Ärkasin juba kaheksa läbi, VAREM kui ma tööle minnes ennast üles sunnin. Aga selleks vabad päevad ongi ju, härra Murphy, eks? Alguses ei viitsinud voodist välja tulla, sest ..... Maahommikuni oli veel nii palju aega ja ma ei osanud midagi ette võtta (jeebus võtaks, mida see 0ll minuga teinud on). Asi lõppes sellega, et passisin arvutis, jäin Foxist Scrubse vaatama, mida ma olen näinud juba umbes seitse ja pool korda (sest, et parim komöödiasari üldse) ja .... magasin Maahommiku maha.
Tasakaalustamiseks tegin ära asja, mis mul juba ammu ootel oli.
Ma ei ole eriline feng shui, veesoonte ja muude mustade maagiate uskuja. Välja saab arvata kaks asja: jalad uksepoole ei taha magada ja igas elamises peaks olema elevant või kaks. Kui sa just Indoneesia uusrikas pole, et päris elevanti omada, siis kõlbavad kujud ka. Minul on nüüd ka! Aga need tahtsin natuke nokitsemist värvikihi näol, sest puit hakkas kuivama ja pragunema.
Nipp 1: Oma tubli, seiklushimulist ja vaprad sõpra, kes reaalselt elab Indoneesias ja kes võtab ette selle vaeva, et mitte lihtsalt tuua turult midagi, vaid reaalselt laseb puidunokitsejal (?? mingi parem sõna on selle ameti jaoks, ma tean) eraldi teha. Ja siis nendega rännata 10000 kilomeetrit ja igas lennujaamas vastata uudishimulikele turvatöötajatele, et "jah, ma tean, et mul on kohvris elevandid".
Nipp 2: Oma poolhipist sõpra, kes laenab sulle oma vaniljetoonis puiduvaha.
Nipp 3: Ole koolis käinud ja kaeva välja oma vanad guašid.
Alguses mõtlesin nad üleni valgeks jätta, aga see tundus selle mustri suhtes ebaaus. Lisaks ma ei arvestanud puiduvaha kerge hülgava loomusega ja tänu sellele jäi tulemus selline akvarellilik. Õnneks ma ei ole eriline kriiskavate värvide sõber, nii et lõpp hea, kõik hea.
Eks aeg näitab, kui kulumiskindel guašš on. Natuke on kahju, et läks kaduma esimesel pildil nähaolev heleda/tumeda puidu vaheldumine, aga kuna neil erilist muud puidunooti polnud, siis väga hullu pole.
Nüüd nad istuvad laual ja jäävad oma kohta ootama ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar