Pole ammu näinud

Ütlen kohe ära, et kui sind ei huvita, mitu ruutmeetrit vaarikaid on võimalik ühest aiast välja kiskuda, siis pole mõtet edasi lugeda. Sest väliselt me pole väga palju kaugemale jõudnud.
Tegelikult on ära tehtud üks suur töö - majas on nüüd kanalisatsioon ja vesi. Või noh, enne oli ka, kui istub selline tore ja traditsiooniline "vesi voolab sisse mööda ühte roostes toru ja ära voolab veranda alla" lahendus. 0ll ja ta isa kaevasid nädala otsa kraave ja loodisid ja käisid umbes sadaseitse korda ehituspoodides erinevaid torusid ja muhve ostmas. Toruotsad turritavad "põranda" seest välja ja vannitoa paigutuse suhtes enam ümber mõelda ei saa. Täna testisime ovatsioonide saatel süsteemi ära ka, täitsa töötas.

Ootasin vett, sain vett.

Põrand on jutumärkides, sest hetkel on seal lihtsalt muld ja liiv, et järgmise sammuna soojustust paigaldada. Minu lahendus "aga viskame selle liiva põrandale, silume enamvähem ära, paneme peno peale ja siis rullime ennast peno peal, küll see siis ära silub" ei olnud 0llile aksepeeritav ja tüüp silus ja loodis ja patsutas terve päeva. Tundus selline võrdeline trenn Jake Gyllenhaali trennikavale, mida Ringvaates hiljaaegu näidati. Ja ei, tehtud ei saanud terve maja, vaid ainult üks kümneruudune koridor. Aga no, see on see olukord, kus parem teha üks kord ja korralikult, kui minumoodi suvalt ja kiiresti.

Paremal 0lli kodukootud potsataja, vasakul põranda kaevamisel leitud boamao tunnel.

Kuna veesüsteemi ehitamine on paras töö kahele, siis mina jäin üleliigseks ja pagendasin ennast aeda ja nüüd tuleb see koht, kus te saate teada, kui palju vaarikaid on võimalik ühest aiast välja tõmmata. Hästi palju, ma muud ei oska öelda. Vahva oli ka see, kui olin kahe suure puhma väljakaevamisega lõpetanud, avastasin ülejärgmine päev, et aia nurgas on veel üks vaarikavõsa. Süüdistan tähelepanematuses soojust ja viietunniseid kaevamismaratone. See võsa on siiamaani seal alles, ma enam ei viitsinud, lisaks olid taimed nooremad kui 50 aastat ja näevad välja nagu nad võiks järgmine aasta midagi head kanda ja anda.

'Enne' pilti ma muidugi paremat ei teinud, aga vaarikavõsa oli kogu selle muruta tumedal osal. Meie praegune köök on väiksem.

Kõige suurema võsa seest leidsin kreegi, arooniapõõsa ja suure kanada kuldvitsavõsa, mis tundub, on korralik umbrohi Lõuna- Eestis (uurisin natuke selle kohta ja tuleb välja, et täitsa pahalane lausa. ärge siis kellelegi öelge, et see meil aias on). Kuumarabanduspause võttes vaatasin, et nende peal toimub hull elu. Nägin viie minuti jooksul nelja erinevat liblikat, hunnikute viisi erinevaid variatsioone kollase-musta-triibulistest lendajatest ja suurt rohutirtsu, kes mesilast sõi (ja taga õunapuu peal krõbistas puukoristaja ja naabrinässu kiusas ühte konna, kes tegi selle peale vastsündinud kassipoja häält ja üldse kogu see aed on nagu loodusõpetuse didaktika välipraktika).

Loomad. Parempoolne mesilane ei ole eelpoolmainitud söödav mesilane.

Ja siis ma suure loodushuvilisena otsustasin, et see aianurk jääb mesilastele, kuna nad nagunii on ära kadumas ja mida kõike muud sarnast ja see on minu panus neile.
Läksin siis Juhani Puukooli ja tulin välja kahe kärutäiega ja nüüd on meil aias selline nurk. Tegin selle, kui üksi käisin, ja kui järgmine päev 0llile seda näitasin, oli ta väga üllatunud. Isegi natuke liiga palju, et mina sain sellise asjaga hakkama. Tänks 0ll, mina sind ka.

Vasakult nii lage, sest loodetavasti hakkavad need hostad hästi palju laiutama.

Õnneks läks peenar kohe käiku.

Septembri teises pooles tuleb meile pottsepp uut ahju ehitama, sama onu, kes mõned aastad varem tuleohtlikust pliidist uue ja ilusa tegi. Naabritädilt kuusime ta nime, aga unstasime ära, meelde jäi ainult see, et elab kuskil meie läheduses. Uurisin siis Linna Facebooki grupist, et äkki keegi teab. Kohe kanti ette nimi ja number ja täpselt isegi tänav, kus ta elab. Yay kriipid väikelinnad.

Sumo ja Moirat ei huvita me remont.

Villa vol 2. Lammutusblogi?

Hõiskasin ikka liiga suure suuga selle remondiblogi välja, sest me tegeleme enamjaolt ainult lammutamisega. Samas, lammutamisblogi ei kõla vist nii atraktiivselt.
Aga eks see nii käibki, et enne peab kõik üles võtma, kui saab uue peale panna. Kuigi tundub, et vanasti arvati risti-vastupidi. Kui seinalt ikka maha tirida seitse kihti erinevaid tapeete, mis on omavahel moodustunud nii paksu korra, et jääb üle ainult imestada, et see kiht juba ammu oma raskuse all seinalt maha ei tulnud. Aga hei, maja oli kindlasti iga kihiga järjest soojem!
Meie uhke ja moodne plaan jätta seintel välja võimalikult palju palki läks ka aia taha, sest ilusaid siseseinasid on ainult kaks, millest omakorda üks on vannitoas ja seal oleks natuke halb plaan seda eksponeerida. Eriti kui arvestada fakti, et sein on tehtud kahest kihist laudadest ja paistab läbi. Mõni on sellisesse asja, aga me oleme siiski natuke diskreetsemad. Teine ilus sein on köögis ja jääb siis ka ainukeseks seinaks, kus puitu näha.
Samas ma ei tohiks ilmselt hetkel veel nii konkreetseid siseviimistlus-steitmente teha, sest alles hiljuti me mõtlesime pool maja plaanist ümber. Kui elu annab sulle vineerist tehtud seina, siis võta see sein maha ja tee poolavatud köök-elutuba!

Üks väike närune seinake võttis enda alla nii palju ruumi.

Alguses plaanisime sinna tahatuppa teha magamistoa, aga nüüd tuleb siis hoopis elutuba. Mis tegelikult loogilisem, sest see on hästi valge tuba, mis ei ole magamiseks just kõige soodsam tingimus. Algselt suureks toaks planeeritud ruum on aga hästi pime, mis on vastupidi just väga soodus tingimus magamiseks. Pluss nüüd saame olla nagu pursuid oma 15m2 magamistoas.

Aga kui elu annab sulle kihtide alt ukse, siis sa ei pea seda lahtiseks jätma,
sest saad muidu väga liiklustiheda magamistoa.

Üleüldiselt on väga rehielamu tunne hetkel. Õnneks on palgid suuremas osas ilusad ja kobedad. Ühest kohast, kus katus läbi laseb ja vihmavesi esimesele korrusele jõuab, tuleb palkidega natuke midagi ette võtta. Uus katus on juba läbirääkimisel ja väga hullemaks asi minna ei tohiks. Aga muidu tundub küll, et ka meie võiks hea tahtmise korral seal majas üheksakümneseks saamiseni elada. Arvestades, palju seal veel teha on, ega me enne vist maha istuda nagunii ei saa.
Hetkel on muidu ainult kaks edasiminekut. Esiteks istutasime esimese taime aeda - 0ll tõi töö juurest leinurgast natuke nukra ja kõvera elupuu, kes sai endale kodukoha juba varem istutatud teise elupuu kõrvale.

Ja ma tean, et see vanem, parempoolne elupuu tundub kuivanud,
aga see on selline sort lihtsalt :D

Pole nagu väga suur asi, aga uhke tunne oli ikka.
Uhkust tunnen ka selle heinaküünisuuruse kompostihunniku üle, mille me koos papsiga kokku klopsisime. Või noh, kui ma ütlen "koos", siis mina käisin aeg-ajalt palke üleval hoidmas ja tema tegi ülejäänud.

Ausalt öeldes oleks teist samasugust veel vaja, sest kolmandik murust (või noh, heinast) on jätkuvalt niitmata, kuna trimmer pidevalt bravuuritseb. Pluss on aias terve pargijagu sireleid, mida ma vaikselt teise, vaese mehe pargi jagu hõrendanud olen.

Niiet ilusait klantspilte ei saa meie elamisest niipea!

Villa vol 1

Homme saab nädal sellest, kui meist said majaomanikud. Ei saa öelda, et mingit erilist ja väga teistsugust tunnet sees oleks. Lihtsat põnev on. Välja mõelda ja üles otsida kõik kohad, mille ja kellega lepinguid hakata tegema. Minna kuhugi kohale lepingut tegema ja siis teada saada, et enne ühe tegemist on vaja veel hoopis teist lepingut teha. Ma ja me oleme viimase pooleteise nädala jooksul andnud keskeltläbi sada ja umbes viiskümment seitse veel (digi)allkirja. Paberimajandust ühe sajaaastase tamme jagu.
Üllataval kombel on kõik päris valutult läinud (ptui) ja kõik, mida kartsime kuni notarini, ei saanud tõeks.
Ainuke pikem jamamine oli laenu saamisega ja seda mitte rahalistel põhjustel, vaid hoopis maja ei sobinud algselt pangale. Me aga raiusime siis ette kõik, mida me seal teha tahame ja miks meil pole rohkem laenu vaja, mille peale lasti meil veel kaks nädalat seedida ja siis öeldi jah. Esimesest nõustamisest kuni laenulepingu allkirjastamiseni läks enam vähem kuu. Laenu võtmine polnud ka nii hirmus, kui ma pikka aega mõelnud olin, aga eks see oli see korralik kodune kasvatus, et võlg on võõra oma.
Notari juures oli ka põnev. Notariks oli nooremapoolsem meesterahvas, kes oli väga professionaalne, aga kelle silmadest oli näha, et ta oleks tahtnud täiega nalja visata, aga amet ei luba. Targemaks saime nii palju, et kui majast peaks midagi raskemapoolset välja ilmuma, näiteks vammipoiss (ptui), siis vastutab maja eelmine omanik.
Majja jõudsime alles pühapäeval, enne oli vaja kõik Tallinna sugulased ja lähedased üle vaadata, kuna me ei näe neid ilmselt enne jõule :). Ühtlasi kasutasime suurlinna võimalusi ja soodukaid, ostsime edaspidise hulluse soojenduseks ära mõned suuremad, aga lihtsad asjad.

Grandioosset avamisgaalat polnud, see tuleb hiljem. On lihtsalt jäädvustus esimesest ukseavamisest.

Näiteks saime Ehituse ABC'st bolieri, enne 209€, saime 167€, Bauhofist graniidist kraanikausi koos mätsiva segistiga, enne 219€ (vms), saime 149€, Bauhausist vannituppa põrandaplaadid, mis olid lihtsalt odavamad, kui teised, aga ikka ilusad! Triinu kodumasinatest saime kasutamata gaasi-/elektripliidi (2 gaasiauku ja 2 elektriauku) 160€, mujalt uurides olid hinnad vahemikus 209-269€. Hinna põhjus - külje peal on mõlk, mida müüja pidi meile eraldi välja tooma, muidu poleks märganud.
Soodukatega ilmselt muidugi see asi, et enne pannakse 30% otsa ja siis võetakse 20% maha, nagu mu papsile meeldib öelda, aga säästmise tunne on ikka :). Enne maja kättesaamist mängisime ka saatusega ja ostsime ära suure dušikomplekti, sellise kus ülevalt nagu kastekannust tuleb - 49,90 € vs meie saadud 29,90 €. Eelmise hooaja bideekraanide vahelt leidsime korraliku segisti, mis oli 60€'lt allahinnatud 4,99€'le. Sellised hinnavahed tasandavad isegi ära selle mööda poode sõitmise peale kuluva kütuseraha.
Vaheküsimuseks, et kas keegi on kunagi üldse bideed kasutanud? See tundub nii imelik ja ebamugav asi, et isegi mina, vana rebel, ei ole huvitatud selle kasutamisest.
Majja kohapeale oleme jõudnud kaks korda, aga midagi peale prügihunniku mul teile näidata veel pole. Sortisime pooleks ennast, õnneks või kahjuks väga palju ägedaid asju ei leidnud. Mõned ilusad nõud, hästi ilus helesinine kasutamata kohver, millest saab sisutuselement, natuke muud pudipadi. Seda saab öelda, et tädil oli hea lampide maitse, enamus seal olevatest tahaks alles hoida, mõnega peab ilmselt natuke 0lli kuidagi moosima. Mis ei ole ilmselt väga raske, selleks läheb vaba lihtsalt väga väga palju šokolaadi.

Maailma kõige igavam vaheetapi jäädvustus

Prügi äravedu saab raske raibe olema, kõik tahavad niiiiii palju raha selle eest saada. Rääkimata faktist, et tädi oli asjalik eterniidikoguja, mis nüüd meie tengelpungaraudasid korralikult laiemaks kangutab.
Vähemalt saavad raamatud, mida õnneks ei olnud väga palju, Trükimuuseumis endale uue ärkamise.
Seda võib ka veel vist öelda, et tädi Maimu majas ei kummita. Või vähemalt hetkel istub ja vaatab, mis me teeme ja siis kui midagi ei meeldi, hakkab kiusama.

Läänerindel muutusega

Bürokraatia tundub selline kaljukindel ja maakoore alustala-tugev teema, et seda on vist raske ära sõnuda. Nii et ma võtan oma õnne kokku ja teatan enne paberimajanduse lõpetamist, et ma siis nüüd hakkan remondiblogi pidama. Umbes ligikaudu kahe nädala pärast.
Kui muidu tundus see pangamajandus jube ja tüütu ja miks-kõik-nii-kaua-võtab, siis ühe kõnega muutus kõik vähegi negatiivne olematuks ja kiljatasin kliendihaldurile telefoni "jeeeeeeeeeeeesssss". Korraks juba jõudsin karta, et äkki sellise ebaprofessionaalse käitumise eest võtab pank oma otsuse tagasi, aga siis tuli teiselt poolt telefoni teine, natuke tagasihoidlikum "jesss" vastu.
Aga jah, kui keegi just ära ei sure (ptui, ptui, ptui) või kui majaomanik viimasel hetkel ei otsusta, et ta tahab ise Linna metsadevahele ikkagi kolida, siis järgmine neljapäeval saame kantud kinnisturaamatusse.Tartust ära.
Sai siin ales kiita Tartu suurepärasust, aga ma polnud siis veel isehakanud kinnisvarahindade spetsialist. Samaväärse maja saaks Taaralinna umbes 2,5 korda kallimalt ja kuna me jätkuvalt oleme sellised imelikud, et ei taha pensionieani, mis meie ajaks on ilmselt 86, laenu maksta, siis sai tehtud selline otsus.
Iseenesest pole ju hullu, transport on tihe ja 30 kilomeetrit sõita mitu korda päevas pole ka nii hull. Äkki ma siis hakkangi paremini oma aega kasutama, sest ei ole kiiret võimalust koju põgeneda. Ja no Linn on ju tegelikult ilus koht, metsa kui palju ja järved ja matkarajad ja Konsumid. Miinuseks võib ilmselt lugeda hordide kaupa osse, aga see on väikelinnas tüüpiline. Või noh, pigem kogu Eestile.
Hetkel on näidata kinnisvarahindaja ja maakleri pildid, kuna jätkuvalt ma alles mängin siin oma õnnega ja sõnun asju, ei ole me veel omanikud, seega ei ole saanud ka pikemaks ajaks sisse astuda, et ise pilte teha. Aga varsti!
Et siis soovige meile hästi palju remondiõnne. No ikka hästi palju, sest ega see asjata nii odav maja polnud.

Esialgne sissekolimistähtaeg: jõulud.
Ja nüüd hunnik before pilte. Tädike, kes seal enne elas, suri 91 aastaselt, seega ka natuke majajäänud siseviimistlus. Ega mind ka ilmselt selles vanuses enam kotiks, kas tapeet koorub maha või ei. Aga ma loodan, et see tädi sinna majja kummitama ei jäänud või kui jäi, et tal on väga hea meel, et noored sinna kolivad. Kuigi me pole ta lapselapsed.
Aga siin see on: Villa Üksteist.

mm, ma juba kujutan ette, kui villis mu käed on selle suurepärase kapi lihvimisest

Ja vaadake seda suurt kastanit!

Läänerindel muutuseta

Endal pole veel majagi, aga oi kuidas remonti teeme juba. Peas noh. Nii, et mõnikord lähevad kasulikud unetunnidki selle nahka, sest pea sumiseb nagu herilasepesa lakapeal. Mõtteid võib ju edasi tagasi kõlgutada, sest ega elamiskõlbulikku maja me nagunii lubada ei saa. Ja ega tegelikult ei tahakski. Eks ma ikka vaatan neid hinnaklassist väljas maju ja leian enamuste juures ennast mõtlemas, et need kipuvad olema enamasti sellised .... iseloomutud.

Muidugi annab alati remonti teha, aga kas see oleks päris see sama? No ilmselt kui mu nimi ikka kuskil kinnisturaamatus sees juba oleks, siis asenduks see unistav-hipstersnooblik mõtlemine sekundi pealt kaardiga, kuidas lähimasse ehituspoodi jõuaks. 

Hetkel lepime oma üürikaga, kus me nüüd oleme kahekesi! Ja no, kaks karvast ka. Tegime laupäeval siis kolimise/suurpuhastuse ära. Oliver nii vaimustuses sellest ei olnud, sest (lisaks kappide tõstmisele) ta on ikkagi selline praktiline mees ja tema poolest oleks me võinud selles kitsas toas edasi elada, sest "no varsti nagunii kolime uuesti". 

Aga meil on nüüd nii palju ruumi! Mul pole vist pärast gümnaasiumi lõppu ja suurlinnade vallutamist kunagi nii palju ruumi olnud kuskil elamises. Eriti viimased kaks aastat, kui see meie tuba oli samal ajal elutuba ja söögituba ja magamisuba. Põlved olid pidevalt voodinurgast (ebaedukalt) mööda laveerimisest sinised. 

Uni on lausa parem seal teises toas, sest saame nüüd ööseks kasside eest ukse kinni panna. Ma varem ei raatsinud, sest neil ei olnud koridoris ühtegi pehmed kohta magamiseks (mitte, et see neid kotiks, Sumo magaks igalpool, kui kilekott alla panna). See aga päädis enamasti sellega, et hommikul kell viis urgitseti kuskil riiuli ja kapi vahelt välja kõige lärmakam mänguasi ja hakati sellega mängima. Mis tähendas omakorda seda, et kas pidi proovima sellest kolisemisest üle olla ja edasi magada või teha koos päikesetõusuga aeroobikat ja neid mänguasju voodi alt kõige kaugemast nurgast kuidagi kätte saada. Mõlemad sellised kergelt und pärssivad tegevused.

Lisaks on seal toas paks ruloo, mis valgust varjab. Esimesel ööl oli lausa natuke harjumatu, et ei näinudki kõrvalmagaja nägu. Mitte, et meil need pidevalt vahetuksid, lihtsalt enamasti jaurame 0lliga enne magama jäämist ja hea on inimese nägu näha. Nii me siis lisasime seal aeg-ajalt juurde, et "ma teen nüüd seda nägu su lolli nalja peale", millele järgnes "hehe, ma teadsin" reaktsioon. Nummitsesime seal (esimeses) ööpimeduses. 

Ja mis kõige parem, astud korterisse sisse, viskad teksad jalast ja patserdad ringi kartmata, et keegi, kes ei ole harjunud mu tagumikku nägima, sisse astuks.

Täna "komistasin" "kogemata" Lõunakeskuse Apollos ja kaart "lendas" otse terminali ja ostsin "kogemata" kaks remonditeemalist raamatut. Parem oleks, et see maja kähku tuleks, muidu saame ehituse ja remondi kohapealt liiga targaks.

ups

Kodu on seal, kus pükse jalas ei pea olema.

Ma ei tule teile siia mingit omapärast elulugu kirjutama. Olen oma teadliku (mitte noh mingi reinkarnatsioonid ja sellised asjad, vaid elu, mida ma mäletan, ehk siis umbes vanusest viis) elu elanud eramajas. Ega ma muidugi ei ole kogu elu olnud sellise suhtumisega, et JESSS OMA AED JA MAJA. Algselt oli ikka "miiiiiiiiiiiiiiks ma pean seda muru niitma ja peenart rohima ja mis mõttes meil ei ole satti ja ma pean sugulaste juurde minema mutikaid vaatama". Ja üldse, mis Jõgeva? Siin pole ju mitte midagi teha. Ja muud kõike sellist.
Siis ma lõpetasin gümnaasiumi ja pidin teise linna minema. Kaks aastat Tallinnas, viis ja edasi aastat Tartus ja pea iga aastaga on süvenenud tahtmine koju peitu tulla. Oma (täiskasvanuma)elu tekkimisega on pikenenud ka koduskäimise vahed ja suurenenud arusaam, kui suurepärane on ikka oma majas elada.
Hetkel elan (põhimõtteliselt) esimest korda elus (sest päris esimest korda ei mäleta) paneelmaja korteris. Enne seda korterit elasin ka muidugi korterites, aga need asusid alati umbes sajaaastastes majades keset Karlova idülli, niiet see väga ei loe.

No ei loe ju!

Kui 0ll mu ellu ilmus, hakkasid ka konkreetsemad pesapunumisplaanid tekkima. Algselt ikka vaikselt, uurisin niisama ajaviiteks kortereid. Siis uurisin juba tihedamalt ja lõpuks juba nii vägivaldselt, et kuulutused juba peas olid. Kortereid, sest nii ju tehakse. Kõigepealt elad üürikorteris, siis ostad korteri ja siis kunagi kui oled rikas ja kogenud, maja. Ma isegi niiväga avalikult ei unistanud majast. Rääkimata üldse hindadest, kuna firmaomanik või üliosav investeerija pole meist kumbki.
Aga siis ükskord ütles mu mamps ühe lause, mis kõik ümber mõtlema pani. Et nad on papsiga praeguses majas elanud üle 20 aasta, teinud kolm või neli ringi remonti ja ALLES nüüd võib põhimõtteliselt rahul olla.
Eks me siis rääkisime omavahel ja mõtlesime, et eks ta tõsi ole. Et korter on tegelikult päris mõttetu aja raisku laskmine. Mina ei oska näiteks üldse korteris elada, tahaks ikka lund rookida ja muru niita ja kiruda, et kust need õunad kõik tulevad ja ma ei jõua enam kummardada ja neid kokku kurjata ja mida nendega üldse teha. Ja 0ll on aednik. Tassib mulle koguaeg mahakantud taimi koju, aknalaudadel enam ruumi pole, ja nii me tassime neid omakorda minu vanematele või 0lli maakohta. Ja siis nemad kiruvad, et otsige endale rõduga korter või aiaga maja.
Ostamegi! Hakkan remoniblogi pidama! Aga ei tea veel, mis ja kuhu. Sest eelarve on ülitilluke. Majad Tartu linnas ületavad meie eelarve umbes topelt. Tehke loogilist järeldamist ja saate aru, et me hakkame linnast välja kolima. Minu armsast Tartust.
Aga pole hullu. Kui taristu on hea. Ja võimalused asju teha. Ja arstid ja poed ja. No ühesõnaga me ei koli maale. Õnneks on Tartu ümbruses asulaid ja linnasid mitu.
Avastasin, et majade vaatamisega võib sama olla, nagu pulmakleidi valimisega. Teoreetiliselt noh. Et esimene ON SEE ÕIGE. Meie esimeseks sai üks vana maja Nõol. Rõhutamaks vana, sest seda oleks saanud ilmselt jalaga ümber lükata. Kõik ütlesid, et me selle ära unustaks. Aga mina ei unustanud. Uurisin ja kirjutasin, et kas me saaksime oma eelarvega uue maja püsti panna.
Ei, sellest ei saa nüüd remondiblogi algus. Sest vaatasime ühte maja veel. Ja ma armusin jälle ära ja sain aru, et ma ilmselt armun ära lihtsalt sellesse mõttesse, et me oma majas elame ja kuna mul on nii elav fantaasia, ei ole see kujutlus väga raske tulema. Sain aru, et asja peab ratsionaalsemalt võtma ja oma elu pole mõtet raskeks teha, vaadates üle meie tegemise jõu käivaid maju. Siinkohal sügav kummardus inimestele, kes renoveerivad vanasid talumajasid. Tahaks ka, aga samas nii väga ei taha, et seda ära teha.
Tegelikult peaks üldse enne panka minema, sest ega meil seda raha tagataskust võtta pole.
Tegelikult oli esimene maja, mida vaatasime, hoopis üks palkmaja äravedamiseks. Aga see äravedamine oleks omakorda väga probleemseks muutunud, sest kui raha ikka loopida pole, on selliste tegevuste korraldamine ka raske. Veel tegelikult võttis selle maja isu ära maakler. Sõitis oma ülikalli maasturiga platsi, aga ei osanud enamustele küsimustele vastata. Ja olen üldse tähele pannud, et paljud maaklerid ei tea oma objektide kohta väga palju, neid nagu ei huvitakski, kas see saab maha müüdud või ei. Muidugi on tublisid ka, aga nad ei ole enamuses.
Niiet siin me nüüd siis oleme, majatud, aga suure tahtmisega. Lisaks mõelge, kui põnev Sumol (ja ilmselt Moiral ka) oleks uut elamist avastada. Või noh, pigem ikka Sumol, Moira leiaks ilmselt esimese võimaliku kapialuse ja oleks seal kaks nädalat. Ma ei kujuta ette, kui me lõpuks peaks saama oma aia, siis mis selles saab. Astumisruumi ilmselt poleks.

Meie väike Sumu

... alles sa nagu sündisid meie voodi alla ja juba on sellest aasta möödas! Kui sa kunagi suurem oled ja lugeda oskad, siis näitan sulle seda posti.
Nali, ma ei ole nii hull ka, et oma (küll üliarmast ja kõige pehmemat ja nunnumat ja mida kõike veel) looma lapsega kõrvutan.
Aga nii on, meie armas väike pehme Sumo sai aastaseks ja mis oleks parem põhjus temast kirjutada.
Kõik sai alguse sellest, kui meile toodi hoiukassiks väike töntsakas ja tiine Liisu, kes pärast kahte nädalat diivanipehmuse nautimist meie voodi alla pooldus. Just nimelt pooldus, sest poegi oli ainult üks. Kõik, ei mingit kurba ja südantlõhestavat juttu kassipoegadele elu sisse puhumisest ja siis ikkagi nende üle vikerkaaresilla minekust. Niiet Sumokas oli juba algusest peale natuke eriline, kuna kassiriigis tulevad pojad ikka enamasti hulgikaupa.

Väike ja kompaktne Liisu.

Seega oli ta algusest peale saanud endale KÕIK ained ja toidud ja oli sündides juba väga tubli ja tugev ja liikus isegi ringi juba nagu väike hülgeke. Ehitasin neile pappkastidest väikse mudila-sõime. Liisu oli aga nii uhke oma saavutuse üle, et tuli meid koguaeg kutsuma, et me ikka vaataks ja kiidaks, millega ta hakkama sai. Nii me siis kordamööda istusime ja nunnutasime neid seal ja järjest raskemaks muutus mõte, et me peame selle väikese karvase tollal rotisarnase eluka ära andma.

Rase Liisu, sõimela ja rotipoeg.

Siinjuures pean ilmselt märkima, et kõikidest nendest minu juures peatunud hoiukassidest, keda on umbes 15, on äärmiselt kahju ära olnud anda ainult kahte. Ma ei ole mingi suur julmur, aga suudan eraldada, kes on minu ja kes kunagi ära läheb ja ei lase endal liiga ära kiinduda.
Kuskil kaks nädalat oli Sumo siis seal sõimes ainult tissi otsas istunud, sest mängida tal ju kellegagi polnud. Hakkasime siis uurima, et millal ta jalad alla võiks võtta ja tuli välja, et nagu oleks võinud juba. Tõstsime ta siis pesast välja ja leidsime probleemi - ta oli ennast liiga paksuks söönud ja ta noored jalakesed ei suutnud lihtsalt seda pallisarnast keha kanda. Lahenduseks oli õnneks ainult üks õhtu harjutamist - toetasime tal oma näpuga kõhtu üleval, et kergem liikuda oleks. Järgmine päev vudis ta juba ise ringi, kuigi jõudsin juba mõlgutada mõtteid, et kust osta näpurula, et seda talle siis kõhualla teipida. Ja no mida sa paned sellisele poisslapsele ikka muud nimeks, kui Sumo.

Uni oli magus ja kiire tulema.

Ja nii me saimegi endale päris enda kassi. Kahtlustan Liisu kokkumängu mingite tugevamate jõududega, et ta poja ikka hea kodu saaks endale. Ja kuidas üldse antakse selline pätt ära, issand jeebus?!

uiuiuiuiuiiii

Olime juba arvesse võtnud, et Liisu jääb ka meile, sest inimesed võtavad tihti kasse välimuse järgi ja selline laudatriibuline ei ole populaarne kasukavärv, kuigi ta on superiseloomuga kiisu. Mängis ja magas ja tegi oma kassiasju. Teda käidi vaatamas ka, aga ta oli kõigiga pelglik ja ei lasknud isegi süles ennast näitamiseks viia. Kuni tulid ühed, kelle juurde ta ise läks ja nuusutas ja lasi pai teha. Otsustas, et need on nüüd tema inimesed. Ja nemad otsustasid, et Liisust saab nende uus pereliige. Nad on kirjutanud vahepeal, et nad ei oskaks paremat kassi tahta, käib ja miilustab, teeb lapsega koos põrandal sünkroonmagamist ja püüab kõik hiired kinni. Ja see teeb seest nii soojaks. Öelge veel, et kassid on isepäised ja neid ei koti miski.
Sumo oli siis kuskil poolene ja mõne kuu pärast viisime ta arstile, et ta edaspidi Otto-Triin oleks ja loodusel oma elu ei laseks segada. Pool tundi pärast kohaleviimist helistatakse kliinikust, mul suutis juba süda puperdama hakata, et mis nüüd juhtus. Aga anti lihtsalt teada, et meie pätt on emane. Suured kassieksperdid nagu me siis nüüd oleme. Nime me muutma ei hakanud enam, pole täielikult poisilik nimi ja lõpuks on tegemist ikkagi kassiga, pole vahet, mis soost ta on.

Neiu viisakus haihtub ainult siis, kui jooksmisest võhm väljas.

Ja nii meie elu on läinud. Kuna Sumu on pigem pikemakarvalisem, kasvavad tal käpapatjade vahel pikad karvad. Mis omakorda tähendab, et ta kukub pidevalt alla igaltpoolt, tehes siis oma uhkes kassi graatsilisuses näo, et see oligi nii mõeldud. Muidu väga viks ja viisakas neiu, ei roina mööda kapipealseid ja on muidu viks. Tuleb poeb hommikuti kaissu ja nõuab oma (enamasti) kaheksa tundi saamata paisid sisse. Ja tal on kõige pehmem karv maailmas üldse.

Meie väike eriline lumehelbeke.

Ja ma üldse ei saa aru, kuidas saab üks elusolend nii armas olla, ma võikski siia pilte lisama jääda, sest ma ei suuda valida. Lisaks on pikemalt kodust eemal olles igatsus, et tahaks koju minna Sumo paitama.

Lõpetuseks lisan, et kuigi Sumo on eriline kiisu, ei oma ta võimet fotokvaliteeti parandanda, me saime lihtsalt hea fotoka vahepeal.