25 august, 2015

Pole ammu näinud

Ütlen kohe ära, et kui sind ei huvita, mitu ruutmeetrit vaarikaid on võimalik ühest aiast välja kiskuda, siis pole mõtet edasi lugeda. Sest väliselt me pole väga palju kaugemale jõudnud.
Tegelikult on ära tehtud üks suur töö - majas on nüüd kanalisatsioon ja vesi. Või noh, enne oli ka, kui istub selline tore ja traditsiooniline "vesi voolab sisse mööda ühte roostes toru ja ära voolab veranda alla" lahendus. 0ll ja ta isa kaevasid nädala otsa kraave ja loodisid ja käisid umbes sadaseitse korda ehituspoodides erinevaid torusid ja muhve ostmas. Toruotsad turritavad "põranda" seest välja ja vannitoa paigutuse suhtes enam ümber mõelda ei saa. Täna testisime ovatsioonide saatel süsteemi ära ka, täitsa töötas.

Ootasin vett, sain vett.

Põrand on jutumärkides, sest hetkel on seal lihtsalt muld ja liiv, et järgmise sammuna soojustust paigaldada. Minu lahendus "aga viskame selle liiva põrandale, silume enamvähem ära, paneme peno peale ja siis rullime ennast peno peal, küll see siis ära silub" ei olnud 0llile aksepeeritav ja tüüp silus ja loodis ja patsutas terve päeva. Tundus selline võrdeline trenn Jake Gyllenhaali trennikavale, mida Ringvaates hiljaaegu näidati. Ja ei, tehtud ei saanud terve maja, vaid ainult üks kümneruudune koridor. Aga no, see on see olukord, kus parem teha üks kord ja korralikult, kui minumoodi suvalt ja kiiresti.

Paremal 0lli kodukootud potsataja, vasakul põranda kaevamisel leitud boamao tunnel.

Kuna veesüsteemi ehitamine on paras töö kahele, siis mina jäin üleliigseks ja pagendasin ennast aeda ja nüüd tuleb see koht, kus te saate teada, kui palju vaarikaid on võimalik ühest aiast välja tõmmata. Hästi palju, ma muud ei oska öelda. Vahva oli ka see, kui olin kahe suure puhma väljakaevamisega lõpetanud, avastasin ülejärgmine päev, et aia nurgas on veel üks vaarikavõsa. Süüdistan tähelepanematuses soojust ja viietunniseid kaevamismaratone. See võsa on siiamaani seal alles, ma enam ei viitsinud, lisaks olid taimed nooremad kui 50 aastat ja näevad välja nagu nad võiks järgmine aasta midagi head kanda ja anda.

'Enne' pilti ma muidugi paremat ei teinud, aga vaarikavõsa oli kogu selle muruta tumedal osal. Meie praegune köök on väiksem.

Kõige suurema võsa seest leidsin kreegi, arooniapõõsa ja suure kanada kuldvitsavõsa, mis tundub, on korralik umbrohi Lõuna- Eestis (uurisin natuke selle kohta ja tuleb välja, et täitsa pahalane lausa. ärge siis kellelegi öelge, et see meil aias on). Kuumarabanduspause võttes vaatasin, et nende peal toimub hull elu. Nägin viie minuti jooksul nelja erinevat liblikat, hunnikute viisi erinevaid variatsioone kollase-musta-triibulistest lendajatest ja suurt rohutirtsu, kes mesilast sõi (ja taga õunapuu peal krõbistas puukoristaja ja naabrinässu kiusas ühte konna, kes tegi selle peale vastsündinud kassipoja häält ja üldse kogu see aed on nagu loodusõpetuse didaktika välipraktika).

Loomad. Parempoolne mesilane ei ole eelpoolmainitud söödav mesilane.

Ja siis ma suure loodushuvilisena otsustasin, et see aianurk jääb mesilastele, kuna nad nagunii on ära kadumas ja mida kõike muud sarnast ja see on minu panus neile.
Läksin siis Juhani Puukooli ja tulin välja kahe kärutäiega ja nüüd on meil aias selline nurk. Tegin selle, kui üksi käisin, ja kui järgmine päev 0llile seda näitasin, oli ta väga üllatunud. Isegi natuke liiga palju, et mina sain sellise asjaga hakkama. Tänks 0ll, mina sind ka.

Vasakult nii lage, sest loodetavasti hakkavad need hostad hästi palju laiutama.

Õnneks läks peenar kohe käiku.

Septembri teises pooles tuleb meile pottsepp uut ahju ehitama, sama onu, kes mõned aastad varem tuleohtlikust pliidist uue ja ilusa tegi. Naabritädilt kuusime ta nime, aga unstasime ära, meelde jäi ainult see, et elab kuskil meie läheduses. Uurisin siis Linna Facebooki grupist, et äkki keegi teab. Kohe kanti ette nimi ja number ja täpselt isegi tänav, kus ta elab. Yay kriipid väikelinnad.

Sumo ja Moirat ei huvita me remont.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar