühte peenrasse said maitserohelised, mis vaikselt tulevad. Kiire salatisort on juba nädal pluss väljas, sibulaninad ka. Teisse peenrasse sai pandud redised, mis ka tulevad. Kuna tõstetud peenrasse on püsikuid läbikülmumisohu pärast nigel panna (sest mina ei viisi küll talvel keldrisse ronida, et seal talvitujaid kasta), siis murulauk leidis koha maasikate otsas maapinnal, kuhu jäi ruum ka karulaugule, mida saab küll alles augustis-septembris külvata ja siis mingi miljoni aasta pärasta alles tarvitada. Peenrad ise tulid ilma suurema ehitamiseta - tõmbasin vanad aknaraamid tõrvaõliga üle ja ongi olemas. Kuigi esimesel aastal ise kasvatamisest mingit rahalist kasu küll ei tule, mulda läks ikka omajagu. Äkki kuskil kolmandal aasta, kui tegelikult ilmselt peab hakkama mulda juba ümber vahetama..

Kassimaksuks see kord Sumu kirju nina.

Aiahullus

HOIATUS: põlisele korteriinimesele potentsiaalselt igav postitus!

Mäletate seda tunnet väiksena, kui sünnipäevad olid superpõnevad (olen kohanud umbestäpselt kolme täiskasvanud inimest, kes on veel oma sünnipäevadest vaimustuses ja mina sinna hetkel väga ei kuulu. Mitte, et mul vananemise vastu midagi on, lihtsalt ma ju ei teinud oma sündimise päeval eriti midagi. Ei tulnud ma ise välja, ei olnud erilistes mõõtudes või ei teinud muud erilist, et maailm seda tähistama peaks. Olen hakanud viimasel ajal hoopis oma vanematele sellele päeval õnne soovima, et nad minuga hakkama said.) ja neid sai oodatud nädalate viisi ja kui see päev lõpuks tuli, siis hoia ja keela, kõik värvid olid neli korda erksamad ja isegi salati jaoks vorsti lõikumine oli suure tähendusega. Ma olen leidnud selle tunde uuesti, aga mitte jõulude näol, vaid kevade ja soojade ilmade ootamisega, et saaks juba aias midagi ette võtta.
Vaatan iga päev kaks korda aknast välja ja lihtsalt vahin seda aeda. Mitte, et mul peas jookseks aiaplaanid ja joonised ja mingid põhjapanevad mõtted, et sinna tuleb kiviktaimla ja sinna teen valge peenra ja porgandid lähevad sinna, aga lihtsalt vahin tühja pilguga, et mul on nüüd aed.
Õnneks või kahjuks on see aed umbes nagu hetkel populaarsed igasugused mandalate ja troopikalindudega värvimisraamatud - on hästi palju jooni, ole ainult meister, vali värv ja värvi. Mis on ju tegelikult raskem, kui puhas leht või nummerdatud joonevahed koos vastavate värvidega. Kes tahab mu aeda tulla nummerdama? Nali. Ise nummerdan. Koos 0lliga, kelles oskab mulle täpselt öelda, et see taim tahab hästi palju päikest ja ma ei või seda sinna poolvarju panna puhtalt sellepärast, et see sinna paremini sobib.
Küll on aga olemas mõned kindlamad plaanid, et edendada toidulauda ja vabaajaveetmist. Ehk on plaan teha peenar või kaks salatikraami kasvatamiseks. Tulevad ilmselt need popid ja noortepärased "tõstetud" peenrad (ma ei tea, kes neid kastma hakkab), sest meil on hunnik aknaraame üle, mis selleks suurepäraselt sobivad. Siis on plaan teha aknajääkidest väike armas kasvuhoone tomatitele ja kurkidele. Ning edasi teha (sest me eelmine aasta juba alustasime) tsillgrillplatsi, et oleks kuskil tsillida ja grillida. Kuna kuidagi peab natuke blokkima kortermaja, millel on tervele aiale suhteliselt korralik vaade, kaasa-arvatud (binokliga) akendest sisse, siis oleme arutlenud ka võimalusest ehitada tolle platsi äärde üks pergola, millele panna mõni rippujat levima ja blokkimistööd tegema (tasumine väetises ja kärpimises).

Pergola ehk siis selline katuseta varjualune ehk tegelikult uhke sõna taimeronimiskonstruktsioonile.

Selles igapäevases tühja pilguga õue vahtimises on muidugi taga ka mõte, et kas jeebus küll saab midagi juba teha aias? Üks suurem töö on peaaegu juba tehtud. Kuu tagasi kärpisime poolteist päeva õunapuusid. Või noh, kärpimine on selle kohta ikka väga vähe öeldud, metsaraie oleks õigem. Maja ostsime 12 õunapuuga, nüüd on meil kuus õunapuud, kaks peaaeguõunapuud, kolm õunapuutüve ja üks känd. Olemasolevaid saaks ka tegelikult veel 53% ulatuses kärpida, aga laseme neil natuke ennast koguda ja vaatame üleüldiselt suve või kaks, et äkki me tapsime nad ära hoopis.

Pange umbes kaks kolmandikku veel juurde, saate koguse, mis oli aastate jagu lõikamata õunapuid.

Siit ka soe soovitus: kui sul on vanavanemad, kellel on aiaga maja, mida sul on võimalus päranduseks saada - käi ja aita neil aeda hooldada, siis on kunagi kergem seda maja maha müüa. Oleme neid oksi põletanud umbes nädalajagu ja ma olen suhteliselt kindel, et me meeldime ümberkaudsetele umbes kolmandiku võrra vähem.

Terve aed on täis pop-up puuriitasid ja mitte nii riitasid.

Marjapõõsad on ka üks kiduram kui teine, aga neile hetkel väga ei panustagi. Peamine, et saaks mõne mustsõstra põske, sest vahepealne 20 aastat, millal ma neid vihkasin, tuleb tasa süüa.
Hetkel näeb aed muidugi välja nagu elaks siin majas kasutatud ehitusmaterjalide kokkukogumisega tegelevad alkohoolikud. Noh, et nagu võiks ilusti ka need asjad kokku panna, aga kell saab kohe kümme ja poodi peaks minema.  Aga lumi on nüüdseks suuremas osas sulanud ja nende hunnikute eemaldamine on aiatööde järjekorras hetkel teine. Ühe korra peab veel naabreid kiusama ja lõket tegema.

Jube.

Üleüldiselt on kevadet ikka päris näha juba. Igast oksad on pungades ja igalt poolt pistavad oma nina välja taimed, milledest ma suudan umbes 12% nimetada. Kuna aed oli ikka ilmselt aastaid korralikult hooldamata, on siin igasugust kraami. Eelmine aasta sai näha ju ainult hiliskevadet, kui muruplatsid olid pigem nagu aasad - nii muru pikkuse kui liigirikkuse suhtes. Mis oli tegelikult üks asjadest, mis mind selle maja juures võlus, kuigi enam seda ilmselt ei näe. Kuigi me pole jätkuvalt selleni veel jõudnud, siis ikkagi on plaanis mingi hetk muruniitja osta ja seda päriselt kasutada ka.

Minu teadmiste põhjal need PEAKSID olema tulbid, rabarberid ja ilmselt väike kastanibeebi.

Lõpetuseks ja kassitrahviks seekord mu aiakass ehk tegelikult naabrionu "lapselaps" nimega Kutt või Kurr. Sai alguses ilmselt valesti kuuldud ja nüüd on juba nii palju aega möödas, et nautke imelik oleks üle küsida. Ta üritab siin meie neidistega tutvust teha, aga kolmekordne klaas ei aita väga kaasa sellele.

Ta on sama pehme kui Sumo ja sama loll ka - ronib kuhugi, kust ta enam alla ei saa ja siis hakkab südantlõhestavalt nutma, mille peale peab teda päästma minema.

Villa vol 7: Laiskuss

Hirmsast kolimisest on miski poolteist kuud möödas ja sellest tekkinud suurem post-traumaatiline stress on nüüdseks möödas. Sõitmisega oleme ka juba harjunud, sellele kuluv aeg läheb suhteliselt kiiresti, tundub lihtsalt ühest linna otsast teise sõitmisena. Ise käin mõned korrad nädalas bussiga, mis ei ole ka üldse nii hirmus, pluss seda saab võtta kui bussijuhtide antropoloogilise vaatlusena. Näiteks olen õppinud, et ilma vuntsita ei saa bussijuht olla. Lisaks pead sa kuulama ainult Elmarit ja olema hästi jutukas või siis just vastupidi - superpahur. Osava meediakajastuse pärast olen miski kolm nädalat bussis turvavööd ka kinnitanud ja umbes sama kaua olen iga kord proovinud edutult püsti tõusta, sest see ei püsi meeles, et turvavöö tuleb sõidu lõpus maha ka võtta, aga noh, pool võitu on ka võit eksole.
Loodust on ikka sama palju, erinevaid linnukesi on söögimajas pidevalt, aias on jänesejäljed, ükspäev oleks bussist peaaegu maha jäänud, sest vahtisin oravaid päris mitu minutit. Olen leidnud ainult ühe asja, mis mind siin linnas ja selle looduse juures häirib - rähnid, kellele millegipärast meeldib väsimatult toksida tänavalampide kupleid, mis siis omakorda kajab üle terve meie linnaosa ja algab enamasti juba hommikul vara. Võrdluseks korteriinimestele, kui sul on vaba päev, aga ülemine naaber arvab, et see on suurepärane hetk üles panna seinasuurust sektsiooni, mille peale alumine naaber hakkab vastu küttetorusid koputama, et ülemine lõpetaks, aga too puurimise tõttu ei kuule ja siis kõik lasevad võidu.
Elamistingimused on ka juba täiesti modernsele inimesele kohased ehket ei pea enam sporti tegema, et puhtaks saada (kuigi hästi tublilt käisin ikkagi ujumas edasi, kuni mõni päev pärast vanemaks saamist jäi selg ka vanainimesele kombeks haigeks ja nüüd olen natuke pausi pidanud). Esimene ametlik kodune pesemine tuli umbes kaks nädalat pärast sissekolimist (sõbrad ja tuttavad on siiamaani alles, ilmselt ei haisenud nii hullult). Hambaid saime kraanikausi kohal esimest korda pesta kuskil kakspool nädalat pärast sissekolimist, pesu saime pesta esimest korda umbes kolm nädalat hiljem (kandsin vahepeal riideid, mida ma polnud kapipõhjast umbes aasta välja koukinud, trussusid käisime sõprade juures linna teises otsas pesemas). Aga põhimõtteliselt on olemas täiesti funktsioneeriv vannituba. Teha on muidugi küllaga, aga need on puhtalt toa välimust parandavad asjad:
- plaatimine lõpetada
- mõelda, mis värvi plaatideta seinad tulevad ja need siis värvida
- wc-poti nurgasein ehitada
- teise korruse äravoolutorule kast ümber ehitada
- uksele klaas tellida+paigaldada*
- dušinurga klaas tellida
- peeglikapp ehitada
- silikoonida ahju- ja seinavaheline osa + kraanikauss
- lagi
- liistud
- kraanikausikapile sahtel ümber ehitada
- aknalaud panna
- välja mõelda, kas sellele aknale mingit kardinat on vaja**

*hetkel on seal ainult üks kardin, seega siinkohal on hea, et me oma ihuvajaduste suhtes väga ei häbene :D
** päris vojeurismi ka  ei harrasta, aken on mosaiikklaasiga

Vannituba alguses. Ilmselt maja kõige viisakam tuba, vist kõige hilisemalt remonti ka näinud, umbes nii 17 aastat tagasi.

Vahepealne etapp, kui vannituba ei meenutanud enam kaugelt ka mingitki tuba peale rehetoa.

Sama nurk, mis eelmise pildi peal.

Hetkel plaaditud nurk siis selline. Ma ei hakanud šampoone ja muud kola ära võtma, et mitte tekitada teile tunnet, et me ikka veel ei pese ennast.
Plaadivalikuga meil lihtsalt vedas, et suutsime kogemata valida enamvähem kõrguste ja laiustega kokkuminevad plaadid. Kui ei oleks nii juhtunud, oleksime maja ilmselt seal samas kv.ee'sse üles pannud, sest nagu vana maja remondiga ikka, on kõik kõver ja vildakas, ükskõik, kuidas sa seda ise parandada ei proovi.
Näiteks võib segistitagune seinaosa olla vett täis, sest segistit paigaldades sai natuke üle keeratud aga me veel lihtsalt ei tea, sest see sai superveekindlaks tehtud. Dušialus võib vett täis olla, sest see sai ka superkindlalt ära silikoonitud, aga kes neid torusid teab. Üks toruühendus meil juba ütles üles, läks hästi, et me ise samal ajal kodus olime ja vee kinni saime keeratud. Dušisegistisse tekkis ka mingi hetk suvalt pragu, mis hakkas vett välja pritsima. Ilmselt teeb Maimu trikke.

Sumo tuli ka pildile tõestuseks, et on ikka meie maja.

Juba poolikuna täitsa normaalne, eksole? WC-pott on sellise huvitava nurgaga, sest selle ja pesumasina vahele peaks tulema veel sein, et tekiks väike eraldatud nurk. Kraanikausikapp tahab saada endale paremat värvikihti, hetkel on seal peal ainult üks kiht kruntvärvi. Mis on muidugi kordades parem, kui see, milline see varem oli. Kujutage ette endale sellist nõukakollast (mis ei ole päris kollane, pigem selline kurb kollane, sest mul on tunne, et tol ajal ei tuntud rõõmsaid värve), mis on täiega ära pleekinud, siis külmas ja mustas koridoris seisnud 30 aastat, kus ta on näinud nii mulda, tolmu, hiirepabulaid kui mootoriõli. Lisaks tuleb sahtel tagasi organiseerida, sest kraanikausile tuli auk lõigata ning sahtel jäi ette. Pealt lihvisin värvi maha ja tõmbasin saunalakiga üle, nüüd on selline boho-rustic-romantic-chick-country-cottage stiilis pind seal.
Kummut oli üks viisakamaid mööbliesemeid siin elamises. Pesin ta lihtsalt puhtaks, värvisin sahtlisisud sama kruntvärviga üle ja panin uued kapinupud, mille värvisin kuldseks. Kraanikausikapil on samad nupud, et mingitki ühtsust tekitada. Kummut ise ootab hetkel veel vanade nupuaukude pahteldamist, uut värvikihti ja kapipealse lihvimist, et saaks kraanikausikapiga veel ühesugusemaks.
Üleüldiselt pärast suurte vannitoatööde lõppemist ei ole me ikka kohe mitte midagi teinud. Okei, aknapõsed värvisime ära ja köögiaken sai aknalaua, aga ülejäänu lihtsalt seisab. Oleme lihtsalt laiselnud ja ütleks tegelikult, et pärast poolt aastat rabamist võib lubada kah. Pluss nii pime on koguaeg. Üleüldiselt on selline super majaomanikuklišeemõtlemine, et tahaks kevadet, et aeda saada ja siis Juhani puukooli tühjaks osta. Aed ise on muidugi täielik joodikuteaed praegu, kõik kohad on mingeid lammutusjääke täis. Pluss terve eelmise nädalavahetuse tegelesime õunapuude lõikamisega, mille tulemusena jäi puude külge vähem oksi, kui maha sai lõigata, ehket lisaks sodile on nüüd seal ka korralik oksaläsu (kas keegi neid ära ei taha viia, et lõket teha?).

Kui uni ikka tuleb, siis ei ole vahet, mis asendis ja kus. Sumo uueks lemmiktegevuseks on vaevaliselt boileri otsa ronimine, seal pikutamine, et siis hingelõhestavalt nutma hakata, et keegi tuleks ja ta alla aitaks.

Ära tegime!

- Kuus kuud ja 20 päeva majaomanikuks olemist
- pool aastat pole olnud korraga kümmet ühepikkust küünt
- ~4000 kruvi
- üks uus katus (ilmselt ka selle maja ajaloos esimene, mis kohe pärast paigaldust läbi ei lase)
- üks uus ahi (hullult ilus ja armas ja soe)
- üks uus korstnapits
- viis uut põrandat
- hästi palju peno ja villa
- kuus uut akent (ja kerge akvaariumitunne, aga heas mõttes, sest tuul aknavahelt oleks halvem)
- üks uus sein
- kaks seina, mida enam ei eksisteeri (sest uksed on nõrkadele)
- üks ümbertõstetud uks (sest oleme ise piisavalt nõrgad, et mitte külmas istuda)
- üks selle maja ajaloos esimene luksus, kus wc's ei pea käima nii, et kannikad külmast ära kukuvad
- loendamatu närvikulu (sellest 70% 0llil, 10% minul (sest ma olen selline flegma), 20% vanematel, eriti 0lli pärast)
- hästi palju mahasõidetud kilomeetreid kõigi poolt
- neli meeletult abivalmis lapsevanemat
- meeskonnatäis muid suguluses ja mitte inimesi, kes kaasa elavad
- kaks natuke liiga vähe tähelepanu ja armastust saanud paksu kassi
- null pesemisvõimalust
- null pesumasinat
- null elektrit seinades
- null internetti ja telekat
- kaks segaduses paksu kassi
- kaks stressis enamvähem kehakaaluga inimest

Ehket me elame majas! Nüüdseks küll juba pea nädal, aga ei ole aega ja võimalusi, et kirjutada. 2. kuni 16. jaanuar töötasime iga päev vähemalt kaheksa tundi ja kolimispäeval panid vanemad veel lage ja parketti (mida ei jõudnudki lõpetada ja mille ise lõpetasime teisipäeval). Vaatamata tagasilöökidele saime ühe päevaga kuskil 95% asjadest ära viidud, kokku tuli kaks rekka (no mitte päris rekka, selline veoauto, mida veel B-kategooriaga juhtida võib) täit asju ja natuke jäi veel mahagi. Taimed tõime ära alles kolmapäeval, veel ei oska öelda, kas miinuskraadid ja autos loksumine ohvreid ka tõi, kuigi üks kuuking näeb küll natuke õnnetum välja.
Kassid tulid meiega viimasena pühapäeval, see oli kõige ahastavam 29 kilomeetrit, mida ma kunagi läbinud olen. Aga nad olid tublimad, kui ma neist ootasin. Tegin ette mõeldes Moirale kohe pesa kappi, kuhu ma oletasin, et ta nagunii peitu läheb, aga tema suvatses seal ainult mõned tunnid olla, hommikul oli juba platsis ja küsis süüa (sellega peab alati arvestama, et Moirale kehtib natuke teine Maslovi vajaduste püramiid, kus toit on ülejäänudtest füüsilistest vajadustest eraldi välja toodud kõige alumise ja suurema, kuuenda kihina, lisaks asendab toit ka tunnustus ja eneseteostusvajadused (no tegelt äkki tal on eneseteostusevajadus jätta maailma jälg, kui kõige paksem ja karvasem kass üldse)). Sumo oli samas natuke vähem tublim, kui ma ootasin ja kartis kuskil kaks päeva. Lisaks otsustas, et kuna me nüüd elame majas, siis temale ei kõlba enam sellest lillast Whiskasi plastmasskausist süüa. Läbi sai katsetatud purgikaas, suur supikauss, paljas põrand, sõrmedevahelt ja otse krõbinaämbrist, aga lõpuks otsustas ta ikkagi oma lilla Whiskasi kausi kasuks, ainult et see peab olema kuskil kõrgemal kui põrand.
Kassidele mõeldes sättisin enne lume tulekut üles ka kassiteleka ehk panin elutoa akna alla sireli külge lindudel söögimaja. Sumol on väga põnev, sest ta vist ei ole oma kahe eluaasta jooksul nii palju lindusid kokku ka näinud. Moira kohta ei oska öelda, sest Sumo on oma südames ikka veel ainuke "laps", teisisõnu teada ka kui kadekops ja ajab Moirat ära. Inimeste kohta (eriti enda) oskan öelda, et meil on umbes sama põnev kui Sumol. Võin julgelt väita, et kaotasime linnuvaatluse tõttu kahe nädala jooksul umbes kolm ehitustundi. Aga see on tegelikult ka põnev! Korraga on põõsas vähemalt 20 lindu, vahelduvalt 2-7 erinevat liiki. Nimekirjaliselt olen ära tuvastanud koduvarblase, rasvatihase, sinitihase, haraka, rohevindi, leevikese, puukoristaja, väikse kirjuränhi, suure kirjurähni, pasknääri (selle päris, ilusa ja värvilise, mitte rahvasuus tuntud maasikasööja), musträsta ja põhja- või soo(salu)tihase (ei suuda vahet teha). Leevikesi olen kahjuks näinud ainult emaseid, kes värvigammalt natuke lahjemad, kuigi nad on ka vahvad (ma ei olnud loodusõpetuses nii tubli, et kõik ise ära tundsin, Linnuaabitsa äpp on väga vahvalt oma kasulikkust tõestanud). Millega ma aga ei osanud arvestada, on fakt, et nad söövad meeletult palju (linnud siis, hetkel ei räägi Moirast), see pooleliitrine seemnetuutu saab umbes tunni ajaga tühjaks ja tundub, et kui maja meid pankrotti ei viinud, siis teevad seda linnukesed.

Päikesevabal päeval tehtud pildid, rasvatihased ja meie arglik ja natuke räbal musträstas. Kusjuures ilmselt hakkab suvel seal põõsas korralikult kasvama mingit vilja, sest ühtesid spetsiifilisi viljaterasid ei söö ükski lind ja need loobitakse kõik üle ääre maha.

Ise aga elame hetkel väga askeetlikult ilma pesemisvõimaluste, sooja veeta ja põhimõtteliselt ka elektrita. Ärge küsige, miks me juba ära kolisime, ei tea. Aga saame hakkama. Ärge kartke ka meile lähedale tulla, oleme leidnud pesemisvõimalusi mujalt, mina näiteks käin hommikuti ujumas, niiet boonuseks saan ma varsti väga tervislikuks ka. Õhtul koju jõudes on toas keskmiselt 16 kraadi sooja, mille saab kütta 20 kraadi peale kuskil kahe tunniga. Külm aga ei hakka, sest tegvust jagub. Täna hommikul ärkasin varem ja kütsin hommikul ka pliiti ja mulle üllatavalt väga meeldis see pika hommiku kontsept. Elekter on hetkel lahendatud mingi viie erineva pikendusjuhtmega, niiet kui maja maha peaks põlema, siis süü on ilmselt seal.
Remondist nii palju, et elu(ja hetkel elamis)toas on paigas lagi (üks plaat on panemata), põrand (üks seinaäär on panemata) ja värvimist ootavad seinad kaetud kruntvärviga. Köögis on samuti põrand ja lagi (seal täisulatuses), üks lihvitud sein ja üks värvitud sein. Koridoris on ee.. uus uks keldrisse. Vannitoas on hallus (sest hüdroisolatsioon on hall), ilma klaasita uks (sest klaas läks katki), natuke kruntvärvi, põrandaplaadid, aga null seinaplaati, AGA üks töötav WCpott ja mitte töös olev (mitte sassi ajada mittetöötavaga) boiler. Lisaks mõelge kõigele juurde kastide viisi asju, sest kõik kohad on täis kaste ja kotte ja mööblit, mis seal ei peaks olema. Õnneks pole nendest kastides väga raske orienteeruda, sest pakkisin kõik asjad ise (ei, ma ei hõõru seda 0llile nina alla, olengi selline poolfüürer). Kuigi siiamaani ma ei tea, kuhu ma panin hambaharjade laadijad, kuigi neid oleks täiega vaja, sest harjad vilguvad juba teist päeva ja varsti peame hambaid pesema nagu mingid tavalised inimsed, õh ( :) ).

Kolimise lõpus, tänaseks on olukord umbes 3% parem.

Teen normaalsete remondipiltidega posti natukese aja pärast, sest hetkel me läheme ja tuleme pimedas, aga nädalavahetusel on juba aega ja valgust rohkem ja siis.

Traditsiooniliseks lõpetuseks kaks paksu. Täiesti ebavajaliku infona tuletab see meelde, et Laiusel on  Kolme paksu tänav.

Villa vol 6: Jauran sisekujundusest

See on päris hirmus, kui vägivaldselt aeg edasi läheb, kui arvestada seda blogipostide järgi. 0ll oli reedel "töölähetusel" Rakvere Spas ning ma korraks mõtlesin, et kirjutaks. Aga siis ma jäin Pineresti passima, nägin jälle seda õpetust, mille tegemist olin varem juba kaalunud ning asjadki juba ostnud. Ja no siis ma jäin seda tegema, samal ajal TLC'd passides (targemaks ei saanud, aga nägin palju pruute ja ülekaalulisi inimesi). Kokkuvõttes ~9 eurot mitmeks aastaks, kuigi ennast teades, kaob see kuhugi karpi ja kappi ära ja ma tegelikult ei kasuta seda mitu korda. Eriti nüüd, kolimise eel.

Kusjuures see pani mõtlema, et ma pole nii ammu ühtegi leevikest näinud.

Aga hoidke oma hobuseid ja ärge veel meie üle rõõmustage - me ei ole veel kolinud ega ei tea täpsemalt kuupäeva kui "mingi jaanuari alguses". Ja tegelikult on see natuke hirmus, küll kerge põnevuse kõrvalnoodiga. Aga ikkagi hirmus.
Sest me ju läheme Tartust ära ikkagi. Uus koht on küll selline Tartu äärelinn, aga 25 kilomeetrit on 25 kilomeetrit, mida ikka niisama läbida ei saa. Me ei ole küll tea mis spontaansed väljaskäijad, plaanid on tihti ikka nädal ette tehtud, aga nüüd peab planeerimist veel rohkem olema. Kindlasti lähevad päevad selle võrra pikemaks, mitu korda päevas edasi tagasi sõita ei ole ilmselgelt mõttekas ja kojusõidud jäävad pigem õhtusse. Samas, seda magusamaks muutub kojujõudmine ja siis mingist hetkest ei taha ma sealt majast kunagi välja minna ja võtan kõik ümbruskonna kassid endale ja 0ll peab sellega lihtsalt leppima. Kusjuures ma tean juba kõiki ümbruskonnas ringi luusivaid kasse, kellest enamusega ma ka suur sõber olen, niiet see ei saaks väga raske korraldada olla.
Teiseks on see hirmus, sest nüüd on lõpuks see hetk, kui peab hakkama mõtlema sisekujundusele. Nagu. Asjad peavad omavahel kokku minema ja sobima ja iga muster teeb midagi toaga, suuremaks või kõrgemaks või hoopis väiksemaks ja see värv paneb sind magama ja selle värviga sööd sa rohkem. Ja kõik need asjad jäävad ju sinna pikemaks ajaks ja me peame seal pikka aega sees elama. Enam ei ole, et "oh vaata seda 3€ maksvat tapeeti siit Realisatsioonikeskusest, mis on natuke ilusam, kui see praegune, mis seal üürikorteris on, suva, nagunii me seal mingi väga pikalt pole". Nüüd on "vaata seda tapeeti, mis noh okei, enamvähem on ilus ja mille ju põhimõtteliselt võiks seina panna, aga miks ta maksab 38€ rull? lähme ära." Ma ei ole kunagi aru saanud, miks inimesed on nõus asjade eest nii palju maksma, eriti tapeedi. Kuigi nüüd oleme ise natuke samasugused, tellisime suurde tuppa aksendiseinaks (aksendisein peab alati olema, muidu ei ole mingi elamine) kaks rulli tapeeti 40€ eest. Ebay'st, ilma katsumata, lootes ainult Pinteresti näidispiltide peale.
See Pinterestis käimine (kes ei tea, siis Pinterest on keskkond, kus on miljonite kaupa pilte ja ideesid absoluutselt igal teemal, alates kodu sisustamisest kuni oma Pekingi paleekoerale ja tütrele samasuguse punupatsi tegemisest) on ka üks jube tüütu haigus. Vahin neid seal sadade kaupa (no, sisekjundusi, mitte punutisi), aga enamustel on midagi viga. Teine enamus paneb oma ebapraktilisusega pead vangutama. Ma nüüd muidugi ei leia ühtegi näidet, aga enamus on seotud vannitoaga, kuhu ehitatakse niiskust ja hallitust koguvaid lahendusi. Ja enamus on nii ühesugused, eriti köögikappide lahendused, mis kipuvad olema sellised IKEA stiilis valged poolromantilised kapid rustikaalsete käepidemete ja sisseehitatud võileivagrillide ja proseccojahutitega.

No nüüd teate küll, milliseid kööke ma mõtlen.

Muidugi on nad ilusad ja stiilipuhtad, aga ole siis tark ja mõtle välja, kas sulle need tegelikult ka meeldivad või meeldivad, sest iga teine pilt igas keskkonnas on sellistest köökidest ja see stiil on sulle lihtsalt pähe sööbinud. Kui ei suuda välja mõelda, kumb nendest variantidest, siis tee paar hinnapäringut ja igasugune isu neid oma kööki saada läheb üle.
Raske on ikkagi. Ehitada on suva, sest kedagi ei huvita, mis värvi on isevalguv tasandussegu või et üks pruss on hallim, kui teine. Peamine, et see kõver ei oleks (olen nüüdseks väga teadlik, et millimeetrid on väga tähtsad). Vahet pole, et ma tunde oma elust Simsi mängides olen veetnud, kõik see praktika on läinud. Valikut on, isegi liialt, aga ma vist suudan rohkem keskenduda sellele, mis mulle üldse ei meeldi või mis lausa naeruväärne on. Miks ma peaks tahtma panna oma vannitoaseinale plaadi kose all seisva poolpalja naisega, ükskõik, kui suur või uhke see vannituba ka oleks või kui palju raha mul parasjagu rahakotivahel on?
Aeg-ajalt käin üle ka Eesti erinevaid remondiblogisid, ja loen hapumagusa kadedustundega, kuidas nende ainukesed mured on, kust leida piisavalt ilusalt kukkuvaid kardinad ja tuba kokku siduv vaip. Tegemist on muidugi enamasti blogidega, kelle köökides on need  IKEA stiilis valged poolromantilised kapid rustikaalsete käepidemete ja sisseehitatud võileivagrillide ja proseccojahutitega.
Ma tean, et ma ei ole selline ja tahan ajada oma rida ja enamasti on mul tungiv vajadus teha kõike vastupidi üleüldisele voolule, aga samas millegipärast tunnen endas survet hoida mingit seda modernset ja moodsat joont. Küll ma leian selle kõike kokku siduva joone ka kunagi, aga siis ilmselt läheb see selleks ajaks juba retro kategooria alla.
Näiteks olengi Pinterestis ära salvestanud just tumedate või värviliste kappidega pildid, lisaks panin just tähele, et need kipuvad olema sinakad. Aga ei tule ka seda, sest matsime ise kappide ehitamise idee juba ammu maha ning poekomplekti ei ole mõtet kohe alguses üle värvida.

"Doctor Who"l on väga suur süü kanda, et mulle sinine nii väga meeldib.

Lisaks, panite tähele, et ma läksin sujuvalt "meie" pealt "minu" peale? Ei, ma ei füürerda üksi ilma 0llita sisekujunduse suhtes, kõik saab läbi arutatud ja koos vaadatud, aga kuna ma neid pilte vahin päevast päeva (samal ajal mängib 0ll teises arvutis tulnukamängu) ja sealt tulenevalt igasuguseid ideesid genereerin, siis ma lubasin endale seda minatamist.
Üleüldises plaanis on mõte olemas, et peaks tulema selline pastelne-hele-(tume)puidune. Mitte, sest hele ja valge moes on, vaid sest väike elamine ja tumedamate toonide ja väga julgete mustritega jääb asi tõesti visuaalselt kitsaks. Enamus seinadesse jääb värvitud kips (me ei ole seda "kips pole sein ja laminaat pole põrand" usku), põrandale laminaat või plaadid. Üks köögisein jääb seal juba olnud puiduks, ülejäänut ma veel ei tea. Vannitoa põrandaplaadid said meil ostetud juba suvel ja on puiduimitatsiooniga saviplaadid, ülejäänut ma ei tea. Suurde tuppa (mis alguses on ühtlasi ka magamistuba) tuleb see hingehinnaga tapeet, rohkem ei tea. Tahaks mingeid erksaid värve sisse tuua, mulle näiteks hullult meeldib see Kauburi kaubamaja uus välimus - üleni hall, aga erkkollased uksekaared, aga ma ei tea, kas ma oskan ja julgen.

Ma ei tea, kumb enne oli, kas meeldis Kauburi uksevõlv või need pildid, sest ilmselgelt mingi värk kollasega on.

Ja mis põhiliseks mantraks saab - praktilisus üle välimuse. Teades mu suurepäraseid plökerdamisoskusi, peavad köögikapid olema tumedad, vähemalt alumised. Hästi palju elektripistikuid, sest see pikendusjuhtmemajandus on jube. Ja no muud sellised asjad, mida ülejäänut veel ei tea. Millegipärast pole mu arvestatavast enesekindlusest selle teemaga seoses üldse midagi alles.
Sissekolimiseks on meil aga veel vaja asju teha, kuigi eelmise postiga võrreldes on ka maja sees ikka juba silmaga nähtavaid edasiminekuid. Soojustatud ja tehtud on elutoa-köögi põrand, mis võrreldes eelmise põrandaga tõstis elamist päris korralikult. Nüüd on meil suures toas ka "suuremad" aknad, sest kõrgema põrandaga muutus ka toa kõrguse ja akna vahekord, mis neid visuaalselt suurendas (no see ongi see, millest ma enne rääkisin, et iga triip teeb ruumiga midagi).

Siin küll veel viimane lõpp tegemata, aga tegelikult nüüdseks juba valmis.

Vannitoas on tehtud raamistik, millele peale siis lõpuks vannituba ise tuleb, nö tuba toa sees, pluss uuesti ehitatava seina raam ja ukseauk.

Sama ka siin, tegelikult on juba kõvasti rohkem valmis. Also, ma täitsa ise tegin selle vasakpoolse seina, väga uhke tunne oli.

Millegipärast on pildistamine üldse väga ära ununenud, aga parandan ennast. Selle ajani üks pilt sellest, kuidas Sumo oma pesas sisekujundust teeb.

On tondu noh :)

Villa vol 5

Kõigepealt võlg eelmisest postist - korsten ja tema eneseleidmisfaasid:

Ilmal oli ka hea meel, et kõik valmis sai.

Ma natuke üle nädala tagasi vaatasin, et oh jess, kui ma nüüd ennast kokku võtan, siis saab teha täpselt iga kuu aja tagant posti. Aga nii palju siis sellest.
Muidugi polnud natuke üle nädala tagasi tehtud üks suur asi - 25.10 said vahetatud aknad. Võtsime issid ja sõbrad ja tegime ära. Või noh, 0ll tegi, mina olin tööl ja lisaks seotud haigeks jäämisega. Mõtlesin, et see on raske töö ja neil läheb terve päev ja hästi pikalt, et mehed saavad koju alles öö hakul. Kaks akent oli vaja väiksemaks ka teha. Köögiaken jäi alt poolt kuskil 10 cm madalamaks, sest muidu oli akna ja põranda vahe liiga väike, et sinna alla kappi või lauda panna. Vannitoa aken jäi kitsamaks, et oleks kohta, kuhu panna peegel(kapp) kraani kohale.
Kell 10 hakkasime Plastos aknad peale tõstma ja ütlesin poistele tsau. Kell neli helistasin, et no kas vähemalt kaks akent on ikka ees. Aga nemad olid juba teel koju, kõik kuus akent pandud (no meil on veel aknaid maja peale, aga need olid kõige tähtsamad). Ma ise pole veel neid näinud, 0ll ütles, et täitsa kena, ainult majas sees on nüüd nii vaikne, et võtab natuke kõhedaks. Kolmekordne pakett ja korralikult tihendatud, ilmselt tekitab akvaariumit tõesti.

Väike aga tubli köögiaken.

Septembri lõpus sai valmis ka meie maja hetke kõige ilusam asi - ahi. Ma isegi ei tea, miks see minu jaoks nii ilus on, tegelikult ju kõige tavalisem punasest tellisest kandiline ahi. Pole mingeid uhkeid ja erilisi materjale ega kuju. Aga millegipärast mulle nii meeldib. Oleme nüüd juba päriselt ahju ees istunud ja vaadanud, kuidas tuli põleb (mis on põnevam, kui enamus selle sügishooaja uusi sarju), enam ei pea ette kujutama. Pärast valmimist pidi käima kaks nädalat iga päev kütmas, et pottsepa sõnul ahjus olevat umbes 200 liitrit vett välja aurutada. Hetkelgi veel alumises osas, kus soojatunnelit ei ole, vuugid tumedamad ja niisked.

Vasakul peaaegu kuivanud ahi, paremal mõni päev valmis olnud ahi. Ta pole selline monstrum tegelikult.

Korstnapühkijagi käis juba oktoobri alguses, kellega aitas mind jälle välja linna facebooki grupp. Ei mingit järjekorras ootamist detsembrini. Tuli rattaga kohale, kuldsed nööbid särasid ja kiitis korstna tõmmet, mis koos uue ahjuga on tõesti vägev, vanad aknad hakkasid värisema, kui tuli käima tõmbas.

Oktoobri lõpupoole sai valmis ka kõige tähtsam asi - katusevahetus. Ilmaga läks ikka imehästi, enne sadas ja pärast sadas, aga kahe nädala jooksul ei sadanud tilkagi (või noh, terve sügisega on läinud hästi, vist kõige kuivem üle aastakümnete).
Katus ise jõudis kohale mitu nädalat enne kui ehitajad. Saabunud kogus pani natuke imestama, et kas sellest ühest pakist saab tõesti pea 200 ruutu katust pandud. Aga sai. Kui välja arvata mõned üksikud plekid, mis meie oma lolli mõõtmise tõttu valesti said. Sõitsime veel kolm korda Karu Katuse lao vahet edasi tagasi. Aga meie väike välk sai hakkama ja mahutas isegi 2,7-meetrise pleki ära, nii et ei naera midagi meie nunnu üle. Katus ise muidu kiviprofiilist tumepruun plekk.

Pea 200 ruutu katust ja plekke.

Katuse pani meile Kattex Ehitus, kelle kohta (hetkel) ei ole ühtegi halba sõna. Eks aasta pärast saab uuesti öelda, kas laseb kuskilt läbi :). Kõik arutati meiega läbi, käidi korralikult kohal, täielikult ninnu-nännutati ära. Mehed ronisid nagu oravad mööda roovitust, natuke oli hirmus vaadata, aga kõik jäid ellu. Valitud sai kuskil seitsme pakkumise vahel, nende oma oli teistega võrreldes ikka kõvasti madalam. Nii palju, et paneb mõtlema, millest nad elavad. Puujuppidest, mis üle jäävad? Aga ei saa öelda, et kvaliteet halb on või et midagi halvasti oleks. Nad on kõigele lisaks ka Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liidus, mis annab tööle põhimõtteliselt topeltgarantii. Niiet soovitame.

Katuse eneseleidmisfaasid

Uus katus, jee.

Aga nüüd oleme toppama jäänud. Viimane nädal ja ilmselt mingid päevad otsa veel põeme seda lolli viirust, mis meid korralikult maha niitis. Ja no muidugi on koos haige olemine nõrkadele ajasäästjatele, nädalase vahega on ikka õige värk haigeks jääda, et võimalikult palju aega raisku läheks.
Lisaks on motivatsioon ka natuke maas. Lammutasime ühe vaheseina maha suve alguses, et põrandat korralikult ära valada, ja nüüd on vaja see uuesti üles ehitada. Aga mõte on millegipärast nii otsas. Põhiline probleem on, kuidas ahju vastu seina teha - asi peab olema umbes 10cm tulekindel ning ahju soojuspaisumisest tekkivat liikumist taluv. Midagi me suutsime välja mõelda, aga peab katsetama.
Ja üldse saavad olema rasked järgmised kuud. Laenupuhkus lõpeb jaanuaris, selleks ajaks peaks saama vannitoa, ühe toa ja köögi enamvähem elatavaks. Praeguse meeleoluga on küll aga tunne, et paneme kastekannu lae alla naela ja paelaga ja veame sinna vooliku, et pesta saaks, ülikülm välikemps on koridoris, veekeetja ja pliit olemas. Aga hei, inimesed elavad hullemaski, eks!? Eks.. ?

Lohutan ennast sellega.
(Inglise keelega mitte nii kodus olevatele - "Ma ei öelnud, et see saab kerge olema - ma ütlesin, et see saab seda väärt olema".)